Uuenenud taastusravikeskus on seadnud kõrged sihid

Kaks aastat tagasi AS Põhja-Eesti Taastusravikeskuselt üle võetud Sõle tänava üksus on läbinud põhjaliku remondi, mis tähendab Regionaalhaigla taastusravipatsientidele rohkem ruumi ja valgust, tänapäevaseid ja mugavaid tingimusi ning uudisena ka tavaeluga kohanemist lihtsustavat teraapiakorterit. Regionaalhaigla taastusravikeskuse juhataja Annelii Jürgenson unistab suurelt ja plaanib taastusravi veel mitmel moel edasi arendada.

Dr Annelii Jürgenson selgitab, et 2020. aasta jaanuaris omandas seni vaid ambulatoorset taastusravi pakkunud Regionaalhaigla Põhja-Eesti Taastusravikeskuse kui ambulatoorset ja statsionaarset taastusravi ning sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni pakkuva asutuse. Kui enne remonti oli aadressil Sõle 16 asuvas statsionaarses taastusravis üks voodifond, siis nüüd on loodud korrusepõhised esimene ja teine taastusravi osakond koos kahe osakonnajuhatajaga. Varem juhtis dr Annelii Jürgenson üksi kogu keskust.

Keskuse juhataja loodab, et selline muudatus parandab ka töö kvaliteeti, on ju osakonna patsiendid nii rohkem silme ees ja nendega tegelev meeskond samuti ühel korrusel. Sisult ei ole osakonnad erinevad – siinkohal arvestati väga palju meeskonnaliikmete ettekujutust. Nimelt tõi Regionaalhaiglaga liitumine Sõle tänava üksusele kaasa muutuse patsientuuris.

Sealsed töötajad tõid ise välja, et juhtumid muutusid varasemast keerukamaks ning nende jaoks on motiveerivam ja arendavam, kui nad ei keskendu vaid ühele kitsamale valdkonnale, vaid saavad tegelda erinevate patsientidega. Neuroloogist dr Marika Nurme juhitud erakliinikus pakuti 25 aastat peamiselt neuroloogilist taastusravi, kuid Regionaalhaiglast tuleb dr Annelii Jürgensoni sõnul lisaks ka onkoloogilise ja kardioloogilise patoloogiaga patsiente, mis annab töötajatele võimaluse veelgi enam õppida ja arendada oma eriala.

Tänapäevased ruumid ja teraapiakorter

Sõle tänava ruumide remondi ajal ajutiselt Hiiul resideerunud taastusravikeskus sai uuenenud ruumidesse kolida selle aasta jaanuari esimestel päevadel. Võrreldes varasemaga saadi polikliiniku poole peal natuke ruumi juurde. Üks suuremaid muutusi on ka see, et neljakohaliste asemel ehitati kõik palatid kahekohalisteks ja iga palat sai invaligipääsu võimaldava WC, millel on ka liikumist lihtsustav lükanduks.

Teraapiaruumid planeeriti dr  Jürgensoni sõnul nii, et neis oleks piisavalt ruumi ja valgust. Remondi käigus kinnitati ühe füsioteraapiasaali lakke ka ripplingsüsteem, mis võimaldab suure kukkumisohuga patsientidel turvaliselt kõndi harjutada. Uudse asjana loodi keskuse ruumidesse teraapiakorter. Varem oli Regionaalhaiglal vaid väike teraapias kasutatav kööginurk, kus sai patsientidega pirukaid küpsetada.

Teraapiakorter tähendab aga seda, et üks suurem palat on sisustatud oma kööginurgaga, samuti on seal voodi, laud ja toolid, pesumasin, triikimislaud, WC ja pesemisnurk. „Just oli seal üks patsient, kes pidi pärast insulti koju minema, aga ta väga pabistas, kuidas ta kodus hakkama saab. Nädalavahetuseks kolis ta palatist teraapiakorterisse ning tegi kõik oma hommiku- ja lõunasöögid ise. Ta oli väga õnnelik, sest sai kinnitust, et saaks ka kodustes tingimustes hakkama. See ongi selle harjutuskorteri eesmärk,“ kirjeldab dr Jürgenson.

Järgmine samm patsiendi tavaellu naasmise suunas on tema sõnul näidata, kuidas saab tema kodu kohandada nii, et seal saaks turvaliselt kõik toimingud tehtud. Lisaks pakutakse patsientidele tegevusteraapia ja füsioteraapia koduteenust, mis on praegu COVID-19 tõttu pausil.

Lisaks teraapiakorterile on uus ka nii statsionaari kui ka polikliiniku patsientidele mõeldud jõusaal, mis on sisustatud peamiste lihasgruppide jõumasinatega, kus raskust saab reguleerida suruõhu abil 100 grammi täpsusega. „See jõusaal on äärmiselt oluline, sest me teame, et lihasmass hakkab kiiresti kaduma ja juba lihasmassi kao tõttu inimeste koormustaluvus ja võimekus liikuda väheneb,“ rõhutab dr Jürgenson. Kui COVID-19 seotud olukord võimaldab, on tema sõnul plaanis hakata pakkuma ka rühmatreeningut, täpsemalt ringtreeningut jõusaalis – et see kuuluks ka taastusravi saava eakama inimese tavaellu ning ta saaks aru, et jõusaalis käimine ei ole noorte meeste imelik harrastus.

„Teistest Eesti taastusraviosakondadest eristume selle poolest, et meil on osakonna peale oma õde-juhtumikorraldaja. Tema on nii-öelda nõelakene, kes traageldab kogu info kokku ning ühendab meditsiinilist poolt kodu ja sotsiaalse poolega. Samuti teeme patsiendipõhiseid meeskonna koosolekuid, kus kõik terapeudid, kes patsiendiga konkreetselt tegelevad, saavad kokku, ja kus osaleb ka keegi patsiendi lähedastest, kes vastutab edaspidi tema heaolu eest kodus. Seal me räägime lahti patsiendi terviseprobleemid ja paneme paika eesmärgistatud taastusraviplaani. Samuti hindame prognoosi, kui hästi ta paraneb, milline on tema abivajadus tulevikus, milliseid abivahendeid ta vajab,“ räägib dr Jürgenson.

Dr Jürgensoni sõnul ongi taastusravikeskuse tööprintsiibiks inimese tervikkäsitlus: kui akuutravi osakondades tuuakse inimene elule tagasi, siis kõik edasine – mitte ainult füüsiline, vaid ka psühholoogiline taastumine ja sotsiaalne rehabilitatsioon – jääb taastusravikeskuse kanda.

Kõrged sihid

Kuna Regionaalhaigla on saanud statsionaarset taastusravi pakkuda vaid viimased kaks aastat, siis on dr Annelii Jürgensoni sõnul veel raske ennast teiste Eesti haiglate hulgas positsioneerida. „Aga ettekujutus sellest, kuhu me suundume, ongi kõrgema taseme taastusravi ja oskus toime tulla mitmesuguste keeruliste taastusravijuhtumitega,“ märgib ta.

Ühe keerukama statsionaarse taastusravijuhtumina toob dr Jürgenson välja möödunud aastal saabunud vasaku vatsakese abipumbaga (LVAD ehk Left Ventricular Assist Device) patsiendi. Tegemist oli mehega, kelle oma süda oli nii võimetu vereringe käigushoidmisega, et ta oleks vajanud uut südant, kuid kõigepealt paigaldati talle LVAD. Taastusravis käsitleti teda kui südamepuudulikkusega patsienti, kelle koormustaluvust oli vaja parandada nii, et ta oleks liikuv. „Loomulikult me ei võta pimesi vastu, kui ei ole varem sellise patoloogiaga tegelenud. Me tahtsime kõigepealt kardioloogiaõe käest teada, kuidas see seade toimib, tegime väikese koolituse, rääkisime kõik punktid läbi,“ selgitab dr Jürgenson.

Uudsena on keskusesse tulnud ka onkoloogilise diagnoosiga patsiendid. „Näiteks minu viimane juhtum, kus oli tegemist söögitoru vähiga. Patsient oli kiiritusravi saanud, aga ta ei saanud korralikult süüa, oli tohutult nõrgaks jäänud, tal oli meeletu valusündroom neelamisel. Meie eesmärk oli saada valu kontrolli alla ning uurida täpsemalt, kas temast on pärast kiiritusravi üldse neelajat. Neelamisuuring näitas, et iseseisvalt ta enam neelata ei saa. Siis lülitasime meeskonda toitumisõe ja suunasime patsiendi hoopis gastrostoomi ehk maosondi panemisele. Kui sellised funktsionaalsed häired olid muude vahenditega kompenseeritud, siis meie roll oli veel tema kehalise aktiivsuse parandamine ehk lihasjõu parandamine ja kõnnivõimekus,“ kirjeldab dr Jürgenson. Selliste juhtumite puhul on loomulikult oluline ka psühholoogiline toimetulek ja selleks on meeskonnas kliinilised psühholoogid.

„Taastusravi on meeskonnatöö, me ei ole siin keegi soololauljad, et mina ravisin patsiendi terveks – iga meeskonnaliige, on ta siis kliiniline psühholoog, logopeed, tegevusterapeut, annab oma nüansi sellesse, kuidas me patsiendiga täpselt tegelema peame,“ tõdeb dr Jürgenson.

Kaks aastat tagasi, enne kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla Põhja-Eesti Taastusravikeskuse omandas, suunati statsionaarset taastusravi vajavad Regionaalhaigla patsiendid samuti Sõle tänavale, tolleaegsesse dr Nurme kliinikusse. „Aga tookord oli rõhuasetus insuldihaigete taastusravil. Nüüd suunatakse meile taastusravile patsiente peaaegu kõikidest Regionaalhaigla akuutraviosakondadest. Siin on nišš, mis oli varem kasutamata,“ nendib dr Jürgenson, täpsustades, et näiteks seljaaju traumaga patsiendid saadeti varem Haapsallu, nüüd aga on võimalik neile taastusravi osutada ka Tallinnas.

Haapsalu Neuroloogilisel Rehabilitatsioonikeskusel on küll väga palju robootikat – kõnniroboteid, mida Regionaalhaigla taastusravikeskusel praegu veel ei ole –, kuid dr Jürgensoni sõnul saab teatud komplitseeritud juhtumite puhul käsitööna mõnikord isegi paremaid tulemusi.

Siiski unistab temagi kõrgtehnoloogilistest vahenditest, näiteks abivahendist nimega RecoveriX, mis koosneb pähe asetatavast sensoritega võrkmütsist ja käele või jalale asetatavatest elektroodidest, mis kõik on arvutiga ühendatud. RecoveriX aitab patsiendil õppida uuesti mõtlemise tasandil liigutuste initsieerimist ja seeläbi taas neid liigutusi tegema hakata. „Patsiendil palutakse ette kujutada mingi liigutuse tegemist, samal ajal saab ta visuaalset ja taktiilset tagasisidet. Kui patsiendile näidatakse arvutiekraanil tegevust ja elektriliselt stimuleeritakse liigutuses osalevat lihasrühma, siis me üritame mälus üles leida või uuesti tekitada selle liigutuse mustrit ehk soodustame aju plastilisust,“ kirjeldab dr Jürgenson.

Ta tõdeb, et robootikaseadmete kõrge hind on üks põhjustest, miks pole õnnestunud veel juhatust nende soetamise suhtes veenda. Eesti Taastusarstide Selts on samas haigekassaga koostööd teinud ja seni üldise füsioteraapia alla liigitunud robootikateraapia lisandub eraldi teenusena haigekassa rahastatavate tervishoiuteenuste loetellu ehk saab oma hinna, mis peaks andma kõvemad trumbid investeeringuid puudutavates läbirääkimistes juhatusega.

Uued arengusuunad

Üks uus teenus või teraapialiik, mille vajadusele on dr Jürgenson mõelnud, on seksuaalteraapia. „Oleme onkoloogidega arutanud, et ühelt poolt pakutakse meie keskuses vaagnapõhja füsioteraapiat kõikidele neile, kelle väikevaagnas on mingisugused onkoloogilised haigused ära lõigatud ja seetõttu on põie- või soolefunktsioon halb, aga üks pool alakehast on ikkagi käsitlemata. Meeste hulgas, kellel on olnud eesnäärmelõikused, võivad olla ka aktiivset suguelu elavad mehed. Ja ka naised, kellel on olnud tupe- või emakakaela operatsioonid, võivad olla täiesti noored naised. Sellega praegu ei tegelda,“ selgitab ta.

Selles vallas vaatab dr Jürgenson lootusrikkalt ühe Helsingi keskuse poole, kus oma töötajaid välja õpetada, et saaks samuti seksuaalteraapiat pakkuma hakata.

Samuti tahab dr Jürgenson arendada rohkem kardioloogilist taastusravi, mida Eestis tervikuna pakutakse praegu suhteliselt vähe, ehkki ka mujal Euroopas pole olukord ideaalne. „Näiteks Inglismaal saab umbes 40–60 protsenti südameinfarkti patsientidest taastusravi, aga meil on see protsent haigekassa arvete põhjal vaid 2–3, Tartu Ülikooli kliinikumis 10,“ toob ta välja mõtlemapaneva võrdluse.

„Kui me räägime konkreetselt Regionaalhaiglast, võib see olla seotud ka sellega, et varem ei olnud väga kohta, kuhu süsteemselt neid patsiente saata, kuigi Põhja-Eesti Taastusravikeskusel oli leping ühe Regionaalhaigla kardioloogiga, kelle kaudu tuli viis-kuus patsienti nädalas ambulatoorsele kardiaalsele taastusravile. Aga aasta jooksul käib Regionaalhaiglast läbi 1200–1500 müokardiinfarktiga patsienti,“ märgib dr Jürgenson.

Möödunud aastal tehti tema sõnul kardioloogidega koostööd, et patsientide suunamisel taastusravisse oleks ühtne lähenemisviis ja korralik süsteem, mida ka rakendatakse. „Kui saata patsient koju ja öelda, et minge perearsti juurde ja ta suunab teid taastusravile, siis see ei toimi,“ tõdeb ta, lisades, et selles valdkonnas on Regionaalhaiglas veel palju ära teha.

Ühe taastusravi patsientidega tihedalt seotud teemana on dr Annelii Jürgensonil hinge peal ka Eestis seni täiesti reguleerimata ala – mootorsõiduki juhtimise õigus neuroloogiliste häirete korral. „Need patsiendid, kelle käsi ei liigu hästi või kes ei taju kõike hästi ja kes on autojuhid olnud. Naine ütleb, et kuule, käime ikkagi poes ära, aga kas ta on võimeline ohutult liikluses osalema? Perearst suudab ju ära hinnata ainult inimese nägemise-kuulmise, mõõdab ära vererõhu, heal juhul ka veresuhkru, vaatab, mis terviseandmetes on, kas epilepsiat või midagi taolist on, ja see on kõik. Aga inimesed on palju rohkemat kui need näitajad,“ selgitab dr Jürgenson, lisades, et inimese juhtimisvõime hindamisega tegelevad perearstid on sageli hädas ja suunavad inimese neuroloogi juurde, kes omakorda saadab ta taastusarstide juurde.

„Tõsi ongi see, et meie hindame neid funktsionaalsusi ja seetõttu võtsime selle enda südameasjaks, sest see on Eestis väga halvasti reglementeeritud, kes tohib üldse juhtimisõigust peatada, kuidas see toimub. Näiteks patsient saab insuldi ja see info ei jõua Maanteeametisse, et ta ei tohi enam sõita, sest ta ei ole selleks võimeline,“ toob dr Jürgenson välja kitsaskoha. Praegu on tema sõnul insuldi taastusravi juhendis kirjas, et on soovituslik kuu aega pärast insulti autot mitte juhtida, kuid reaalselt keegi juhtimisõigust inimeselt ära ei võta, kuigi ta võib olla liikluses ohtlik.

„Meie eesmärk oli läbi mõelda, kuidas seda hindamist teha. Leidsime, milliseid testipakette mujal maailmas kasutatakse, ja võtsime ameeriklaste variandi, mis tundus meile kõige rohkem sobivat. See on üks DORA-nimeline (Driver Off-Road Assessment) testipakett. Meie tegevusterapeudid tõlkisid selle ära ja nüüd järgmise sammuna tahame seda valideerida ehk siis hakkame tõlgitud materjali patsientide peal piloteerima,“ räägib dr Jürgenson.

Samal ajal uurib üks tegevusteraapia magistrant Tallinna Tervishoiukõrgkoolist oma magistritöö raames, kas see test on arusaadav ja valiidne eesti keeles kasutada. Seejärel räägitakse läbi, kas riiklikul tasandil on selline patsientide hindamine aktsepteeritav ning kes täpsemalt hakkab seda hindamist läbi viima.

_________

Regionaalhaigla taastusravi keskus

Regionaalhaigla taastusravi keskus on suurim kompleksset taastusravi osutav keskus Põhja-Eestis. Taastusravi keskuses töötavad taastusarstid, psühholoogid, füsioterapeudid, lümfiterapeudid, tegevusterapeudid, logopeedid, õendustöötajad, sotsiaaltöötaja. 

Taastusravi keskus asub kahes Regionaalhaigla korpuses. Mustamäe meditsiinilinnakus (J. Sütiste tee 19) osutatakse ambulatoorset taastusravi ning Sõle korpuses (Sõle 16) nii ambulatoorset kui ka statsionaarset taastusravi.

Vaata ka Sõle taastusravikeskuse uuenenud võimalusi: