Tarmo Soomere: "Eeskuju ehk iseend muutes muudame maailma."

Avaldame Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere Regionaalhaigla tervishoiujuhtide õhtusöögil peetud kõne arvamusloo kujul.

Eeskuju kategooria on üks selliseid mõisteid, millele ei ole – ka teoreetiliselt – võimalik anda ühest määratlust. See on nagu ilu, mis on alati vaataja silmades. Kindlasti kuulub selle kategooria juurde veel vähemalt üks kaasteeline. Tavatähenduses mõeldakse rohkemat, sageli arvestatavat osa ühiskonnast. Mis tähendab, et kaudselt on mängus mitmed maailmad: paljude inimeste mõttemaailmad ja väärtusruumid.

Eeskuju ei ole kindlasti ausammas. Pigem muutumise sümbol. Sellisena osa tsivilisatsioonist. Arnold Toynbee arusaama järgi seega põhimõtteliselt liikumine, mitte seisund; teekond või seiklus, aga mitte mingil juhul vaikne sadam või pelgupaik. Eeskuju võiks seega olla maailma muutmise ja muutumise sümbol.

Maailma muutmise kohta on vastakaid arvamusi. Ühes otsas on Karl Marxi kuulus XI tees Feuerbachi kohta: «Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta.»

Teises otsas on Arvo Pärt, kes on kindel, et «maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon.» Aga lisab sinna juurde silla, mis ulatub teise pooluseni, lõpetab vastandumise muuta-soovijate ja konservatiivide vahel ja pakub lahenduse: «Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll.»

Selle kaudu maailm muutubki, et mõned suudavad end muuta. Nii muuta, et sellest sünnib maailma muutev sõnum. Või liikumine. Nii on enese muutmine ju tsivilisatsiooni väike mudel.

Kui üldse millegi muutmine kõneks võtta, siis alustuseks peab midagi olemas olema, mida muuta. Kui mõelda eeskuju kategooriates, peaks muutus olema selline, millest sünnib paljudele head. Olgu või rahalist kasu. Seegi pole väärtusetu. Kuigi rahaga saab üldiselt lahendada ainult rahaprobleeme, nagu teadis Laurence J. Peter.

Maailma muutmiseks paremaks kohaks, kus elada, ja selles mõttes eeskujuks tõusmiseks ei ole väga palju vaja. Suures plaanis peaks piisama kolmest: teadmised, otsustusjulgus ja suutlikkus oma sõnum selgeks teha.

Teadlasena julgen arvata, et paljudele meie ajastu probleemidele ei ole võimalik leida mõistlikke lahendusi ilma teaduse abita. Shimon Peres laiendas selle mõtte sotsiaalsfääri, öeldes, et teaduseta pole võimalik ei vabaneda vaesusest ega saavutada rahu. Eesti teaduste akadeemia välisliige Helmut Schwartz oli resoluutsem: ilma teaduseta ei suuda me ehitada tulevikku, mis oleks väärt elamist.

Seega peaks teaduspõhine otsuste tegemine olema nüüdisaegse ühiskonna elementaarne ja üleüldine norm. Aga pole. Püüaks kompida, miks see nõnda pole; ja veidi fantaseerida, kuidas teha nii, et oleks.

Teadmiste vägi saab elavaks ehk mõneti ebatavalise võrdluse kaudu. Kujutleks õige kõrvuti teadlast ja prohvetit. Ega neil ju mingit meeletut vahet polegi. Mõlemad arvavad, et teavad rohkem kui teised. Kui olla täpne, siis enne teisi – ja seega on nad potentsiaalsed võitjad. Lennart Meri sõnadega: muutuvas maailmas võidab see, kes käib natukene kiiremini kui maailm. Jõuab maailmast ette, oskab ette näha neid probleeme, neid küsimusi, neid lahendusi, mida elu talle seab.

Ühe meie kuulsama õigusteadlase Ilmar Tammelo elegantses sõnastuses on vahe vaid selles, et prohvet kasutab lisaks faktidele ja loogikale teadmiste allikana ka ilmutust. Ega seegi pole ratsionaalses maailmas tundmatu. Intuitsioon on tippteadlaste tavaline relv.

Teadlast ja prohvetit ühendab ka see, et nende teave või sõnum on vähemalt vahel ootamatu, põrutav, kohati argiarusaamadega vastuolus. Sest mis prohvet on see, kes räägib asju, mida igaüks juba teab; ja mis teadlane on see, kes midagi uut või ootamatut luua ei suuda.

Prohvet Hesekiel.

Akg-images

Teadlaste ja prohvetite välises pildis on aeg teinud oma korrektiivid. Kaugemas minevikus ilmus teadlane avalikkuse ette korrektses talaaris ja rikka inimese atribuutidega. Prohvet seevastu heiastub sageli kui sassis pea, pika habeme ja juustega ning mingis hõlstis tegelane; vahel käes malakas, et sellega uskmatuid korrale kutsuda.

Praegu on pilt teine. Teadlane kipub olema alla keskmise sissetulekuga, sageli kulunud teksades, üldse mitte parketikõlbulik ja räägib-kirjutab võõrkeeles. Arst on oma tööd tehes veel kitlis. Prohvetid seevastu on lipsustatud-lõhnastatud, treenitud kõnelema igaühe emakeeles kui parimad müügimehed meediakära saatel.

Mõlemad realiseerivad oma missiooni samamoodi: oma teadmisi või nägemust teistega jagades. Vaikiv prohvet on mõttetu. Teadmisi endale hoidev teadlane on definitsiooni järgi välistatud. Stephen Hawking oli suur teadlane mitte selle tõttu, et ta oli hiilgav mõtleja, vaid hoopis selle tõttu, et isegi ratastoolis ja praktiliselt kõnevõimetuna ta suutis oma mõtted paljudele arusaadavalt edasi anda.

Stephen Hawking

Lucas Jackson

Need, kes teistest rohkem teavad või varem teavad, realiseerivad selle teadmise enamasti mõne isikliku hüve kaudu. Selles ei ole midagi laiduväärset. Sageli saab ühiskond sellest rikkamaks. Aga enamasti ei kujune nad siis eeskujudeks.

Eeskuju peaks seega muutma maailma ja seda pigem iseenda muutmise kaudu. Prohvet saab seda teha vaid sõna jõul. Tulemus on üldiselt ette määratud. Ajalugu on täis kirjeldusi, kuidas valitseva vaatekoha esindajad prohvetit või mistahes teisitimõtlejaid mõnitavad.

Teadlasel on rohkem võimalusi. Kuigi väga sageli on ka teaduses teistest edukam tegija hädas mõistmatusega. Läbimurre jätab tavaliselt leivata hulga keskpäraseid ja on seetõttu paljudele valuline. Pole siis ka imestada, et rumalus kipub ruulima. Juba Honoré de Balzac teadis, et keskpärasus võitleb kohutavalt ja lakkamatult nendega, kes on temast üle.

Milan Kundera kõneles 1985. a Jeruusalemmas kirjandusauhinna saamise puhul Gustave Flauberti rumalusenägemusest. Tema jaoks oli kõige vapustavam see, et teaduse, tehnika, progressi ja modernsuse ees rumalus ei tagane. Vastupidi, see progresseerub koos ühiskonna arenguga.

Teadlastel ja teadusel on veel üks õlekõrs. Justkui miljonimängus kõiketeadjale sõbrale helistamine. Nimelt suutlikkus oma tõestusahelat pikendada maailma valitsevate printsiipide tasemele. Nii et arutlus- ja arvutuskäiku oleks võimalik sõltumatult korrata. Muidugi, ka prohvetil lasub kohustus siduda oma sõnum pärimusega, valeprohvetil aga ühiskonnas heakskiidetud arusaamadega.

Juba mitu aastat on saanud kombeks küsida «mis on sellel pildil valesti?» iga kord, kui asjad on kuidagi vildakad. Ja et miks keegi ei võta midagi ette. See tundub olevat seotud meie rahvuslike iseärasustega. Kolleeg akadeemik Jaak Aaviksoo on peaministrit nõustava teadus- ja arendusnõukogu istungitel korduvalt märkinud, et tegelikult teame hästi, mis on valesti, aga sellegipoolest ei võta midagi ette.

See ei ole ainult eestlaste iseloomujoon. Me ju teame, et miski pole võimatu inimesele, kes ei pea seda ise tegema. Paljulugenutele meenuvad pikemata Johann Wolfgang von Goethe read: «Kui te teaksite, kuivõrd harva teid õigesti mõistetakse, oleksite parem vait.»

Eeskuju peab olema väga hea ettevalmistusega, madala valulävega ning äärmiselt ratsionaalne inimene. Sest kriisiolukordades on hoolimatu vahelesegamine sageli kurbade (arstide puhul letaalse) tagajärgedega või isegi plahvatuse allikas.

Kuidas sellele võiks läheneda, on sõnastanud ameerika näitlejanna ja kirjanik Lily Tomlin, kirjutades: «Ma olen alati imestanud, miks keegi ometi midagi ette ei võta. Siis ma mõistsin, et mina olengi keegi.» Henrik Ibseni karges Norra interpretatsioonis: «Kogukond on nagu laev, kus igaüks peaks olema valmis tüüri haarama.»

Muidugi pole see lihtne. Üks üüratu takistus, mille nimi on Dunning-Krugeri efekt, sai selgeks alles paarikümne aasta eest. Sellel on kaks külge. Ühest küljest sünnib sageli nii, et keskpäraste oskustega inimesed hindavad oma võimeid optimistlikult ja arvavad, et nad on teistest üle. Eks me pea kõik oleme ju keskmisest paremad autojuhid. Selle arusaama laiutamine põlistab mediokraatiat. Teisalt, kompetentsed inimesed kipuvad eeldama, et teised on samuti kompetentsed. Tegelikult teadis seda juba Bertrand Russell, kes kirjutas: «Maailma ainus probleem on see, et rumalad ja fanaatikud on liiga enesekindlad, aga targad on täis kõhklust.»

Kuigi mitmed arvavad, et Dunning-Krugeri efekt on vaid näiline, on siin õpetlikkust kuhjaga. Eriti situatsioonis, kus on hädasti vaja käilakuju või eeskuju. See ei saa olla fanaatik. Sest Finley Peter Dunne’i sõnadega: «Fanaatik on inimene, kes teeb seda, mida tema arvates teeks Issand Jumal, kui ta teaks kõik asjaolusid.» Pigem vastupidi, eeskuju peab olema väga hea ettevalmistusega, madala valulävega ning äärmiselt ratsionaalne inimene. Sest kriisiolukordades on hoolimatu vahelesegamine sageli kurbade (arstide puhul letaalse) tagajärgedega või isegi plahvatuse allikas.

Laialdaste teadmiste ja kogemuse kohta käib Kreeka vanasõna: hea meremehe tunneb siis ära, kui torm tuleb. Teame ka hästi, mis või kes on ekspert. Kuigi enamasti ei rakenda seda teadmist. See ei ole ametinimetus või rida CVs. Werner Heisenbergi elegantses sõnastuses: «Ekspert on inimene, kes teab kõige hullemaid vigu, mida tema alal on võimalik teha, ja seda, kuidas neid vältida.»

Feodor Lynen olevat öelnud, et akadeemiline vabadus on vabadus rohkem töötada, kui seadus lubab. Oren Harari sõnastuses tähendab eeskuju, tõeline liider olla midagi sarnast: kunsti saavutada rohkem, kui juhtimisteadus peab võimalikuks.

Oivalisus ei ole erand, see on suhtumise küsimus. Otsustamiseks ei piisa lihtsalt tarkusest või kogemusest. Otsustamiseks on vaja parimat olemasolevat informatsiooni, mis on ka parimal võimalikul moel süstematiseeritud. Teisisõnu: teaduspõhisust. Sest nimelt see on, mida teadus nüüdisajal pakub. Kasutada tuleb võimalikult laiapõhist materjali. Nagu tunnistas Woodrow Wilson: «Ma ei kasuta mitte ainult kogu oma aju, vaid ka seda, mida ma saan laenata.»

Seda laenamist nimetatakse tänapäeval valitsuse ja parlamendi teadusnõustamiseks. Tasapisi, õige tasapisi, hakkab see ka Eestis juuri ajama. Enamasti käib elu küll nii, nagu seda on kirjeldanud Winston Churchill: «Inimene komistab küll aeg-ajalt tõe otsa, aga harilikult ajab ta ennast püsti ning läheb oma teed.»

Oskus väärtuslikku ja korrektset pahnast eristada kasvab aegamööda. Meie ajastul peab selleks olema korraga nii tippteadlane kui ka prohvet.

Lennart Meri teadis, et õigete otsuste langetamisel ei ole määrav mitte informatsiooni hulk, vaid selle kvaliteet. Seetõttu tuleb küsida targimatelt, mitte kõige kavalamatelt. Siin on Eestil kui väikesel rahval tohutu eelis: teame küll, kes on targad ja kes mitte.

Veel on tarvis ka otsustusjulgust ja sinna otsa võimet oma sõnum teistele kohale viia. Esimese aspekti puhul julges juba Molière meid nügida, kirjutades: « Me ei vastuta siin ilmas mitte ainult selle eest, mida me teeme, vaid ka selle eest, mida me ei tee.» Kui otsus on tehtud, rakenduvad juba teised universaalsed seadused. Näiteks John Stuart Milli tõdemus: «Üks inimene, kellel on usk, on sama tugev kui 99 inimest, kellel on ainult huvid.»

Teise aspektiga on veidi keerukam. Uus hea informatsiooniajastu on transformeerunud infomüraajastuks. Üks suurimaid probleeme on väärtusliku teabe eristamine moonutatud sõnumitest ja mürast. Oskus väärtuslikku ja korrektset pahnast eristada kasvab aegamööda. Meie ajastul peab selleks olema korraga nii tippteadlane kui ka prohvet. Tugineda võiks seejuures Thomas Jeffersoni sõnumile: «Püüdke alati oma kohust täita ja inimkond mõistab teid õigeks isegi selles, milles te saite kaotuse osaliseks.»

Avaldatud Postimehes Regionaalhaigla tervishoiuliidrite õhtusöögil 07.07.2021 peetud kõne alusel