Severin Puss: Meditsiinikopteri pardal

Regionaalhaigla anestesioloog-vanemarst dr Severin Puss käis Tartu Kiirabi podcastis "Deltakutse" rääkimas meditsiinilendudest. Podcastis leiate vastused: millised on meditsiinilendude tüübid, kuidas toimub meditsiinilend ja milliseid patsiente transporditakse helikopteriga? Podcasti saate kuulata SIIT.

Eestis puuduvad praegu spetsiaalsed meditsiinilende teenindavad kiirabikopterid, mistõttu kasutatakse arstiabi andmiseks tavalennukeid ning SAR- ehk otsingu- ja päästehelikoptereid.

Meditsiinilende teeb Eestis Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) lennusalk, kasutades selleks kolme helikopterit Agusta Westland AW139. Peale meditsiinilendude täidavad samad helikopterid ka paljusid teisi ülesandeid alates merehädaliste päästmisest kuni riigijuhtide sõidutamiseni: patrull-lennud, otsingulennud, keskkonnaseire lennud ja ametkonna huvidest lähtuvad lennud.

PPA lennusalk kuulub Siseministeeriumi alluvusse, mistõttu on lennusalga helikopterid ennekõike mõeldud PPA põhiülesannete täitmiseks ja sisejulgeoleku jaoks vajalikeks lendudeks. Meditsiinilende tehakse kokkuleppel Sotsiaalministeeriumiga vajaduse korral. Koos lennusalga helikopteritega toimetavad kaks Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) reanimobiilibrigaadi ja Tallinna Lastehaigla lastereanimobiil.

Helikopterit kasutatakse ainult äärmisel vajadusel. Kõige sagedamini läheb kopterit vaja siis, kui patsiendi seisund eeldab kiiret transporti saartelt mandrile. Kui patsiendi seisund võimaldab, eelistatakse veeteed. Kõige keerulisem on olukord väikesaartega, sest kuna seal haiglaid ei ole, ei saa patsiente ka hospitaliseerida ning seega transporditakse nad helikopteriga lähimasse mandril asuvasse haiglasse (nt PERH, Läänemaa, Pärnu).

MEDITSIINILENDUDE TÜÜBID

Eestis tehakse peamiselt nelja tüüpi meditsiinilende:

1. Aegkriitiliste patsientide transportlennud (ambulantslennud) peamiselt Kuressaare ja Hiiumaa haiglast (aga ka nt Narva ja Pärnu haiglast) kõrgema etapi haiglasse (enamasti PERHi). Sellistel juhtudel lepib kohaliku haigla valvearst kokku patsiendi hospitaliseerimise PERHi. Seejärel tellitakse talle järele reanimobiil. Reanimobiil omakorda korraldab helikopteri, sõidab Tallinna lennujaama, laeb meditsiinivarustuse helikopteri pardale ning lendab kohale. Tagasi lennates maandutakse võimalusel PERHi juures.

2. Väikesaarte transportlennud. Häirekeskus saadab reanimobiili helikopteriga väikesaarele (Kihnu, Ruhnu, Vormsi, Prangli). Väljakutsele starditakse samuti Tallinna lennujaamast. Esmalt saabub hädaabikõne Häirekeskusesse numbrile 112, seejärel saadetakse kohale esmaabiandjad, keda nõustab PERHis valves olev telemeditsiini arst. Pärast patsiendi ülevaatamist otsustatakse, kas saata reanimobiil või pole selleks vajadust. Stabiilsemas seisundis patsiendid tuuakse väikesaarelt mandrile laeva või kaatriga, aegkriitilisematel juhtudel võetakse appi helikopter.

3. Liiklusõnnetuse kutsed. Helikopteriga reageeritakse liiklusavariidele, mis leiavad aset Tallinnast 70–120 kilomeetri kaugusel (kutse Häirekeskuse kaudu, kohene väljasõit lennuväljale).

4. Merepääste. MEDEVACi kasutatakse ka merepäästeoperatsioonidel. Sel puhul võtab PPA merevalvekeskus PERHiga ühendust ning annab teada, et tulemas on merepäästeoperatsioon, kus on tarvis meedikute abi. Laeva meeskond täidab kopteri kaasamise manifesti, kuhu kirjutatakse ka MIST-raport. See edastatakse läbi PERHi dispetšeri reanimobiilibrigaadi valvearstile. Samal ajal alarmeeritakse kopterimeeskonda, kes hindab lennutingimusi, ja koos (reanimobiiliarst, kopteri kapten, JRCC logistik) otsustatakse, kas on vaja reageerida.

KUIDAS TOIMUB MEDITSIINILEND?

PPA helikopter stardib reeglina Tallinna lennujaamast, kus ootab ära reanimobiilibrigaadi saabumise. Hetkel on lennusalgal võimekus reageerida meditsiinilistele väljakutsetele 15 minuti jooksul iga päev ajavahemikus kella 9–21, muul ajal on reageerimisaeg kuni 60 minutit.

Meditsiinilennu väljakutsele reageerib ühes meditsiinipersonaliga (reanimobiili arst ja õde) kaks pilooti ja üks pinnaltpäästja. Vajaduse korral lendavad kaasa reanimobiili autojuht, resident või mõni spetsialist (nt günekoloog).

Enne lendu antakse helikopteri kaptenile lennu planeerimiseks vajalik info: mitu inimest kaasa tuleb, milline on patsiendi orienteeruv kaal (kui see on ekstreemne), kas tullakse vastu, kui kaua aega kulub kohapeal jms. Meditsiinilennu konfiguratsioonis mahub helikopteri salongi neli inimest, vajadusel saab ühe istme lisada (sel juhul on seal üsna kitsas). Veel mahutab AW139 tüüpi helikopter kuni kaks spetsiaalset kanderaami (siis kiirabiraam ei mahu).

Kuna PPA lennusalga helikopterite pardal puudub spetsiaalne meditsiiniline varustus, võtavad meditsiinitöötajad endaga pardale kaasa kõik vajaliku (kokkuleppeliselt kogu varustus), laadides selle kiirabiautost helikopteri salongi. Helikopteris on olemas hapnikuballoonid ja statiiv monitori, hingamisaparaadi ning perfuusorite jaoks, muu varustus nagu elustamisvahendid, hingamisvahendid, ravimid, defibrillaatorid ja automaatsüstlad tuleb meditsiinipersonalil väljakutsele kaasa võtta.

Väljakutse saabumisest helikopteri õhkutõusuni kulub umbes 15–20 minutit: 10 minuti jooksul jõuab reanimobiilimeeskond Tallinna lennujaama, veel 5 minutit kulub sellele, et tõsta meditsiiniline varustus helikopteri pardale.

Hetkel on PERHil ainsana Eestis eriväljaõpe ja kogu ööpäeva kestev valmisolek täiskasvanud patsientide raviks lennutingimustes. Keskmiselt sooritab PERH 110–120 lendu aastas, koostöökogemust PPAga on juba rohkem kui 20 aastat. 

LENNUTRANSPORDI PATSIENDID

Helikopteriga transporditakse üldiselt aegkriitilisi patsiente, keda on vaja kiirelt toimetada ravile kõrgema etapi haiglasse (Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, Tartu Ülikooli Kliinikumi või Tallinna Lastehaiglasse), harvemal juhul Ida-Tallinna Keskhaiglasse või hoopiski Soome või Rootsi haiglatesse. Oluline on, et patsiendi seisund kannataks teatud aja lendamist.

Helikopter lendab pigem madalal kõrgusel (võrreldes lennukiga) ning tervel inimesel on lennu füsioloogilised mõjud vaevumärgatavad või neid ei tuntagi. Kiirabipatsientide puhul, eriti veel kriitilises seisus patsientidel on aga näha, et isegi väga väike mõju võib avaldada toimet ning põhjustada eluohtlikke kõrvalekaldeid.

Tutvustame lähemalt kolme faktorit lennumeditsiinis, mis patsiendi füsioloogiat mõjutavad: hüpobaarne hüpoksia, gaaside ruumala muutused ja vibratsioon.

Hüpobaarne hüpoksia

Hüpobaarset hüpoksiat põhjustab kõrgustes esinev madal õhurõhk, mis omakorda toob kaasa sissehingatava hapniku osarõhu languse, mille tulemusena saab patsient vähem hapnikku. See võib olla põhjus, miks stabiilsel patsiendil tekib dekompensatsioon.

Hüpobaarne hüpoksia ohustab haigeid, kellel on hüpoksiline foon või esineb hüpoksiarisk. Näiteks võib tuua šokis patsiendid, koronaarsündroomiga patsiendid, verejooksu ja aneemiaga patsiendid jne.

Gaaside ruumala muutused

Õhurõhu languse korral gaasi ruumala paisub. See mõjutab erinevaid kehaõõnes paiknevaid patoloogilisi gaasiruumalasid ning ka kiirabi töövahendeid.

Iileuse korral on oht, et tekib soolegaaside paisumine, mille tulemusena võib patsiendil tekkida kõhuvalu, kõhupuhitus, röhitsused, iiveldus, oksendamine või düspnoe. Sellistele patsientidele tuleks asetada enne õhkutõusmist nasogastraalsond, mis jätta lahti passiivseks drenaažiks või asetada sellele klemm ning vajadusel periooditi aspireerida.

Pneumotooraks vajab kindlasti tähelepanu, kuna isegi asümptomaatiline pneumotooraks võib lennu ajal anda märkimisväärse dekompensatsiooni. Sellistele patsientidele on mõistlik enne lendu asetada pleuradreen, mis on ühendatud kogumiskastiga.

Intubatsioonitoru mansett suureneb õhurõhu langedes ning seetõttu tekitab suuremat rõhku trahhea limaskestale. Kui tekib järsk õhurõhu langus, siis see võib teoreetiliselt tekitada trahheavigastuse või -ruptuuri. Seetõttu soovitatakse intubatsioonitorude mansett täita minimaalse rõhuga, millega ventilatsioon toimib, ja pidevalt lennu ajal rõhku jälgida. See vähendab kudede vigastuste riski, õhuleket ja aspiratsiooniohtu. Teiseks lahenduseks on täita mansett füsioloogilise lahusega.

Vibratsioon

Kopterilennu korral on vibratsioon paratamatu, kuid see võib häirida patsiendi läbivaatust ja hindamist (nt pole kopteris tehtav EKG tõenäoliselt interpreteeritav). Samuti, kui esineb otsene kontakt vibratsiooni põhjustajaga, siis mehaaniline energia kantakse üle ning osa sellest degradeerub soojuseks kudedes, millel on summutavad omadused. Püsiva vibratsiooni korral kiireneb organismis ainevahetus, mida võiks võrrelda kerge trenniga. Lisaks võib vibratsioon tekitada üldist ebameeldivat tunnet, tugeva raputamise korral võib ägestada valusid ja põhjustada isegi südame rütmihäireid. Eriti mõjutatud on vibratsioonist vastsündinud.

Kuna vibratsiooni ära ei saa võtta, siis tuleb vähendada selle mõju. Patsiendid tuleb korralikult kinnitada, vajadusel kasutada pehmendamiseks tekke ja muid käepäraseid vahendeid. Oluline on kaitsta nahka.

KASUTATUD ALLIKAD

Hurd, W. W., Beninati, W. Aeromedical evacuation. Management of Acute and Stabilized Patients. 2019.