Regionaalhaigla arstid suunduvad Mongooliasse missioonile

Juuni lõpus stardivad kaks Regionaalhaigla tohtrit taaskord heategevuslikule humanitaarmissioonile, seekord viib reis Mongooliasse.

Dr Jüri Teras näitab eelnevate missioonide fotosid – piltidelt vaatavad vastu väikesed rõõmsailmelised mustanahalised lapsed, algelised operatsioonisaalid ning kasinad elamistingimused. Gambia, Ghana, taas Gambia... „Pilte vaadates tekib soov kohe minna,“ ütleb dr Teras, hääles nostalgianoot.

Juba sellel nädalal, 28. juunil vahetavadki dr Jüri Teras ja dr Kristjan Kalling Regionaalhaigla moodsa operatsiooniploki märksa kasinamate tingimuste vastu Mongoolia haiglates. Just sellesse riiki suundutakse järjekordsele humanitaarmissioonile. Kahe nädala jooksul viibitakse põhiliselt Ulaanbaataris ning Erdenetis ja Bulganis. Eestist ei ole meedikuid varem Mongoolias missioonil käinud. Seekord on rõhuasetus kohalike meedikute väljaõpetamisel. Pärast Nõukogude režiimi varisemist lagunes Mongoolias ka meditsiiniõppe järjepidevus. Ent nüüd puhuvad maavaraderikkas Mongoolias värskemad tuuled. “Maavaradest saadud raha soovitakse meditsiini panustada,” selgitab dr Teras.

Ent mis motiveerib taas asju pakkima ning vabatahtlikult, enda puhkuse ajast kaugele maale tööle minema? Dr Kalling ei pea ennast suuremat sorti reisimeheks, pigem veedaks ta puhkuse kuskil Lõuna-Eesti metsade vahel. Ent midagi justkui sunnib ennast teises olukorras proovile panema. “See on nagu kunagi Vene sõjaväkke minekuga - tuleb hakkama saada,” muigab ta.

Dr Kalling pole kunagi ühelegi arengumaade laste toetamiseks mõeldud korjandusele sentigi andnud. Kui ta aasta aega Kiribati saarel töötas, siis mõistis, et sellised rahakogumised ei täida enamasti eesmärki. “Kõige kindlam viis on ise kohale minna ning midagi reaalset ära teha,” ütleb dr Kalling veendunult. Teiseks toob anestesioloog välja lihtsa põhjuse – pärast sellist töökogemust saab aru, kui hea on Eestis elada ning töötada. “Kui oled lähedalt näinud, millistes kehvades tingimustes elab umbes viis kuuendikku maailmast, siis tekitab see tolerantsi omaenda elu vastu,” ütleb dr Kalling ning lisab: “Tagasi tulles tundub elu Eestis väga hea, ehk ainult ilm on sealsetes riikides parem.”

Dr Teras ja dr Kalling peavad oluliseks ka head meeskonnatööd. Kui keemia klapib, siis on koos lõbusam.
“Ma ei arva, et me sellega just maailma päästame, aga midagi head ikka vast teeme,” usub dr Teras. Lisaboonusena saab külastada eksootilist riiki, kuhu niisama lihtsalt ei pääse. Seekord sõidab meestega kaasa ka filmimees Vahur Laiapea, kes soovib töö ja reisi filmilindile jäädvustada.