Raugematu ind COVID-osakonnas

Argipäev COVID-osakonnas. Ega kellegi „päevad täis“? Kes läheb täna? Põhieesmärk on üks – et kohti jaguks kõigile abivajajatele!

18. detsember. COVID-19-osakond Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

Muidu sisehaiguste arst, täna COVID-arst Kätlin Kirik on võtnud hommikul kell 8 öistelt valvearstidelt üle valvekorra.

Öösel on olnud üsna mitu probleemi.

Raske COVID-pneumoonia diagnoosiga vanemal härral on läinud hingamine halvemaks. Ta langes deliiriumisse ja vajas rahusteid.

Õhtul on saabunud uus, raskete kaasuvate haigustega hematoloogilise haigusega patsient, kellel oli kõrge palavik.

Üks COVID-19-diagnoosiga patsient on vaja saata täna reieluukaela murru operatsioonile. Teisele sarnase operatsiooni läbi teinud haigele tuli suurte valude tõttu öösel valuvaigistit juurde anda.

Osakonnas viibib hetkel ravil 19 patsienti. Dr Kätlin Kirik on saanud lühiülevaate kõigi kohta.

„Proovime, et see osakond ei suureneks, mistõttu suuname stabiilsed patsiendid teistesse haiglatesse, et siia saaks uusi juurde võtta,“ sõnab dr Kirik.

Patsiendid vahetuvad osakonnas iga päev. Eile läks ära seitse: kes koju, kes teise haiglasse või hooldusosakonda.

Täna on kandidaate kuus. „Üks läheb kindlasti, teistega pole veel kindel,“ sõnab arst.

Teada on, et juurde on tulemas üks uus haige, oma haigla töötaja.

* * *

Osakonnas on palju reegleid. Sisenemisel tuleb minna läbi spetsiaalselt ventileeritud ruumist ehk lüüsist. Enne ruumi ukse avamist on vaja läbi klaasi kindlaks teha, et ükski teine kolmest ruumi uksest poleks samal ajal avatud.

Käed desinfitseerijaga puhtaks ja seejärel võib astuda riiete vahetamise ruumi. Toa põrandale on tõmmatud punase-valgetriibuline kleeplint. Ühele poole linti jäävad riiulid kaitseriiete, -mütside, -maskide, -prillide ja muude tarvikutega. Laual karbis lebavad rinnasildid „Watson“, „Arst“, „Õde“, „Hooldaja“. Lindi teisele poole on rivistatud töötajate vahetusjalatsid. Puhtad ripuvad riiulis, kasutatud põrandal. Kui jalatsid on vahetatud, siis teisele poole joont enam astuda ei tohi.

Dr Kirik ei võta osakonda kaasa ühtegi isiklikku asja. Ta soovitab tungivalt ühtegi asja mitte kuskile osakonnas toetada.

COVID-19 osakonna 26 voodikohast kuus on teise astme intensiivravi võimekusega. Rohkem kui raskeid COVID-haigeid on osakonnas neid, kel mõni muu terviserike. Vanuse poolest on esindatud hetkel kõik kümnendid, alates 30ndatest kuni 80ndateni.

Positiivse testi saanud patsiendid suunatakse automaatselt COVID-osakonda. Mõni haige saab siin isegi tabletina keemiaravi edasi.

Pidev koostöö käib intensiivraviosakonnaga. Alles üleeile viidi kaks raske COVID-kopsupõletikuga patsienti üle intensiivi, sest neile ei piisanud siinse hingamisaparaadi toetusest, vaid nad vajasid narkoosi, et panna intubatsioonitoru hingamisteedesse kopsude kunstlikuks ventilatsiooniks.

* * *

Osakonna ühes päevases vahetuses töötab kolm arsti, neli õde ja kaks-kolm hooldustöötajat. Reegel on, et üle kahe tunni järjest keegi haigete juures ei ole. Nii soovitavad infektsionistid.

Õde Mereli Noormägi tuli COVID-osakonda tööle sügisel. „Ma ehmatasin alguses täiesti ära, nähes, kui raske hingamispuudulikkusega on need haiged intensiivis. Ka noored,“ tunnistab ta. „See pani mind asju ümber hindama. Me peame veelgi hoolsamad olema.“

Noormägi vaatab hommikul esmalt üle õenduspäevikud. Tema tööstiiliks on kirjutada endale üles tegevused, mis on vaja esmajärjekorras ära teha. Kella üheksaks on patsientidel vererõhk ja veresuhkur mõõdetud, kehatemperatuur kontrollitud ja ravimid jaotatud.

Mõne meetri kaugusel õdede töölauast lamab hingamisaparaadi all hetkel osakonna eakaim, 76-aastane härra. Üks 86-aastane patsient on täna saadetud ravile Pärnu Haiglasse.

Läbi maski on näha, kuidas vanahärra iga natukese aja tagant avab suu hapniku ammutamiseks nii laiali, nagu oleks tal mõttes terve õun korraga suhu pista. Ta jalad liiguvad omasoodu ja tekk kipub pealt libisema. Mees saab rahusteid, et ta endalt hingamismaski eest ära ei tõmbaks.

Tuut-tuut-tuut. Häiresignaal annab märku, et hingamisaparaadi toru härra maski küljest on ära kukkunud.

„Pange see paremini kinni, see ei tohi ära kukkuda,“ annab dr Kirik kiire korralduse.

* * *

Kevadel läks ka üks 92-aastane koroonapatsient haiglast tagasi koju. „Me teame, et neile tuleb anda võimalus. Ei tohi käega lüüa,“ kinnitab Kirik.

Kolleegid mujal riikides on pidanud tegema raskeid valikuid, meil veel mitte. „Mulle ei meeldiks arstina neid valikuid teha. Ma olen koolitatud inimesi aitama.“

Koroona on dr Kirikut ka isiklikult puudutanud. Ta õed on viiruse läbi põdenud ja kevadel sattus Tartu haiglasse 61-aastane isa. Tema sai terveks, aga paranemine võttis üle kuu aja ja kõigil nii hästi ei lähe ...

„Kas siis mingi viiruse pärast peab see elu lõppema?“ küsib dr Kirik. „Mind häirib see ka 86-aastase juures! Aja jooksul me kõik kulume, igaüks omas tempos. Ma saan aru, kui on infarktid, insuldid, südamepuudulikkus. Mind häirib iga surm, aga kui see juhtub mingi viiruse pärast, siis see ei meeldi mulle kohe üldse.“

* * *

Iga patsiendi juurde minekuks on vaja selga panna lisakaitsekostüüm – kilepõll ette, kummikindad kätte ja varrukate otsa kilekätised.

Pärast käiku tuleb minna esimese prügikastini ja lisakostüüm ära visata. „Iga patsient on indiviid koos oma bakteritega,“ selgitab dr Kirik. Ta astub tuppa, kus parasjagu kammib ühes voodis pead 51-aastane Sirje. Naine on pääsenud mõni päev tagasi intensiivist, kus ta oli kaks ja pool nädalat kahepoolse kopsupõletikuga narkoosis hingamisparaadi all.

Sirje on haiglas 29. novembrist. Kõigepealt oli ta Lääne-Tallinna nakkuskliinikus. Ühel hetkel oli aga reanimobiil akna taga ning edasi käis kõik väga kähku: sõit Regionaalhaiglasse kompuutrisse ja narkoosiga magama.

„Eks paremaid asju jagavad ikka sõbrad,“ alustab Sirje lustakalt juukseid kohendades.

Neljapäeval, 19. novembril oli Sirje sõbranna, kellega nad mõni päev varem olid koos aega veetnud, saanud kõne, et on kokku puutunud COVID-positiivsega. Kuigi Sirjel polnud sümptomeid, tegi ka tema järgmisel hommikul testi, mis näitas positiivset tulemust.

Õhtuks tõusis ka palavik.

„Kõigepealt muutus kohv väga vastikuks,“ kirjeldab Sirje, „Ka muud maitsed läksid kohutavaks ja siis kadusid ära.“ Ta ei köhinud, kuid nädal aega oli täielik kõhulahtisus.

* * *

„Alguses nägin unes igasuguseid košmaare,“ meenutab Sirje. „Rippusin millegi küljes, aga keegi mind maha ei võtnud. Kõik kõndisid minust mööda. Selline ebareaalne kogemus.“

Samal ajal kui ta intensiivis koroonaga võitles, pidasid kolleegid Rakvere Haiglast õhtuti ühispalvust ja saatsid Sirje poole teele häid mõtteid.

Kõige raskemaks peab naine aga koomast väljatulekut. „Ma ei saanud üldse aru, mis minuga toimub ja mida minuga tehakse. Kümme korda võis rääkida, aga midagi meelde ei jäänud.“

Seinal tiksus üks kell, aga Sirje nägi kahte.

Ta vaatas jalgu, aga jalad kadusid alt ära.

„Ärge siduge mind kinni!“ „Jätke mind rahule!“ „Ma olen väsinud!“

Sirje mäletab, et „kakles“ meditsiinitöötajatega päris palju.

„Kui ma lõpuks aru sain, et rögast puhastamine aparaadiga on vaid kolm sekundit ebameeldivust, mille järel on kergem olla, ning ma õppisin neid usaldama, hakkas laabuma,“ sõnab Sirje.

Sirje on tohutult tänulik haigla personalile, kes tema eest hoolitses. Keerasid ja pöörasid, kui teda valdas tunne, nagu kaaluks ta tonn elevanti, söötsid, vahetasid pesu ja riideid, tegid puhtaks pea ning leidsid võimaluse panna ta kas või viieks minutiks kõndima.

„See on meeletu töö! Esimesel päeval pärast ärkamist olid mul all ainult spagetid, järgmisel päeval juba macaroni al dente,“ lausub Sirje naerdes.

„Ma olen siiralt tänulik, et mulle on antud võimalus olla veel ema ja vanema.“

Sirje on viirust põdedes alla võtnud üle kümne kilo. „Kurb, et see on tulnud lihaste arvelt. Lihas aga annab meile tervise,“ sõnab dr Kirik.

Kodus ootavad Sirjet abikaasa ja poeg, mõlemad on samuti COVID-19 läbi põdenud. Sirje arvutab kokku: kõigest ühest kokkupuutest haigestus tookord viis inimest.

* * *

Haigla otsib pidevalt juurde personali. „Töökoormus on kindlasti suurem kui enne pandeemiat,“ kinnitab hooldustöötaja Margit Olvi. „Meid on palju puudu. Oleme valmis kõiki õpetama.“ Kes huvi tunneb, saab kiirkursuse ja kohe tööd.

Ühtäkki seisab vastuvõtulaua juures punase jopega pikk sihvakas mees, suur spordikott õlal, nagu oleks ta äsja astunud välja spordiklubist, mitte palatist. Kaitsevarustuses haiglapersonali kõrval tundub mees kui teiselt planeedilt. Silmanähtavalt treeningrežiimiga sina peal mehel on selline jume, nagu oleks ta nädalapäevad tagasi Taimaalt tulnud.

Veel viis päeva tagasi ei suutnud ta aga üht minutitki järjest füsioterapeudiga harjutusi teha. Seejärel aga hakkas järsult paranema.

„Abikaasa ootab mind all,“ kinnitab mees ja asetab ühekordse maski vastuvõtulauale.

Õed paluvad mehel maski ette panna.

„Oot-oot, kasutatud mask läheb ikka prügikasti. Võtke uus,“ saavad õed kiiresti jaole.

Õde palub mehel veel oodata, kuniks talle tuuakse ratastool, mis ta osakonnast välja sõidutab.

„Eh, ma lähen jala,“ rehmab mees käega.

Ta peab alla andma. Siin tuleb kõikidele patsientidele ratastool järele.

„Patsiendi elu on meil tõesti keeruline,“ muigab dr Kirik. „Iga lisaminut siin on tema jaoks nagu tund.“

* * *

Dr Kirik jätkab ringkäiku palatites. Ühes toas pikutavad kaks vene meest, ühel neist nina küljes plaaster. Mees on haiglasse sattunud tugeva ninaverejooksu tõttu, aga tunneb end juba paremini.

„A kak võ tšuštvuete?“

„Budem nadejetsa,“ sõnab naaber vastasvoodist. „Što nam ješjo ostajotsa. Nadejetsa i verit.“

Nende kõrval palatis kõnnib üksi ringi prillidega härra. Ta on haiglas olnud kuu aega. Neli päeva tagasi sai ta koroonadiagnoosi ja toodi hematoloogiaosakonnast siia üle. Ta köhib aeg-ajalt, kuid tema COVID pole raske. „Süda vaevab,“ sõnab ta tasaselt. Soovime head paranemist.

Vahepeal on jõudnud osakonda uus haige. Dr Kirikul on vaja koos teiste arstidega mõelda, kes järgmisena eest ära läheb.

Varu peab kogu aeg olema.

Dr Kirik vaatab korraks kõrvale ja märkab: „Meil on jõulutähed! Ma polegi varem tähele pannud. Kust need tulid?“

Kui kevadel juhtus Kätlin Kirik kusagil mainima, et ravib COVID-haigeid, ütlesid kõik: „Vau!“ Arstide tuppa saadeti lilli, süüa ja snäkke.

„Praegu teeme lihtsalt oma tööd. Ma ei arvagi, et peaksin saama tähelepanu. Aga hästi teistmoodi oli kevadel.“

Nüüd nad tunnevad viirust rohkem ja teavad, kuidas see nakkab. Nad ei karda enam, et kolm nädalat haige olnud inimene ikka nakatab. See teadmine on uus ja muudab siinset tempot.

Kevadel ei jäänud personalist mitte keegi haigeks.

Möödunud õhtul on aga tulnud teade Narva kolleegi surmast koroonaviirusesse.

* * *

„Ma ei tunne, et oleksin riskirühmas, kuna siin tööl käin,“ sõnab dr Kirik. Ta usub, et riided kaitsevad teda. Palju suuremaks peab ta ohtu saada viirus külge mujalt. „Me oleme ju väljaspool tööd kõik inimesed. Kellel on koolilapsed kodus, käime poest toitu ostmas…“

Kui aga siin peaks osa personalist jääma haigeks või karantiini, on olukord keeruline.

Dr Kirikult on võetud kuus korda koroonaproovi, seitsmes on tellitud.

Ta on muutunud väga ettevaatlikuks kellegi pihta näpuga vibutamises. „Sellist rumalust aga tahaks tõesti vähem kohata, et keegi peab seda väljamõeldud viiruseks ja praalib, et mida need maskid ka aitavad.“

Õde Noormägi sooviks, et piirangud oleksid veelgi tugevamad. Nii saaks kindlamini piduri peale. „Praegu see rong muudkui läheb ja läheb…“

* * *

Kui valve on läbi, kuidas nad töömõtted peast välja saavad?

„Minul kannab seda koormat hobune,“ sõnab dr Kätlin Kirik. Ta käib hobuse juures igal valvevabal päeval ja unistab, et tuleks lumi.

Hooldaja Margit Olvi valib kodus lõõgastumise, loeb raamatut või vaatab mõnd head filmi, vestleb abikaasaga ja helistab lastele.

Õde Mereli Noormägi läheb metsa vaba õhu kätte liikuma. „Magamine aitab. Pärast pikka rasket valvet pole kodus mingit õhtusööki. Otse voodisse. Kui kümme tundi täis magan, on hommikul päris okei olla.“

* * *

Õdede laua kohal ekraanil jooksevad intensiivipatsientide näidud.

Õde Eliise trükib arvutisse sidumislehte.

„Kui siin huumor ära kaob, siis on kõik,“ ütleb ta kuvarilt pilku tõstes.

Fotograaf pildistab.

„Vaata, et sul huulepulka hammaste peal poleks,“ muigab dr Kirik.