Põhjus särada: pühendumus, meeskonnatöö ja kolleegid

„Kui siia tulin, lõin särama,“ ütleb Regionaalhaigla kirurgiakliiniku naistehaiguste keskuse günekoloog dr Olesja Vellend. „See on minu ainuke töökoht pärast residentuuri lõpetamist 16 aastat tagasi. Paremat töökohta günekoloogile Eestis ei ole!“ lisab günekoloog-vanemarst dr Ülle Kiisla. Nad tutvustavad oma tööd günekoloogidena Regionaalhaigla naistehaiguste keskuses. 

Tekst: Maret Einmann 

Fotod: Aivar Kullamaa 

Dr Olesja Vellend töötab Regionaalhaiglas neljandat aastat, varem oli ta naistearst Ida-Tallinna Keskhaiglas ning on töötanud ka Soomes. „Sain aru, et just Regionaalhaigla naistehaiguste keskus on koht, kus saab kõike teha,“ ütleb dr Vellend ja lisab, et särama panevad ka kolleegid. „Nad on ambitsioonikad – arst peab olema ambitsioonikas! –, andekad, töökad, hoolivad. Me oleme väga õnnelikud, et töötame nende keskel.“ Dr Ülle Kiisla täiendab: „On väga oluline, et esindatud on kõik erialad, meil on väga pühendunud spetsialistid ja hästi sujuv koostöö erialade üleselt. See on natuke klišeelik, aga tõepoolest: tippvarustus, tippspetsialistid tipphaiglas – absoluutselt kõike on võimalik teha.“ 

Dr Vellend on märganud, et patsiendid ja sageli perearstidki arvavad, et siin tavagünekoloogiat ei ole, ent Regionaalhaigla naistehaiguste keskus tegeleb nii diagnostika kui ka ravi ja naise tervise profülaktikaga günekoloogia kõigis valdkondades, on ambulatoorne vastuvõtt ja statsionaarne osakond. „Kuna aga Regionaalhaigla on multidistsiplinaarne haigla ja siin töötavad eri erialade spetsialistid, on siin väga head diagnostikavõimalused,“ märgib ta. „Just seetõttu saadavad nii mõnedki erakliinikute günekoloogid patsiente täiendavateks uuringuteks just meie kliinikusse, meil on koostöö.“ 

Kõik arstid opereerivad 

Ühe olulise plussina naistehaiguste keskuse töös toob dr Ülle Kiisla välja tõsiasja, et kõik siinsed arstid opereerivad. „Ei toimu roteerumist nagu sünnitusmajades, kus günekoloog satub operatiivsesse tsüklisse teatud aja tagant. Kõik meie arstid opereerivad kahel kuni kolmel päeval nädalas. Meil on ka igal patsiendil oma arst: sama tohter, kes võtab patsiendi polikliinikus vastu, opereerib teda, jälgib teda pärast operatsiooni.“ Patsiendid hindavad seda väga. Sageli küsivad nad arstilt vastuvõtul, kas teie opereerite, ning jaatavat vastust kuuldes ohkavad kergendatult. Opereerimine on aga töö, mida on vaja järjepidevalt teha, kinnitavad mõlemad arstid, sest nii püsib vilumus ja pädevus. 

Üks keskuse kitsam erialavaldkond onkogünekoloogia kõrval on urogünekoloogia, mis kätkeb endas nii vaagnapõhja allavajet kui ka uriinipidamatust. Seda nimetatakse ka 21. sajandi „varjatud epideemiaks“. „Probleem puudutab iga teist sünnitanud naist ning naised julgevad sellest järjest rohkem rääkida ja arstide poole pöörduda. Teema on saanud laialdasema tähelepanu ka seetõttu, et naiste eluiga (sh aktiivne eluiga) on pikem, tänapäeva naised ei eira muresid ega kannata neid vaikides, vaid küsivad abi. Ja abi on ju olemas,“ ütleb dr Kiisla. „Pöörduvad ka noored naised, noorim emaka allavajega patsient on olnud 32-aastane, nendel naistel tekivad ka psühholoogilised mured.“ Vaagnapõhjaprobleemide ennetamine algab aga tänapäeval juba enne sünnitust vaagnapõhjatreeninguga, sellel on efektiivsus nii sünnitusjärgse uriinipidamatuse ja allavaje ennetamiseks. Naistehaiguste keskuses on arstidel ka spetsiaalsed urogünekoloogilised vastuvõtud: uriinipidamatuse vastuvõtud, vaagnapõhja allavaje vastuvõtud.  

Vaagnapõhjakirurgial on Regionaalhaiglas auväärne ajalugu: esimesed urogünekoloogilised teedrajavad operatsioonid on tehtud just Regionaalhaiglas. Esimese uriinipidamatuse TVT linguoperatsiooni tegi 2001. aastal dr Ülo Zirel, uroloogiaosakonna pikaaegne juhataja, esimese allavaje sakrokolpopeksia lõikuse sünteetilise võrguga tegi samuti Regionaalhaigla uroloog dr Peep Baum aastal 2002. Allavaje ravis kasutatakse Naistehaiguste keskuses praegu kõiki tänapäevaseid operatsioonimeetodeid ja nii sünteetilist kui ka bioloogilist implantaati. „Allavajet ravime valdavalt laparoskoopiliste meetoditega: sakrokolpopeksia ja lateraalne suspensioon,“ selgitab dr Kiisla ja lisab, et sakrokolpopeksia operatsioon on pika õppekõveraga aeganõudev operatsioon, mida lisaks Regionaalhaiglale tehakse praegu veel ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. „Me valdame nii vaginaalseid kui ka laparoskoopilisi prolapsikirurgia meetodeid, valida tuleb patsiendi vajaduse järgi, pakume patsiendile just temale sobivat operatsiooni,“ rõhutab dr Kiisla ja lisab hea Tartu kolleegi sõnad „üks kleit ei sobi kõigile“ ehk üks meetod ei sobi kõigile.  

Uriinipidamatuse ravis on tähtis koostöö vaagnapõhja füsioterapeutidega „Nemad on Regionaalhaiglas kogenud ja pühendunud,“ ütleb dr Kiisla. „Meil on suurepärane koostöö, multidistsiplinaarne tiim urogünekoloogia ja allavaje suhtes töötab meil ülihästi.“ 

Ultraheliuuring + algoritm + koostöö 

Üks näide erialade koostööst on IOTA (International Ovarian Tumor Analysis – munasarjamoodustiste ultrahelidiagnostika) ultraheliuuring, millele on spetsialiseerunud dr Vellend. Ta selgitab, et alates 2020. aastast on munasarjamoodustisega naistel võimalus läbida ultraheliuuring, mis tänu algoritmide kasutamisele aitab kasvaja õigeaegsele diagnoosimisele edukalt kaasa, seda soovitatakse igas vanuses naistele. Rahvusvaheline munasarja kasvajate analüüsi meeskond on välja töötanud reeglid (simple rules – ingl ’lihtsad reeglid’) ja matemaatilised valemid, mida on kliinilises praktikas munasarjakasvajate pahaloomulisuse riski hindamiseks lihtne kasutada. Reeglite abil hinnatakse ultrahelipilti munasarjakasvajatest ja umbes 75% juhtudest määratakse kasvaja iseloom: hea- või pahaloomuline. Pahaloomulisuse riski täpsemaks hindamiseks kasutatakse matemaatilisi valemeid, kuhu lisatakse ultraheli andmed, patsiendi vanus ja munasarja onkomarkeri CA-125 tulemused. IOTA ultraheli võimaldab täpsustada diagnoosi, et määrata teostatava operatsiooni vajadus ja maht, operatsiooniks ettevalmistumine ja vajaduse korral onkokirurgi kaasamine. „Teen seda uuringut koos radioloogiga,“ selgitab dr Vellend. „Kui naisel on kõhu- või ebamäärane seljavalu, saab radioloog kohe vaadata tema teisi organeid. Naine saab põhjalikuma uuringu: korraga toimub nii vaginaalne kui ka abdominaalne ultraheliuuring, patsienti vaatavad korraga günekoloog ja radioloog, me arutame omavahel,“ selgitab dr Vellend. Dr Kiisla lisab, et dr Vellendi tehtud hea kvaliteediga ultraheliuuring asendab teatud juhtudel kallist magnettomograafilist uuringut. Radioloogia osakonnas on ka väga hea kvaliteediga sonograafiaaparaadid.“  

Ehkki ootejärjekorrad günekoloogi juurde võivad ulatuda nelja kuuni, ootavad arstid kõiki günekoloogilisi patsiente igas vanuses. Toimuvad ka e-visiidid, kiireloomulistele patsientidele on reserveeritud iga arsti vastuvõtul mõned esmased vastuvõtu ajad. „Teeme kõiki günekoloogilisi operatsioone ja protseduure, mida patsient vajab. Umbes 80% operatiivsest tööst on miniinvasiivne ehk laparoskoopiline,“ märgib dr Kiisla. Erialade lähedus ja n-ö käepärasus on väga suur eelis. „Siinsamas on mammoloogid, kes teevad meiega väga meelsasti koostööd. Patsient saab vajaduse korral mammoloogi konsultatsiooni ja tänu sellele on paljud elud päästetud. Meie günekoloogiakabinetist saavad mammograafiale suunatud kõik naised, kellel on selleks vajadus.“ Kui valve ajal satub Regionaalhaigla naistehaiguste keskusesse aga rase naine, siis mõistagi tegelevad arstid temaga hea meelega. Rasedus ka tuvastatakse, aga rasedusega praegu naistehaiguste keskuses arvele ei võeta, rasedusi praegu ei jälgita. „Mis tulevikus saab, ei tea, aga kindlasti oleme me uuele avatud,“ kinnitavad arstid.  

Päevakirurgia kasvav osakaal 

Suur osa naistehaiguste keskuse operatsioonidest tehakse miniinvasiivselt ning päevakirurgia maht suureneb pidevalt, selgitab dr Vellend. „Teeme päevakirurgias hüsteroskoopiat, lihtsamaid laparoskoopilisi operatsioone, emakakaela konisatsiooni, uriinipidamatuse linguoperatsioone, abrasioone (v.a abordid).“ Dr Vellend lisab, et patsiendid hindavad päevakirurgiat üha enam: „Esialgu ei olnud neil ehk julgust, patsiendid ei olnud harjunud, et pärast operatsiooni saab kohe koju, aga nüüd küsivad nad seda ise. Koduseinad ikkagi aitavad!“ Mõlemad arstid tunnustavad anestesioloog-vanemarsti, operatsioonikeskuse juhatajat dr Markko Pärtelpoega. „Ta on suur entusiast sellel alal ja hea eestvedaja.“ 

Dr Kiisla ütleb, et ka keskuse õendus- ja hoolduspersonal on professionaalne, abivalmis, osavõtlik. „Nad on oma osakonna patrioodid ja soovivad töötada just siin. Näiteks meie endine protseduuriõde Varje Ulla töötas oma ametikohal 40 aastat.“ Dr Kiisla lisab, et ka keskuse ruumid on mugavad ja hubased.  

Edaspidi on plaanis alustada günekoloogilise endokrinoloogia vastuvõttudega. „Tegelikult võiks meil siin olla üks väike multidistsiplinaarne endometrioosikeskus, mis vastab meie populatsioonile, sest endometrioosi on väga palju ja siiani väga head ravi ei ole. Siin võib teha koostööd endokrinoloogide, üldkirurgide, toitumisspetsialistidega, võib-olla isegi joogat,“ mõtiskleb dr Vellend. Uuenduslikke mõtteid on arstidel veelgi.  

Eesti günekoloogia on väga kõrgel tasemel, kinnitavad nii dr Kiisla kui ka dr Vellend. „Eesti on kiiresti kõigega kaasa läinud, kõik on hästi – väliskoolitustel saame sellele kinnitust.“ 

Erakorralised patsiendid 

Üks osa dr Kiisla ja dr Vellendi tööst on väljakutsevalved ja erakorraliste günekoloogiliste probleemidega haigete abistamine erakorralise meditsiini osakonnas (EMO-s), lisaks osalevad nad kopterväljakutsetel väikesaartele, kui enneaegne sünnitaja on vaja tuua õigeaegselt kõrgema etapi haiglasse. „Minul on juhtunud neid väljakutseid liiga tihti,“ ütleb dr Kiisla, „osakonnajuhataja ütleb minu kohta, et „kodu kutsub“, kui Saaremaale lendame.“ Dr Vellend toob näiteks juhtumi, kui Hiiumaalt tuli haiglasse tuua COVID-positiivne patsient, keda ootas ees kolmas sünnitus, laps oli tuharseisus ja emakakael avanemas. „Kõik oli korras, lennukis kontrollisime hingamist (COVID!), ilm oli hea, kopter lendas kiiresti. Maandudes algas naisel regulaarne sünnitegevus. Ida-Tallinna Keskhaigla, kuhu ta sünnituseks viima pidime, on lennujaamale üsna lähedal, jõudsime väga kiiresti, andsime patsiendi üle, mina sõitsin ära. Hiljem helistas anestesioloog ja ütles, et lapse jalg kukkus välja, nad jooksid erakorralisele keiserlõikele, lihtsalt vedas.“  

Lisaks oma osakonna ja polikliiniku tööle konsulteerime oma eriala pinnal vajaduse korral kogu haigla haigeid. „Kui ükskõik millise osakonna arstil tekib kahtlus, et patsiendil võib olla ka günekoloogiline probleem, suunab ta patsiendi konsultandi vastuvõtule. Tavaliselt on need komplitseeritud anamneesiga patsiendid,“ selgitab dr Vellend. 

Teadmisi tuleb jagada! 

Lisaks sellele, et arstid osalevad koolitustel, teevad nad neid ka ise, näiteks eelmisel aastal alustati ning sel aastal jätkatakse vaagnapõhjapuudulikkuse koolitusega arstidele, residentidele ja füsioterapeutidele. Samuti juhendatakse naistehaiguste keskuses residente. „Onkogünekoloogia residente juhendab meie juhataja dr Kersti Kukk, meie juhendame perearsti eriala residente ja üliõpilasi – nad kõik on olnud väga tublid,“ märgib dr Kiisla. Ta nendib, et õpetades kasvab arst ise palju. „Tuled oma vanadest harjumustest välja, vaatad teemale uue pilguga ja värskendad teadmisi. Õpetamine on ülioluline.“ Jõudumööda kirjutavad dr Vellend ja dr Kiisla ka artikleid erialaväljaannetele. „Teadmisi on vaja jagada!“ ütleb dr Vellend. „See on väga õpetlik, huvitav, arendav.“  

Rääkides naiskirurgi tööst... Kas teil isiklikku elu ka on?  

„No natuke ikka on,“ vastab dr Vellend, „meil on vedanud, meil on väga head lapsed ja abikaasad. Nad on harjunud, et ema on kogu aeg hõivatud ja tööl.“ 

„Peab olema hästi tugev ja toimiv tagala, et siin töötada,“ märgib dr Ülle Kiisla. „Pered toetavad meid väga.“ Tähtis on ka puhata ja taastuda. „Kindlasti peab sportima,“ ütleb dr Kiisla. „Mina näiteks jooksen iga päev – viis kilomeetrit on piisav distants, et tekiksid uued head mõtted.“ Dr Vellend harrastab joogat. „Nädalavahetusel mängin sõbrannaga tennist, suhtlen sõpradega. Reisime ka ja see meile meeldib, nii uuendame ennast.“  

Teekond naistehaiguste keskuseni 

Günekoloogilisi haigeid on Regionaalhaiglas (varasemas Mustamäe haiglas) ravitud alates haigla avamisest ehk 1980. aastast. Siis töötas haiglas paar günekoloogi, tehti ambulatoorseid vastuvõtte, statsionaarsed haiged kuulusid kirurgia- või uroloogiaosakonna alla, kus günekoloogid ka opereerisid. Väga paljud haiged leidsid siia majja ise tee (tuldi põhiliselt arsti nime peale), need, kes tulid, ka jäid. Mustamäe haigla günekoloogia raudvara oli dr Elvi Gluško, kes töötas siin neli aastakümmet. 

Naistehaiguste keskus moodustati Mustamäe haigla günekoloogide liitumisel Hiiu naistehaiguste keskusega (Põhja-Eesti vähikeskus), tulemuseks oli terviklahendus, kus olemas onkogünekoloogia, urogünekoloogia ja mammoloogia subspetsialiteedid. Praegune Regionaalhaigla naistehaiguste keskus osutab kõrgema etapi arstiabi kogu günekoloogia valdkonnas, sh günekoloogilise onkoloogia ja rinnahaiguste vallas. Keskuse koosseisu kuuluvad naistehaiguste osakond ja naistehaiguste polikliinik. 

Iga arst on spetsialiseerunud kindlale valdkonnale, toimuvad kasvajate, endometrioosi, vaagnapõhja allavaje ja uriinipidamatuse, kolposkoopia, emakakaela- ja rinnavähi sõeluuringute vastuvõtud.  

Konsultatsioone, diagnostikat ja ravi saavad patsiendid järgmistel suundadel: emakamüoomid ja munasarjamoodustisted, uriinipidamatus, mensturaaltsükli häired, klimakteeriline sündroom, kontratseptsioon, spiraali ja implantaadi eemaldamine ja paigaldamine. Kõik günekoloogid teevad günekoloogilist ultraheliuuringut, eriti hea koostöö toimib radioloogide ja EMO-ga.  

Operatiivset günekoloogiat üldgünekoloogia alal teevad kõik keskuse naistearstid. 

Regionaalhaigla kirurgiakliiniku naistehaiguste keskus arvudes 

• Keskuses töötab 5 günekoloogi ja 4 onkogünekoloogi: dr Liidia Grištšenko, dr Piret Kaarde, dr Ülle Kiisla, dr Kersti Kukk, dr Eva-Maria Niine-Roolaht, dr Nele Silagava, dr Aleksandra Šavrova, dr Mariann Rugo ja dr Olesja Vellend. 
• Keskuses töötab 6 mammoloogi. 
• Igal arstil on nädalas kaks ambulatoorse vastuvõtu päeva ja kahel kuni kolmel päeval nädalas nad opereerivad. Kõik tööpäevad on osakonnas operatsioonipäevad, kirurgiline aktiivsus on 94%. 
• Tehakse üle 2000 operatsiooni aastas (sh rinnaoperatsioonid). 
• Günekoloogilisi operatsioone aastas üle 1000, emakaoperatsioone u 400. 
• Valdav osa (u 80%) operatsioonidest on laparoskoopilised. 
• Osaletakse ka erakorralises töös: kõik osakonna arstid valvavad. On nädalased nn tagavalved ehk iga arst valvab nädal aega väljakutsevalves, vajaduse korral tuleb haiglasse kohale, konsulteerib, vajaduse korral opereerib. Raskeid patsiente saabub uuringuteks ja raviks ka maakonnahaiglatest. 
• Arstid teevad konsultatiivseid vastuvõtte tütarhaiglates: Raplamaa Haiglas, Läänemaa Haiglas ja Hiiumaa Haiglas, lisaks Ida-Viru Keskhaiglas ja Rakvere Haiglas.  
• Ambulatoorsete visiitide arvult olnud aastaid Regionaalhaiglas liidrikohal, viimasel ajal on seda kohta „jagatud“ ortopeediaga. Tippaastal (enne COVID-19) oli 42 000 ambulatoorset visiiti aastas.