Põhja-Eesti Regionaalhaigla annab ülevaate Keila haiglas toimunust

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla nõukogu eilsel, 17. mai koosolekul informeeris haigla juhatus nõukogu Keila haiglahoone ja sealse tegevuse müügiprotsessi lõpust, tutvustas järel- ja hooldusravi kliiniku tööd hinnanud komisjoni aruannet ning andis ülevaate järgnevatest tegevusplaanidest. Ühtlasi tegi juhatus lühiülevaate järelravi kliiniku tööst Hiiu korpuses.

Haigla juhatus tegi nõukogule kokkuvõtte Keila haigla olukorda uurinud komisjoni tööst ning tutvustas komisjoni ettepanekutest tulenevat tegevuskava. Juhatuse esimehe Tõnis Alliku sõnul oli haigla eesmärgiks välja selgitada võimalikult palju fakte ja teha vajadusel nende põhjal ettepanekud haigla töö parandamiseks. „Lõpuni välja selgitamata juhtumite kommenteerimine, nii delikaatses valdkonnas nagu meditsiin, võib põhjustada väga palju põhjendamatuid kannatusi paljudele inimestele – nii patsientidele ja nende lähedastele kui ka haigla töötajatele,“ selgitas juhatuse esimees. Tänu komisjoni tööle omab juhatus järel- ja hooldusravi kliiniku olukorrast paremat ülevaadet ning välja on töötatud tegevuskava puuduste kõrvaldamiseks. „Me vabandame kõigi patsientide ja nende lähedaste ees, kes on kogenud ebameeldivusi või ootustele mittevastavat käitumist Keila haiglas,“ sõnas Tõnis Allik lisades, et juhatuse esmaseks kohustuseks on nüüd tagada, et olukord järelravi kliinikus paraneks ning kellelgi poleks enam põhjust rahulolematuseks.
„Järel- ja hooldusravi kliiniku tööd hinnanud komisjoni aruandest selgub, et põhilisteks väljatoodud ja lahendamist vajavateks probleemideks on puudused töökorralduses, juhtimisvead, infovahetuse korraldamatus lähedastega, personali ülepinge ja inimeste nappus, kuid samuti ka tagasiside puudumine patsientidelt ja nende lähedastelt, õigemini hirm või kartus selle andmise ees,“ võttis teema kokku Tõnis Allik ning lisas: „Esimesed komisjoni ettepanekud on tänaseks ka ellu viidud – otsime järelravi kliinikule uut juhti, arstidele on määratud patsiendi lähedastega vestlemiseks kõnetunnid ja vastuvõtuajad.“
Juhatus vaatab lähiajal üle järelravi kliiniku arstide ning õdede ja hooldajate standardi lähtuvalt tänasest ja perspektiivsest vajadusest ning hindab täiendavate spetsialistide vajadust psühholoogide, sotsiaaltöötajate, füsioterapeutide jt osas. Lisaks kaalutakse võimalust kaasata Mustamäe korpuse arste ja õdesid konsultatsioonideks järelravi kliinikus. Kavas on kehtestada ja anda välja infovoldikuna „Patsientide sisekord“ (nimetatud kord peab täpsustama reegleid, kuidas toimub raviasutuse suhtlus patsiendi ja tema määratud kontaktisikutega, külastusaegadega seonduvat, kõnetundide rakendamist jms).
„Täna jõuab haiglani kahjuks vähe tagasisidet patsientidelt ja nende lähedastelt. Igasugune tagasiside on haiglale olulise tähtsusega protsesside parendamiseks. Rõhutan, et me tahame olla dialoogis patsientide ja nende lähedastega ning ka patsientide esindusorganisatsioonidega,“ märkis juhatuse esimees.
Tõnis Allik väljendas nõukogu istungil heameelt, et pinged, mis seondusid Keila haigla ebamäärase tulevikuga, on tänaseks paranemas – Keila haiglahoonel ja seal asuval hooldusravil on 16. maist uus omanik ja järelravi tulevik on seotud Hiiu korpusega. „Järelravi kliiniku töökorraldus on ümber hinnatud ning me näeme vajadust suunata sinna rohkem ressursse,“ kinnitas Allik.
Järelravi kliinik alustas tööd Hiiu korpuses aprilli alguses. Kolimine kulges edukalt ning kliinik töötab täies mahus. Juhatus andis teada, et käimas on konkurss järelravi kliiniku uue juhataja leidmiseks ning andis teada, et konkursi lõpuni täidab kliinikujuhi kohuseid dr Arvo Petersell.
Ilmnenud juhtimis- ja suhtlemisprobleemide tõttu on Regionaalhaigla juhatus dr Andres Peri karistanud tema taandamisega kliinikujuhi kohusetäitja ametikohalt ning ta jätkab järelravi kliinikus esialgu arstina. Tõnis Allik informeeris nõukogu, et haigla esitas esmaspäeval avalduse politseisse väidetava altkäemaksu küsimise juhtumi uurimiseks.
Regionaalhaigla nõukogu pidas juhatuse rakendatud meetmeid piisavaks.

Lühikokkuvõte komisjoni tööst
Pärast ETV saates „Pealtnägija“ 6. aprillil 2011. a näidatud saatelõiku, milles tõstatati rida küsimusi ravitöö ja õendusabi kohta Keila haiglas, moodustati juhtumi uurimiseks 9-liikmeline komisjon, kuhu kuulusid: kvaliteediteenistuse juhataja Marina Kaarna (komisjoni esinaine), endokrinoloog-ülemarst Anu Ambos, kardioloog-vanemarst Arvo Mesikepp, haigla õendusjuht Aleksei Gaidajenko, diagnostikakliiniku ülemõde Elena Mahhova, anestesioloogiakliiniku ülemõde Katre Zirel, psühholoog Margit Riit, kommunikatsiooniteenistuse juhataja Inga Lill ja jurist Urve Jelle.
Komisjoni ülesandeks oli välja selgitada meedias avaldatud juhtumitega seotud asjaolud ning kogutud teabe põhjal teha järeldused nii kõnealusest juhtumist kui ka anda hinnangud ja soovitused järel- ja hooldusravi paremaks korralduseks Regionaalhaiglas. Komisjon analüüsis arstiabi ja õendusabi kvaliteeti, meditsiinipersonali suhtlemist patsientide ja lähedastega, töökeskkonda ning haiglale laekunud tagasisidet. Komisjon kasutas aruande koostamisel ravidokumente, Regionaalhaiglasse saabunud kirjalikku tagasisidet, kliiniku juhataja ja ülemõdede selgitusi, tutvus järelravi kliiniku tööga Hiiul ja hooldusravi kliiniku tööga Keilas, lisaks tutvuti ETV saate „Pealtnägija“ videomaterjaliga ja Eesti Patsientide Esindusühingu esitatud materjalidega. Komisjon kaasas MTÜ Moreno Keskus eksperdi, psühhiaater-psühhoterapeut dr Andres Silla, kes viis läbi töökeskkonna psühholoogiliste tegurite ja töökorralduse ekspertiisi.
Komisjoni peamised järeldused
Komisjon leidis oma lõpparuandes, et ETV saates „Pealtnägija“ kajastatud Valve Roosalu juhtumil esines vigu õendusabis ning personali käitumises. Samas ei tuvastanud komisjon otsest hoolimatut suhtumist patsientidesse ega ka sisulisi ravivigu. Komisjoni toob aruandes välja 10 järeldust, mille põhjal esitati juhatusele 11 ettepanekut probleemide lahendamiseks.
Õendustegevuses esines puudujääke. Komisjon tuvastas, et õendusdokumentatsioon on täidetud küll igapäevaselt, kuid selle täitmisel esines puudujääke patsiendi seisundi muutuste operatiivsel fikseerimisel ja osa tegevusi pole kajastatud täies ulatuses.
Komisjoni hinnangul võib õdede tööd pidada katkendlikuks ja episoodiliseks. Sageli töötavad õed ja hooldajad olukorras, kus nende tööd pidevalt katkestatakse, töötajad on tihti sunnitud pöörduma ühe tegevuse juures teise juurde ning tegelema samaaegselt mitme ülesandega. Paljud õed kurtsid, et patsientidega suhtlemist segab suur töökoormus ja sellest tingitud ajapuudus.
Komisjon leidis, et personali hinnang suurele töökoormusele on põhjendatud. Komisjon tegi ettepaneku, et protseduuripõhise õendusabi osutamiselt tuleb minna üle patsiendipõhisele õendusabi osutamisele, st patsiendid/palatid on jagatud õdede vahel ja kõik valve jooksul teostatavad tegevused patsiendiga viib läbi üks õde/hooldaja. Sellise töökorraldusega tagatakse järjepidevus ja vastutus toimingute teostamise eest, samuti patsientide turvalisus. Komisjoni hinnangul tuleb üle vaadata õendusstandard ning käivitada igapäevane õendusvisiit osakonna õendusjuhi kureerimisel.
Ravivigu ei tehtud. Patsiendi Valve Roosalu diagnoosid olid õiged, tõendatud objektiivsete uuringutega. Osutatud ravi oli asjakohane ja tõenduspõhine. Regionaalhaigla erakorralise sisehaiguste osakonna (ESO) endokrinoloogi korrigeeritud raviskeemi järgiti ka Keilas sisehaiguste järelravi osakonnas.
Vaatamata patsiendi keerulisele ravijuhule ei olnud tema seisund raske ning ta suunati järelraviks Keilasse, andmaks lähedastele aega patsiendile edaspidiseks vajaliku ravi ja hoolitsuse korraldamiseks.
Keilas konsulteeris patsienti taastusravi arst, kes leidis, et taastusravi ei olnud näidustatud.
Komisjon tuvastas probleeme arstide kättesaadavusega, millest tulenevalt tegi komisjon ettepaneku määrata järelravi kliiniku arstidele patsiendi lähedastega vestlemiseks kõnetunnid ja vastuvõtuajad. Samuti tegi komisjon ettepaneku vaadata üle arstide tööaja standard, et oleks tagatud nii ravitöö kui ka suhtlemine patsientide ja nende lähedastega.
Haiglale laekunud tagasiside on olnud hajus ja tagasihoidlik. Järel- ja hooldusravi kliinikus, nagu kõigis teisteski kliinikutes, on tagasisidena laekunud nii kiituseid kui ka kaebuseid. Kliinik ei eristu teistest kõrgema kriitika osatähtsusega üksusena.
Tagasiside kaebustest Keila järel- ja hooldusravi kohta on äärmiselt hajus – 5 aasta jooksul keskmiselt 2 kaebust aastas. Kaebuste peamisteks põhjusteks olid puudused töökorralduses ja personali suhtlemisoskuses. Patsiente häirib personali ajapuudus, seda tõlgendatakse soovimatusena aidata. Mõnikord aga põhjustavad rahulolematust tõenduspõhise meditsiini piirangud tulla toime haigustega – patsiendi sugulased ei lepi sellega, et nende lähedasel on raske haigus ja tervenemislootust ei ole.
Tuginedes sellisele napile tagasisidele, ei saa komisjon teha laiaulatuslikke üldistusi. Kõigile kaebustele on pööratud tähelepanu – kaebustest on osakondi informeeritud, võetud töötajatelt seletused toimunu asjaolude kohta ning kaebuse esitajale kirjalikult vastatud.
Komisjoni töö käigus selgus, et kui haiglale jõuab tagasiside vaid üksikutelt patsientidelt või nende lähedastelt, siis Interneti kommentaarirubriikides avaldatakse arvamust rohkelt ja anonüümselt. Kuna Internetis anonüümselt arvamuse avaldajad jäävad haiglale tundmatuks, siis ei ole enamjaolt võimalik avaldatut kontrollida.
Töökorraldusest. Ohjeldusmeetmeid rakendatakse Eestis patsiendi ohutuse tagamiseks vaid äärmisel vajadusel ja juhul, kui ohjeldamata jätmine seab takistusi raviprotsessile, sh kahjustab patsienti või kaaspatsiente. Patsientide ohjeldamise otsuse teeb arst ning see dokumenteeritakse haigusloos. Tavaliselt teavitatakse ohjeldamise rakendamisest ka patsiendi lähedasi.
Regionaalhaiglas kehtib patsiendi asjade hoiustamise kord. Allkirja vastu võetakse eraldi aktidega hoiule patsiendi riided ja patsiendi väärtasjad (dokumendid, raha, ehted jmt). Asjade üleandmine ühelt struktuuriüksuselt teisele dokumenteeritakse haigusloos asuval akti eksemplaril. Hoiule andmata asjade eest Regionaalhaigla vastutada ei saa.
Tähelepanekud saate „Pealtnägija“ materjalist. ETV saate „Pealtnägija“ tegijad andsid Regionaalhaiglale varjatud kaameratega salvestatud videomaterjali DVD-plaadil pärast saate eetrisolekut ning haigla vastavat päringut. Haiglaruumides varjatud kaameraga filmimine ei olnud Regionaalhaiglaga eelnevalt kooskõlastatud.
Komisjoni liikmed, vaadates läbi nii saate stsenaariumi kui ka kogu salvestatud materjali, jõudsid järeldusele, et „Pealtnägija“ on kasutanud saates kõige negatiivsemaid hetki ning osaliselt on kokku monteeritud lõike, et soovitud negatiivset süžeed saavutada (ühe õe jutuks on kokku monteeritud kahe erineva õe jutt, kõnes esitatu ja subtiitrid ei kattu).


Lisa
Väljavõte komisjoni töö aruandest
Kokkuvõte
Komisjoni töö eesmärgiks oli anda vastused komisjonile esitatud küsimustele:
1. Kas saates kajastatud juhtumil on tehtud ravivigu (eksitud tõenduspõhise meditsiini meetodite rakendamisel) või õendusabi vigu?
2. Kas antud juhtumil on tegemist hoolimatu suhtumisega patsienti?
3. Kas personal on eksinud käitumise osas?
Komisjoni ülesandeks oli välja selgitada juhtumitega seotud asjaolud ning kogutud teabe põhjal teha järeldused nii kõnealuse juhtumi kohta kui ka anda hinnanguid ja soovitusi järel- ja hooldusravi korralduse kohta Regionaalhaiglas.
Komisjon kasutas aruande koostamisel ravidokumente, Regionaalhaiglasse saabunud kirjalikku tagasisidet, kliinikujuhataja ja kliinikute ülemõdede selgitusi, tutvus järelravi kliiniku tööga Hiiul ja hooldusravi kliiniku tööga Keilas, ETV saate „Pealtnägija“ videomaterjaliga ning EPE esitatud materjalidega.
Komisjonile uurimise käigus teatavaks saanud info põhjal annab komisjon vastused komisjoni moodustamisel esitatud küsimustele:
1. ETV saates „Pealtnägija“ kajastatud V. Roosalu juhtumil ei ole tehtud ravivigu, esines õendusabi vigu.
2. Antud juhtumil ei olnud tegemist hoolimatu suhtumisega patsienti.
3. Personal on eksinud käitumise osas.
Aktiivravi osutava Regionaalhaigla prioriteetseks suunaks ei ole olnud järel- ja hooldusravi. Keila haigla struktuuris ei ole olnud stabiilsust ja töötajatel on puudunud kindlus haiglatöö tuleviku suhtes. Töö korraldamisel valmistab tõsiseid probleeme töötajate ülekoormatus.
Üldise järeldusena tuleb tõdeda, et lisaks järel- ja hooldusravi kliinikus esinevatele puudustele, esineb laiem konflikt ka patsientide ja nende lähedaste ootuste ja tegelike võimaluste vahel tervishoius. Patsientide lähedastel on sageli raske leppida patsiendi terviseseisundi muutustega ning, et paranemist ja tervenemist ei ole alati võimalik tagada. Samuti on patsientidel ja nende lähedastel kohati kõrgendatud ootused ja nõudmised, mida haigla ei suuda täita.
Käesolevaks ajaks on patsientide lähedastele organiseeritud võimalus patsiendi raviarstiga kohtumiseks ja pandud arstide vastuvõtuajad teadetetahvlile.
Hooldust ja suhtlemist käsitlevaid puudusi on reeglina võimalik tuvastada vaid tagasiside abil, kui koheselt saab võtta asjaosalistelt selgitusi. Hajusa ja argliku tagasiside tingimustes jäävad nimetatud puudused paraku haiglale teadmata ning kumuleeruvad.
Järeldused
1) Keila haiglast. Käesoleva ajani on pidevalt kahjumiga töötanud Keila haigla olnud jätkuvates muudatustes või nende ootuses. Muudatusprotsessideks kavandati lühem aeg, kuid erinevatel põhjustel ei ole muudatused tänasekski lõpplahendust saanud. Keila haigla struktuuris ei ole olnud stabiilsust ja töötajatel on puudunud kindlus haiglatöö tuleviku suhtes. Sagedased muudatused ja teadmatus tuleviku suhtes on Keila haiglas kaasa toonud stressirohke õhkkonna, millega on kaasnenud kohati pealiskaudne suhtumine töösse ja mis on leidnud negatiivset väljendust suhtlustasandil.
2) Patsientide asjade hoiustamine. Regionaalhaiglas kehtib patsiendi asjade hoiustamise kord. Hoiustamise aktide alusel võetakse allkirja vastu hoiule eraldi patsiendi riided ja eraldi patsiendi väärtasjad (dokumendid, raha, ehted jmt). Hoiule andmata asjade eest Regionaalhaigla vastutada ei saa.
3) Saatest „Pealtnägija“. Salvestisest jääb mulje, et „Pealtnägija“ on kasutanud saates kõige negatiivsemaid hetki ning osalt on monteeritud kokku kontekstiväliselt lõike, et soovitud negatiivset süžeed saavutada. Samas ei saa pidada heaks tooniks ja arstile sobivaks kõnepruugiks dr Peri väljendeid vestluses R. Roosaluga „Me oleme tõsises kuses, vabandust väljenduse pärast“ või „Ei, ma ei aruta seda, mul kama kaks“.
4) Psühholoogia ja suhtlemine. Personalil ei jagu meelekindlust patsiendi sugulasele piire seada ja taluda olukorra ebamugavust (lähedase agressiivne suhtlemisstiil). Lahenduseks on patsiendi ja tema lähedastega suhtlemise piiride määratlemine, nt raviarst ja üks kindel vahetuse õde, kes valdavad infot patsiendi kohta ning on valmis seda edastama. Kogu personali tuleb ette valmistada äreva patsiendi või lähedasega toetavaks vestluseks. Aktiivne toetav kuulamine välistab möödarääkimise, samuti liigse info (selle, mida ei küsita) andmise.
5) Arstiabi kvaliteet. Patsient V. Roosalu diagnoosid olid õiged ja tõendatud objektiivsete uuringutega ning korraldatud ravi oli asjakohane ja tõenduspõhine. ESO endokrinoloogi korrigeeritud raviskeemi järgiti ka Keilas sisehaiguste järelravi osakonnas. Raviviga ei tuvastatud.
Patsient V. Roosalu lähedase ootused ravile olid seotud patsiendi liikumisvõimega, samal ajal kui arstide fookus oli patsiendi haigusel.
Patsiendi ja nende lähedaste ootused haiglaravile ja selle tulemustele ei vasta tihti meditsiini võimalustele ja loodusseadustele. Ühiskonnas ei ole harjutud ka tõdema, et paranemist ja tervenemist mõjutab oluliselt patsiendi enda käitumine (endine ja praegune eluviis, ravirežiimist kinnipidamine jmt).
6) Õendusabi kvaliteet. Eestis on haiglates seni levinud nn protseduurikeskne patsiendikäsitlus, kus esiplaanile seatakse meditsiiniliselt vajalikud toimingud ehk patsiendi tervis. Vajalik on suunduda nn sotsiaalse patsiendikäsitluse poole, kus suure at rõhku pannakse patsiendiga suhtlemisele ja patsiendi sotsiaalsete vajaduste rahuldamisele. Eesti individualistlikus ühiskonnas on peresidemed nõrgenenud ja see roll peab üle kanduma teistele ühiskonna institutsioonidele. Haiglas tuleb laiendada sotsiaaltöö ja psühholoogilise abi suunda.
Patsient V. Roosalu haigusloo õendusdokumentatsioon on täidetud küll igapäevaselt, kuid selle täitmisel esineb puudusi. Patsiendi jälgimine ei olnud piisavalt individualiseeritud, mistõttu said võimalikuks hüpoglükeemia episoodid.
Õdede tööd võib pidada katkendlikuks ja episoodiliseks. Sageli töötavad õed ja hooldajad olukorras, kus nende tööd pidevalt katkestatakse, töötajad on tihti sunnitud pöörduma ühe tegevuse juures teise juurde ning tegelema samaaegselt mitme ülesandega. Paljud õed kurtsid, et patsientidega suhtlemist segab suur töökoormus ja sellest tingitud ajapuudus.
7) Kontaktisikud. Patsient V. Roosalu haigusloo tiitellehel on kolm kontaktisikut, nende seas ei ole Ruti Roosalu. Haiglast väljastatava info selguse ja objektiivsuse huvides tuleb kinni pidada ühe kontaktisiku põhimõttest.
8) Külastamine. Kuigi Keila haiglal on kindlad patsientide külastuse ajad, ei pea patsientide külastajad sellest kinni. Külastajad saabuvad neile sobival ajal, arvestamata sellega, et personal peab teostama patsientidele hügieeniprotseduure jt toiminguid. Külastajate saabumine ebasoovitaval ajal viib sageli konfliktsituatsioonini ja segab personali tööd.
9) Tagasiside. Haiglasse saabuvad kaebused on ajaliselt ja teemaliselt hajutatud. Parema ülevaate saamiseks ja tervikpildi kujundamiseks oleks tarvis patsientide lähedastelt rohkem informeerivat tagasisidet. Kõikidele kaebustele antakse kirjalik vastus, v.a. nendel juhtudel kui kaebuse esitaja vastust ei soovi.
Komisjoni töö käigus selgus, et kui haiglale jõuab tagasiside vaid üksikutelt patsientidelt või nende lähedastelt, siis Interneti kommentaarirubriikides avaldatakse arvamust rohkelt ja anonüümselt. Kuna Internetis arvamuse avaldajad jäävad haiglale tundmatuks, siis pole võimalik avaldatut kontrollida.
10) Supervisioon. Supervisiooni tulemusena ilmnes, et personal ei käitu patsientide ja nende lähedastega suhtlemisel kohati ühtse meeskonnana – arsti sõna vs õendus-hoolduspersonali sõna. Personal on ülekoormatud, stressis niigi suurest töö hulgast, millele on „Pealtnägija“ saate järgselt lisandunud ka psühholoogiline surve lähedastelt. Stressiga toimetulekuks puuduvad vahendid ja ressursid. Tublimate töötajate premeerimist ja motiveerimist sisuliselt ei toimu. Personali läbipõlemise ja stressi tase on kõrge, sellega oleks vaja tegeleda süstemaatiliselt.
Ettepanekud juhatusele
1) Esitada avalik vabandus Keila haiglas ebaväärikat kohtlemist kogenud patsientidele ja nende lähedastele.
2) Kutsuda tagasi Keila haigla juhataja kt, praeguse järel- ja hooldusravi kliiniku juhataja kt dr Peri kliiniku juhataja ametikohalt.
3) Vaadata üle järelravi kliiniku arstide ning õdede ja hooldajate tööaja standard, et tagatud oleks nii ravitöö kui ka suhtlemine patsientide ja nende lähedastega.
4) Lisada töötajate palgasüsteemi motivatsiooni komponent, mis hõlmaks hinnangut töötaja põhi- ja lisatööülesannete (nt juhtimisfunktsioon) täitmisele ning tugineks ülemuste, alluvate, haiglasiseste koostööpartnerite ja patsientide tagasisidel. Tasu maksmist või maksmata jätmist otsustatakse perioodiliselt korra kuus või kvartalis.
5) Määrata järelravi kliiniku arstidele patsiendi lähedastega vestlemiseks kõnetunnid ja vastuvõtuajad. Kuigi õed jagavad patsiendi lähedastele nii osakonna kui ka raviarsti telefoninumbrit, ei ole arstiga telefonitsi vestlus tõenäoliselt paljudele piisav, vaid soovitakse raviarstiga kohtuda.
6) Täpsustada reegleid, kuidas toimub raviasutuse suhtlus patsiendi ja tema lähedastega:
Vääritimõistmise vältimiseks peaks patsiendi lähedasele terviseinfot andma ainult patsiendi raviarst. Teised arstid suunavad info küsijad patsiendi raviarsti jutule. Patsiendi üldise seisundi kohta (söömine-joomine, hügieen, liikumine) annab infot ka õde. Raviarst ja õde ei peaks suhtlema rohkem, kui ühe patsiendi sugulasega või lähedasega, kelle patsient on nimetanud kontaktisikuks.
Järgida põhimõtet, et patsiente külastatakse vaid selleks ettemääratud ajal. Siinkohal tuleks määratleda ka erandite tegemise võimalus ja kord – kuidas osakond peab toimima siis, kui lähedased taotlevad patsiendi külastamise võimalust külastusaja väliselt või lähedased on juba saabunud osakonda personaliga kokku leppimata ajal.
Soovitav on töötajate suhtlemisoskuste parandamiseks, läbipõlemise ohu vähendamiseks, meeskonnatöö parandamiseks korraldada koolitust, supervisiooni ja psühholoogilist toetust.
7) Järelravi kliinikus luua eeldused üleminekuks protseduurikeskse õendusabi osutamiselt patsiendikesksele õendusabi osutamisele.
8) Kaaluda võimalust lisada iga osakonna ühe õe töökohustuste hulka suhtlus vahetuse ajal kõikide osakonna patsientide lähedastega, kes osakonda sel ajal pöörduvad.
9) Tagada töötajate osalemine Regionaalhaigla korraldatavatel kohustuslikel koolitustel.
10) Teha Eesti Patsientide Esindusühingule ettepanek teavitada Regionaalhaiglat ühingule laekunud Regionaalhaiglat puudutavatest kaebustest.
11) Kinnitada komisjoni aruanne ja ettepanekud ning korraldada ettepanekute täitmine ja kontroll nende kinnitamisest 6 kuu ja 12 kuu möödumisel.