Podcast dr Jürgensoniga: Infarktist taastumisel on kõige olulisem enesedistsipliin

Küsimustele vastab taastusravikeskuse ülemarst ja juhataja dr Annelii Jürgenson

/p>

Infarktist taastudes on inimene väga nõrk, jõudlus on madal ning südamelihased on kahjustada saanud. Kuidas sellest seisundist taastusravi abiga välja tulla ja kui head on tulemused?

Siin sõltub väga palju kiirest tegutsemisest. Kui kiiresti toimetatakse patsient EMOsse, diagnoositakse infarkt ja alustatakse ravi. Tänapäeval on õnneks olemas eesrindlikud ravimeetodid. Südame veresoonte laiendamised ja stentimised on parandanud nii elulemust kui taastumist. Kui me suudame südame päästa veel enne jäädava kahjustuse teket südamelihases ehk verevool umbunud soones taastatakse kiiresti, siis väga suurt kahjustust ei tekigi ning tulemused on loomulikult paremad.

Noortel täiskasvanutel tuleb järjest sagedamini ette ägedat südameinfarkti ja nad on vähem vastupidavad tekkivale isheemiale ehk hapnikuvaegusele. Nende rakud on harjunud saama korralikult hapnikku ja isheemia tekkides kahjustub noorte südamelihas kiiremini ning suurema tõenäosusega tekivad pöördumatud muutused. Vanemaealistel, kellel on haigus kulgenud aeglaselt, on pidevalt taustaks vähene isheemia. Neil tekivad uued kollateraalid ehk väikesed veresoonekesed, mis varustavad keha umbunud põhiveresoonte asemel. Seetõttu taluvad nad paremini hapnikuvaegust ja infarktijärgsed muutused ei pruugi olla nii suured ja ulatuslikud.

Rääkides taastumisest, siis peale infarkti on inimene tõesti suhteliselt jõuetu. Südamelihas on läbi elanud suure šoki ning meil on vaja saada ta seisundisse, kus ta tagaks pumbafunktsiooni nii, et keha rakud saavad vajaliku verehulga. Selleks peab “pump” olema heas toonuses ehk lihas peab olema tugev. See saavutatakse ikka läbi aeroobse treeningu.

Kui patsient on seisus, et temaga võib hakata liikuma (peale infarkti juba umbes kuuendal päeval), saame sooritada koormustesti, mille abil paneme paika konkreetse jõudluse ning hindame optimaalse treeningpulsi.

Juhul kui patsiendil on kaasuvaid haiguseid ning ta ei suuda ise edukalt liikuda, siis saame teha taastusravi haiglas. Kui vaja on ainult aeroobset treeningut, siis piirdume ambulatoorse taastusraviga. Ambulatoorse raviperioodi soovituslik pikkus on 12 nädalat, 2 korda nädalas kardiaalset treeningut. Antud perioodil südamelihase jõudlus taastub ja on tõenäoline, et saavutame hea tulemuse.

Kardiaalsel taastusravil on oluline aspekt ka toitumine: kas patsient on olnud ülekaaluline ja millised on tema toitumisharjumused. Samuti suitsetamine ja muud riskifaktorid selle haiguse suhtes. Taastusravis me käsitleme neid riskifaktoreid ning pakume vastavaid lahendusi - suitsetamisest loobumise nõustamine, ravitoitlustamine ja nõustamine, ka psühholoogiline nõustamine. Viimane on oluline, sest sageli mõjub südameinfarktiga haiglasse sattumine patsiendile tohutu häirekellana ja külvab emotsionaalset paanikat, suurt hirmu edasise osas. Kas ja kuidas oma eluga jätkata? Siin tulebki meie taastusravi meeskond appi, et aidata teda nii füüsilise kui emotsionaalse poolega.

Infarkti peetakse ka elustiilihaiguseks. Kas need, kellel on eelmainitud riskifaktorid - suitsetamine, ülekaal, vähene liikumine - enne haigust, taastuvad aeglasemalt kui nende tervislikumad saatusekaaslased?

Väga suurt vahet ma märganud pole. Ehkki suitsetajatel näiteks on täheldatud tugevamat valusündroomi kui nendel, kes ei suitseta. Üldiselt aga on südamelihase taastumine aeroobse treeningu taustal umbkaudu sama.

Kas 12 nädalat ongi taastumiseks kuluv aeg, peale mida märkimisväärseid arenguid enam ei toimu? Või on tegu pikema protsessiga?

Taastumine on ikka pikem protsess, lihtsalt 12 nädala jooksul peaks treening andma oma efekti. Ühe päevaga olümpiavõitjaks ei saa. Samamoodi ei taastu ka lihase jõudlus 1-2 päeva või nädalaga. Uuringute abil on kindlaks tehtud, et selleks optimaalne aeg ongi 12 nädalat.

Kui südamelihas saab siiski hapnikuvaeguse tõttu kannatada, siis kui häid tulemusi on võimalik selle probleemiga taastusravis saavutada, kui lähedale jõutakse esialgsele fuktsioonile?

Sõltub sellest, kus südame piirkonnas kahjustus esines. Kui kahjustus toimus südame vasakus vatsakeses, mis vastutab suure vereringe eest, siis on jõudluse taastamine keeruline. Peame hoolikalt valitud medikamentidega protsessile kaasa aitama, et vältida südamepuudulikkuse süvenemist ning ma kahtlen, et endine südame jõudlus taastub.

Ent on ka juhtumeid, kus inimene, kellel on vedanud ning infarkt on kiirelt kontrolli alla saadud, elabki endist elu edasi ja suurt vahet justkui polekski.

Osadel juhtudel võib see tõepoolest nii ka olla.

Kui suurt rolli mängib taastumisprotsessis inimene ise ning tema enesedistsipliin?

Julgen väita, et see on kõige olulisem osa üldse. Haigus tekkis ju ikkagi teatud põhjustel. Muidugi on osadel patsientidel geneetiline eelsoodumus aterosklerootiliste mehhanismide tekkeks. Teisalt siiski on neid riskifaktoreid võimalik hallata. Siin tuleb mängu sekundaarne prevantsioon ehk kui sa oled suitsetaja, siis tuleb sellest loobuda. Kui kolesterooliväärtused on kõrged, siis tuleb toitumine üle vaadata.

Samuti on väga tähtis liikumine, isegi juhul, kui südamelihas on juba kahjustada saanud. Kui  patsient arvab, et tema ei tohi enam midagi teha, sest süda on haige, siis teeb ta endale karuteene. Skeletilihased saavad kohe signaali, et neid pole enam tarvis, lihasmass hakkab vähenema ning isegi kui südamelihas saakski tublimaks, siis on kerelihased niivõrd nõrgad, et me ei jaksa enam trepist üleski minna. Mõõdukas liikumine patsiendile sobiva koormusega peab jääma igal juhul.

Vanasti olid mere- ja männiõhk ning kuurort osa taastusravist. Peetakse seda ka tänapäeval oluliseks?

Pigem on efekt psühholoogiline. Tulles välja keskkonnast, mis varasemalt tekitas ärevust, ja heites ajutiselt probleemid kõrvale, mõjub see kahtlemata rahustavalt, lõõgastavalt ja stressi maandavalt. Stressihormoonide tase langeb ning südamelihas saab pisut puhkust. Nii et siin on täiesti olemas bioloogiline ja füüsikaline taust.

Insuldiga kaasnevad tihti tasakaalu-, liikumis-, kõnehäired, halvatus ja palju muud. Millised on siin taastumisvõimalused?

Insuldihaigetel on samuti äärmiselt oluline taastusravi varajane alustamine. Kohe kui patsiendi meditsiiniline seisund on stabiilne, palavik on alanenud, infektsioone pole ning vaimne seisund on rahunenud, tuleb alustada vastava taastusraviga. Käivitame neelamis-, kõne, tegevus- ja psühhoteraapia ning ravi, mis on seotud taju, mälu ja mõistmisvõimega. Esimesed 2-3 kuud näitavad, mis suunas patsient oma paranemisega liigub ja kui palju on temas potentsiaali. Siin jällegi mängivad rolli patsiendi eelnevad haigused, seisund ning vanus.

Palju saavad siin aidata lähedased? Kas teie juures on neil võimalik omandada patsiendi aitamiseks tarvilikud põhioskused näiteks kõneteraapias, mida kodus edasi praktiseerida?

Jah, taastusravi on meeskondlik ravi ning sinna meeskonda kuuluvad nii patsient kui tema lähedane. Meie töö taastusravikeskuses ongi üles ehitatud sellele, et patsiendi lähedane osaleb koostöös. Arutades psühholoogide, tegevusterapeutide, logopeedi, füsioterapeudi, arsti, õe ja patsiendiga olukorda, viibivad ruumis ka lähedased. Vestleme probleemidest ning leiame lahendusi, kuidas neid parandada või vastavalt olukorrale kohandada.

meie meeskonnaliikmetel on ka võimalik minna patsiendi koju, et seal teha kohandusi ja soovitada toimetulekuks abivahendeid. Samuti osaleb töös juhtumikorraldaja, insuldiõde, kes nõustab lähedast patsiendi hooldamise osas. Kuidas patsiendi suuhügieeni eest hoolt kanda, teda kommunikeerimisel aidata. Seega meie keskuses saab ka insuldihaige lähedane täieliku nõustamise osaliseks.

Kuidas teile tundub, kui valmis on meie ühiskond selliste inimestega, kes näiteks peale insulti taas peavad õppima kõnelema, tegelema? Kas avalikus kohas suhtutakse temasse hästi või naerdakse välja?

Eks see sõltu vastava inimese intelligentsusest, sotsiaalsest pädevusest. Nii palju, kui olen patsientidega rääkinud, siis ametiasutustes, kuhu nad lähevad abi otsima, suhtutakse neisse hästi. Küll aga ei saa välistada, et segase kõnega patsienti, kes suhtleb mujal kui meditsiini-või sotsiaalasutustes, ei võidaks pidada alkoholi tarvitanuks.

Te mainisite kodu üle vaatamist. Kui ikka liikumishäirega patsient elab 4. korrusel majas, kus lifti ei ole, siis see on tõsine häda. Kõigil ei ole ju võimalik elada 1. korrusel või majas, kust on lihtne otse tänavale pääseda. Mida selles olukorras teha?

Selline olukord ongi keeruline ja ühest lahendust pole. Kui patsient liigub näiteks taastusravilt koju, siis saame tellida transpordi, millega autojuht viib ta koju, ka trepist üles. Nö uksest ukseni. See on küll kahjuks tasuline teenus.

Üldiselt on see lähedaste õlule jäetud tegevus. Loomulikult võetakse ka ühendust kohaliku sotsiaaltöötajaga, kes proovib kohaliku omavalitsuse raames lahendust leida. Kui on ratastooliga patsient, siis kas saab paigaldada vastavad ratstooliteed.

Mida sellises olukorras ikkagi siis teha? Kas inimesed siis proovivad korteri ümber vahetada ja saada elupaik mujale?

Jah, tegusamad inimesed, kes on valmis vastavaid muutuseid tegema, kolivad mujale. Mul on ka olnud patsient, kes elas 3. või 4. korrusel, lifti ei olnud ning ta taotles sotsiaalameti kaudu esimesel korrusel asuva korteri.

Te mainisite ennist õue minekut, ent see on tihti asi, mida inimesed peale rasket haigust või vigastust võivad häbeneda. Nad ei tunne end teiste hulgas mugavalt ja pigem varjuksid oma “koopas”. Kui oluline on inimese tagasi lülitamine ühiskonda?

See on tegelikult väga oluline punkt. Mõnikord tõesti patsiendid panevad endale ise piirid peale, häbenedes oma teistsugust välimust või kõnet. See hakkab ju teistelegi silma kui sul on ühe kehapoole halvatus, sa liipad jalga või on käsi ebamugavas asendis rinna peal.

On inimesi, kes on särava iseloomuga ja harjunud positiivset tähelepanu saama, kuid peale sellist muudatust otsustavad pigem ühiskonda vältida ja tõmbuvad nurka. Mina ütleksin selle kohta, et nad ise panevad oma edasisele elule barjääri peale.

Kas teie spetsialistide ring aitab neist barjääridest üle saada?

Me püüame.

Samas vist ei saa otseselt kedagi käe kõrvale võtta ja õue viia.

Me oleme seda isegi teinud. Kui meil on patsient, kes on võimeline õue minema aga puudu on lihtsalt innustusest, siis meie terapeut lähebki temaga õue. Teeme kõik protseduurid koos läbi. Patsient paneb riided selga, liigub trepi või liftini, vajutab nupule, sõidab alla, astub üle tänavakivi ääre. Läheme isegi patsiendiga koos poodi, et harjutada iseseisvat elu.

Ja see annab ka tulemusi?

Just, mul oli üks nooremat sorti naisterahvas patsiendiks, kellel oli kuu sees 2 korda insult ning ühe tagajärjel tekkisid keskendumisraskused. Ta ei saanud näiteks poodi minna, sest kogu kaupade virvarr tekitas temas tohutut segadust. Nii me siis harjutasimegi, tegime kõigepealt nimekirja valmis, selle alusel läksime ja ostsime vajalikud asjad. Ta käis taastusravis 2-3 aasta vältel väikeste vaheaegadega ja kui ma küsisin, kas käite nüüd iseseisvalt poes, siis ta vastas, et käin küll. Oma kodulähedases poes, mis ei ole liiga suur, aga see on siiski märgiks, et ta suudab oma eluga toime tulla.

See on hea näide innustamaks ka teisi enda eest võitlema, sest kui ise ennast ei aita, siis ei aita sind ka jumal ega taastusravikeskuse arstid.