Olge taimedega ettevaatlik! Mürgistusnädal juhib tähelepanu taimemürgistustele.

Igal aastal annab saabuv kevad- ja suvehooaeg mürgistusteabekeskuses endast märku sellega, et taime- ja seeneraamatud nihkuvad riiulist kõnevastaja telefoni kõrvale lauale. Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse õde Ruth Kastanje annab soovitusi, millistesse taimedesse ettevaatusega suhtuda ja kuidas mürgistuse korral käituda.

Tekst: Ruth Kastanje

Roheline on nina mullast välja pistnud ning kohe paneb inimene oma nina sinna vastu ja asub kõigi roheliste taimede maitseomadusi avastama. Kõige sagedamini on avastajateks väikelapsed, kes maailmaga suu kaudu tuttavaks üritavad saada.  Üldiselt lõpevad need avastamised õnnelikult – meie looduses lihtsalt lehe või õie näksimisest süsteemset mürgistust ei saa, kuigi tugevamalt ärritava mahlaga taimed nagu karuputked, näsiniin või toalill difenbahhia võivad tekitada suu limaskestadel tugeva turse või isegi haavandid.
Ka juhuslikult näppu puutunud tundmatute marjadega pole erilist ohtu. 3-4 marja, isegi kui tegu mürgise liigiga, veel tervisekahjustust ei tekita, suuremate koguste puhul tuleks juba spetsialistiga nõu pidada. Siinkohal on oluline teada, mida, kui palju ja millises vanuses inimene sõi. Õigeaegselt reageerides võib aktiivsöe manustamisega mürgi imendumise peatada ja sellega ka sümptomite tekke ära hoida. Olukorras, kus laps tuleb jooksuga mari pihus ema juurde ja teatab uhkelt,  et sõi paar sellist juba ära, pole vaja paanikasse sattuda. Seda isegi juhul, kui peos muljutud marja järgi on raske kindlaks teha, millega oli tegu ja korjaja ei oska enam näidata, kust ta oma saagi leidis. Enamasti tekivad sellised hetked, kui laps on metsa marjule kaasa võetud ja askeldab pealtnäha turvalises kohas keset mustikavarsi, aga mustikate kõrval kasvab ka paar ussilakka ja pisut kaugemal on piibelehe ahvatlevad oranžid marjad. Ja siis veel kukemarjad oma pikkade madalate justkui roheliste okastega kaetud okstega. Ja mis mammu see põnn nüüd õieti sõi? Üldiselt võib sellises situatsioonis rahulikult oodata – paar mürgist marja pole ohtlik, ussilakk ja piibeleht maitsevad märksa kehvemini kui mustikas või kukemari. Suurema koguse mürgiste marjade söömisest annab alati esimese hoiatuse tunni kuni pooleteisega tekkiv seedehäire, nii et raskemad sümptomid salaja ligi ei hiili. Kui on põhjust kohe kahtlustada, et ussilakka koos mustikatega rohkem kui 3-4 marja söödud, siis aitab juba varem mainitud aktiivsüsi.

Kas söödav või mürgine?

Tõsisem oht varitseb seal, kus söödavad ja mürgised taimed segi aetakse ja seetõttu mürgist taime toiduks tarvitatakse. Euroopas on peaaegu igal aastal mõni juhtum, kus karulaugu asemel on korjatud kauni sügislille (colchicum autumnale ) lehti ja seda siis, kas toorelt, hautatult või nagu tänavu Eestis pestona, toiduks tarvitatud. Kuna kolhitsiin on tugev rakumürk ja põhjustab hulgiorganpuudulikkust, kipub sellise toidu söömine lõppema halvasti. Karulaugu ja sügislille lehed on mõlemad küll pikliku kujuga, aga muidu üsna erinevad, ka pole sügislillel „küüslaugust“ maitset ega lõhna. Mitmed sööjad on hiljem haiglas öelnud, et maitse oli pigem ebameeldiv, aga kuna toit oli juba valmis tehtud ja nende teada pidi olema väga tervislik, siis sai see ikka ära söödud… Vale maitse peaks olema see häirekell, et toiduga on midagi valesti ja seda ei maksa süüa ka juhul, kui materjal on hoole ja vaevaga korjatud. Ärge sellist toitu sööge, isegi kui olete peaaegu  täiesti kindel, millega tegu või on see lausa poest ostetud. Möödunud suvel võis saksa ajakirjanduses kohata pateetilist pealkirja „Kurk tappis pensionäri“ – vanem abielupaar tarvitas toiduks poest ostetud kibedaid kurke, sest nende eest oli ju raha makstud. Kibe maitse nii kurgi kui ka kõigi kõrvitsaliste puhul viitab ohule, mille nimeks inglise keeles toxic squash syndrome ehk siis mürgise kabatšoki sündroom, kus ebasoodsate kasvutingimuste tõttu löövad kultuurtaimes välja eellaste ebasoovitavad omadused ja moodustuvad inimesel seedehäiret põhjustavad mürgised ühendid. Südame- ja neerupuudulikkusega vanurile võib aga ka tugev seedehäire saatuslikuks saada.

Mürgised taimed

Igal kevadel juhtub meie praktikas ka olukordi, kus peenralt rohelise sibula või murulaugu asemel peotäis nartsissilehti korjatakse, aga seda eksitust märgatakse tavaliselt esimeste suutäite juures ja ehmatus piirdub vaid suulimaskesta ärritusega. Mitte iga kord ei hoiata ka maitse – nii mürkputk kui ka surmaputk on sööduna eluohtlikud, kuid nende juurtel on meeldiv värske köögivilja lõhn ja mahe maitse, mistõttu peenra kaevamisel maast väljatulevaid kevadisi veest pundunud putkejuuri on peetud küll eelmise aasta naeristeks, küll peterselliks. Ilmselt oli putkejuurega tegu ka Läänemaa mürgistusjuhtumi puhul, kus kenal varakevadisel õhtul otsustas perekond tervislikult toituma hakata ja kaevata toiduks välja mõned võilille juured. Varase aastaaja tõttu taimel lehti veel ei olnud, kuid kujunenud sümptomaatika sobiks mürkputkele. Ilmselt kõige massilisem mürkputke mürgistus on toimunud Ameerikas, kus ühes paastulaagris oli põhimõtteks korjata kogu toit loodusest ja üheskoos kaevati välja „metsikut peterselli“, mis söömisel mürgiseks putkeks osutus. Haiglaravile jõudis ligi 200 inimest. Õnneks on seoses Sosnovski karuputke levikuga meil hakatud kõigisse putkedesse ettevaatusega suhtuma ja nende võimalikku toidukõlblikkust enda peal ei proovita (kuigi mõned liigid on tõepoolest söödavad) ja ka lastele õõnsast putkevarrest mänguasjade meisterdamist enamasti  enam ei õpetata.

Kibe maitse – hoiatav märk

Vahel tuleks ettevaatusega suhtuda ka söödavasse taime – juba mainitud kibedad kurgid, aga ka kibedad kartulid, kus maitse annab tunnistust solaniini liiiga suurest hulgast, peaksid jääma toidulaualt kõrvale. Arukalt tuleb ümber käia ka meie igakevadise koogimaterjali rabarberiga – värske rabarberivars on kindlasti hea ja tervislik, aga suve teise poole vanu puitunud varsi ei maksaks toiduks tarvitada, sest nendes on oksalaatide hulk juba nii suur, et see kahjustab neere. Viimased surmaga lõppenud rabarberimürgistused on jäänud küll eelmisesse sajandisse, kuid unustada seda ohtu ei tohiks. Mida teatakse üldiselt vähem on fakt, et toores rabarberileht sisaldab lisaks neerutoksilistele oksalaatidele veel maksatoksilist antrakinooni ja suures koguses toorest rabarberilehte tarvitades riskib inimene ägeda maksakahjustusega. Tavaliselt ei tundu rabarberileht nii isuäratav, et terve leht ära süüa, kuid seoses toortoitumise levikuga on hakatud smuutidesse lisama kõike, mis roheline ja nii on mõnel juhul sattunud sinna ka rabarberilehed, sest rabarberit peab inimene ohutuks. Tegelikult tuleks terve rabarberilehe ära söömisel nii lapsele kui ka täiskasvanule manustada aktiivsütt ja jälgida teda nii võimalike maksa- kui neeruprobleemide suhtes.

Kokkuvõttes võib öelda, et toiduks tuleks tarvitada siiski ainult neid taimi, mida kindlalt tunnete. Pigem olge ettevaatlik ja ärge eksperimenteerige, hoolimata sellest, et kusagil internetis on üleval video, kus süüakse taimi, mis tunduvad sarnased teie poolt korjatule. Sarnase vea tegi üks Šveitsis elanud sisserändaja, kes nägi dokumentaalfilmi safrani korjamisest ja talle tundus, et samasugused lilled kasvavad ka tema kodu lähedal. Taim, millelt tema tolmukaid korjas osutus siiski juba varem mainitud kauniks sügislilleks ja tulemuseks oli  letaalne mürgistus. Samas ei maksa sattuda paanikasse sellest, kui laps või mõni tuttav maitseb juhuslikult väikese tüki tundmatut taime – sellised kogused ägedat mürgistust ei põhjusta. Sama tarkus kehtib ka peatselt algava seenehooaja kohta – sööge ainult seda mida 100 protsenti tunnete. Seente määramisel ei pruugi alati ka ilusate värviliste piltidega raamatust abi olla, sest seeneliike on meil looduses märksa rohkem kui määratud ja kirjeldatud ning paljudel sarnastel liikidel on väga raske pildi järgi vahet teha. Kui siiski midagi potentsiaalselt ohtlikku juba söödud ja tahaks nõu, kuidas edasi talitada, mida karta ja kaua jälgida, helistage mürgistusteabekeskuse nõuandetelefonil 16662.

Loe ka 20. märtsil algav mürgistusennetusnädal keskendub taimemürgistustele

Ohutut kevadet!