Oleme kõik võtmetähtsusega pandeemia pidurdamisel

Autor: Priit Tohver, Regionaalhaigla kvaliteediteenistuse juhataja

• COVID-19 nakkus on raske süsteemne haigus, mis võib kahjustada pea igat organit (kopsud, süda, aju, neerud jm).
• COVID-19 on igal juhul nakkavam ja surmavam kui gripp.
• Üle 50% nakatunutest, sh 46% noortest kogevad mõnda pikaajalise COVIDi sümptomit.
• Ka seni terved lapsed võivad COVID-19 nakkust raskelt põdeda. Tuhanded lapsed on COVID-19 tõttu kaotanud vanema või muu hooldaja.
• Vaktsineerimine aitab piirata viiruse levikut ühelt inimeselt teisele ning ära hoida nakatumist, rasket haigestumist ja surmasid kõikides eagruppides.
• mRNA vaktsiinide kiirest arendusest hoolimata on need märgatavalt ohutumad kui viiruse põdemine, ka noorte seas.
• Rasedad põevad COVID-19 nakkust sagedamini raskelt. Tänaseks on ohutult vaktsineeritud sadu tuhandeid rasedaid.
• mRNA vaktsiinide rasked kõrvaltoimed (tugev ülitundlikkusreaktsioon, südamepõletik) on väga haruldased.
• mRNA vaktsiine on ühe aasta jooksul manustatud sadadele miljonitele inimestele, sealhulgas kümnetele miljonitele noortele. Vaktsiinide 200-aastase ajaloo jooksul ei ole tuvastatud ühtegi tõsist kõrvaltoimet, mis sellise ajaraami ja vaktsineeritute hulga juures poleks juba avaldunud.
• COVID-19 viirus muutub ajas ja kõiki tema pikaajalisi kahjusid me tänaseks veel ei tea.

Kui esimesed koroonaviirusevastased mRNA vaktsiinid jõudsid haiglatesse, oli nende mõjusust ja ohutust hinnatud kümnete tuhandete inimeste peal mõne kuu vältel. Tegu oli ajaloo kiireima vaktsiiniarendusega: kandidaadi loomisest kasutuseni jõuti üheksa kuuga. Kahtlemata pani see kulme kergitama, nii ka mind (loe ka Delfi Fortest artiklit "Kiirelt valminud – kas esimesi koroonavaktsiine on mõistlik karta?"). Sellest hoolimata, olles näinud, mida teeb COVID-19 meie patsientide ja tervisesüsteemiga, võtsid tervishoiutöötajad ja ka mitmed teised eesliinitöötajad järjekorda, et lasta end vaktsineerida. Üle poole meie elanikkonnast järgnes neile, kuid minna on veel pikk maa.

Meeleolu vaktsiinijärjekorras oli rõõmsameelne. Ka vaktsiiniõed, kes pidid pausideta manustama sadu doose päevas, olid pealtnäha lõpmatust rahvavoost pigem lõbustatud kui nördinud. Haiglates oli siis keskeltläbi 400 COVID-patsienti ja igasugune ärevus seoses uudse vaktsiiniga taandus suure kergendustunde ees. Lõpuks ometi oli meil midagi, millega sellele viirusele vastu hakata! Ei tea, kuidas teistel, kuid esimesele doosile järgnenud 15 minuti jooksul tundsin midagi, mis kestis kojujõudmiseni. Hiljem suutsin sellele „kõrvalmõjule“ ka nime panna: mõõdukas eufooria.

Täna, ajal, mil maailmas on koroonaviiruse ennetamiseks manustatud üle kuue miljardi vaktsiinidoosi, on raske leida midagi, mida nende vaktsiinide kohta juba öeldud poleks. Ent ometigi, midagi peab ütlema, sest üle kolmandiku meie inimestest on jätkuvalt vaktsineerimata. Vaid 0,23% meie rahvastikust osales vaktsiinivastasel meeleavaldusel, mis annab lootust, et kusagil on veel sadu tuhandeid meie inimesi, kes pole jõudnud lõplikku otsust langetada. Kuhu poole peaks siis kalduma? Mis hea pärast peaks keegi end vaktsineerida laskma? Püüan seda küsimust natukene avada.

Vaktsineeri iseenda heaks

Koroonaviirushaigus on erakordselt vastik tõbi. See, mida esmapilgul peeti küll üpriski ohtlikuks, kuid siiski vaid kopsuhaiguseks, näeb täna üha enam välja, nagu vägagi ohtlik süsteemne haigus. Piisab, et vaadata peale mõnedele laialt levinud arvudele, et aru saada: siin on tegemist enamaga kui järjekordse gripiga (mis, muide, on samuti ohtlik).

Tõenäosus haigust levitada on COVID-19 puhul 2,5 korda kõrgem kui gripil, tõenäosus haiguse tagajärjel intensiivravile sattuda on 2,4 korda kõrgem, tõenäosus surra – 5 korda kõrgem, tõenäosus südamepõletikuks on 7,8 korda kõrgem ning tõenäosus noorte sattumiseks haiglasse on kuni kolm korda kõrgem. Need numbrid aga on alles jäämäe tipuks.

Mida aeg edasi, seda rohkem avastame koroonaviiruse võimet mõjutada peaaegu ükskõik millist organsüsteemi. Haigusega kaasnev trombirisk oli juba varakult teada. Hiljem tuvastati seos infarkti, insuldi ja erinevate südamepõletikega. Üks haiguse varasemaid tunnuseid – maitse- ja lõhnataju kadumine – viitas COVIDi potentsiaalsele mõjule närvisüsteemile. Tänaseks on COVID-infektsiooniga seostatud muuhulgas nii vaimse võimekuse langust („jäin lollimaks“), muutuseid käitumises kui ka ärevust ja depressiooni (viimast väga palju just noorte seas). Üks viimase aja murettekitavamaid leidusid on koroonaviiruse mõju neerudele. Ameerika Nefroloogide Seltsi (ASN) teadusajakirjas avaldatud uuring leidis, et haiglaravil olnud patsientidel oli kuni 5,7 korda kõrgem risk lõppstaadiumi neeruhaiguseks, mis intensiivravi vajanud patsientide puhul kasvas kuni 13 korda kõrgemaks! Lõppstaadiumi neeruhaigus tähendab vajadust neeruasendusraviks (dialüüsiks), seega peaks säärased leiud igaüht vähemalt natukene ärevaks tegema. COVID nähtude puhul peab arvestama ka nende võimalikku pikaajalisust: küsitlustes on üle 50% haigestunutest kannatanud vähemalt ühe n-ö „pikaajalise COVIDi“ sümptomi (õhupuudus, väsimus, valud jm) käes kuue kuu jooksul pärast nakatumist.

Ehkki see kõik võib kõlada hirmuäratavalt, ei ole hirmutamine mingi eesmärk. Kui arutleme, kas vaktsineerida või mitte, siis on oluline teada mitte üksnes vaktsiinidega kaasnevaid ohtusid, vaid ka seda, mis terendab mündi teisel poolel: ohud COVIDist. Nendega võrreldes on vaktsiinide võimalike kõrvaltoimetega seotud riskid väga tagasihoidlikud.

Vaktsineerides mRNA vaktsiinidega, võib kaasneda süstekoha valulikkust, punetust ja sügelust, palavikku, väsimust, peavalusid ning lihas- ja liigesvalusid, mis kõik taanduvad paari päevaga ning alluvad hästi käsimüügiravimitele (nt paratsetamool). Nimetatud kõrvaltoimete koosseis on koroonaviirusevastastel mRNA-vaktsiinidel ühine paljude teistega.

Tugev ülitundlikkusreaktsioon ehk anafülaksia on mRNA-vaktsiinide puhul väga haruldane kõrvaltoime. Eesti-suuruses populatsioonis võiks seda esineda kuni 5 korda ning see on ka põhjus, miks pärast igat doosi peavad patsiendid püsima meditsiinilise järelevalve all 15–30 minutit. Võrdluseks võib välja tuua, et igapäevaselt kasutatava penitsilliini puhul esineb anafülaksiat iga 10 000 doosi järel, ehk 20 korda sagedamini.

mRNA-vaktsiinide haruldastest kõrvaltoimetest on enim kajastatud südamepõletikku (müokardiit), mida esineb sagedamini alla 30-aastaste meeste seas pärast teist doosi. Iga 100 000 vaktsineeritud mehe kohta vanusegrupis 12–29 on oodata neli kuni kümme sellist juhtu. Kõikide Eesti noorte meeste kohta teeks see vastavalt 5–14 juhtu. Üldpopulatsioonis on risk mitu korda madalam. Enamus kirjeldatud juhtudest on olnud kergeloomulised ning neid on ravitud tavapäraste põletikuvastaste ravimitega. Võrdluseks esineb müokardiiti COVID-nakatunute seas 11 korda iga 100 000 nakatunu kohta. Esmased analüüsid viitavad, et sagedus võib olla kordades kõrgem just samuti noorte meeste seas ning et koroonaviirusmüokardiiti põetakse raskemalt kui vaktsineerimise tagajärjel tekkinud müokardiiti. Kusjuures, paljuviidatud Ottawa Ülikooli uuring, mis näitas kuni 25 korda kõrgemat müokardiidi esinemissagedust vaktsineeritutel, on tänaseks autorite poolt tagasi kutsutud arvutusvea tõttu.

Arusaadavalt on paljud jätkuvalt skeptilised, sest vaktsiini riskid on ilmsed ning vaktsineerimisel avame end neile otseselt. Samas on koroonaviiruse riskid palju hägusemad: need avalduvad ainult siis, kui haigestume. Kui ühiskonnale anda valida, kas tahame pigem haigestuda või tahame vaktsineerida, siis poleks ju mingit debatti. Ent eriti just nooremate inimeste puhul, kes on muidu heas vormis ja loodavad COVIDit kas üldse mitte või kergemini põdeda, püsib jätkuvalt lootus, et äkki neile pole vaktsiini lihtsalt vaja.

Selle tahu avamiseks analüüsisid Inglismaa tippülikoolide teadurid vaktsineerimise põhjendatust 12–17 aastaste noorte seas – nende seas, kes üldjuhul põevad viirust kergemini ja kel vaktsineerimise kõrvaltoimeid esineb mõnevõrra sagedamini. Võttes arvesse selle eagrupi epidemioloogilisi andmeid COVID-19 pandeemia jooksul ning võrreldes neid vaktsiinide mõjususe ja kõrvaltoimetega (sh müokardiidiga) samas eagrupis, leidsid teadurid, et vaktsiinide kasud kaaluvad kahjud selgelt üle ka siis, kui viiruse levik on madal. Teisisõnu – ka siis, kui tõenäosus nakatuda on väike, kaitseb vaktsiin noori haiglasse ja intensiivravile sattumise eest. Mida kõrgem on levik, seda suurem on kaitse. Sõltumata nakatumise tõenäosusest, hoitakse mRNA-vaktsiinidega ära surmajuhtumeid ja pikaajalise COVIDi põdemist. Kui juba 12–17 aastaste seas ületavad kasud kahjusid, on sama tõsi ka vanemates eagruppides kõrge leviku olukorras.

Teine küsimus, mis on painanud ka minu lähedasi, on vaktsiinide pikaajaline mõju. Kas ei või juhtuda, et mõne aasta pärast avastame mingi ootamatu kõrvaltoime, mis on märksa ohtlikum? Pean seda äärmiselt ebatõenäoliseks. Jah, kui eesliini töötajad esimesi vaktsiine said, oli meil andmeid mõnekümne tuhande inimese kohta, ning isegi siis võisime olla üpriski kindlad vaktsiini ohutuses, sest vaktsiinide 200-aastase ajaloo jooksul pole kunagi tuvastatud olulist kõrvaltoimet, mis poleks avaldunud kahe kuu jooksul. Väga haruldastel juhtudel – nagu oli näiteks nõrgestatud lastehalvatuse vaktsiini puhul, mida meil enam ei kasutata – võib kõrvaltoime avalduda alles siis, kui vaktsineeritud on miljoneid inimesi. COVID-vaktsiine on tänaseks manustatud üle 6 miljardi annuse. Euroopa majanduspiirkonnas ja Ameerikas, kus peaasjalikult kasutatakse Eestis levinud mRNA-vaktsiine, on vaktsineeritud ligi 400 miljonit inimest. Ka noori on vaktsineeritud kümneid miljoneid. Võime päris suure kindlusega väita, et tänaseks teame kõiki olulisi mRNA-vaktsiinide kõrvaltoimeid. Sama kindlusega ei saa me seda väita COVID-19 kohta, mis on vaktsiinist märksa komplekssem ja ajas muutuv organism: viiruse pikaajalisi mõjusid avastame veel mitmeid aastaid, kui mitte aastakümneid.

Aga tõhusus? On see vaktsiin siis ikka nii hea, kui lubatakse? Andmed ju näitavad, et ka vaktsineeritud nakatuvad. Jah, tõsi on, et ka vaktsineeritud on nakatunud ning mõned on ka haiglasse sattunud ning päris 95% tõhusust kõikides eagruppides me lubada ei saa. Kohati näitab riiklik statistika, et isegi kolmandik haiglaravil viibijatest on vaktsineeritud, kuid võtmesõnaks on siin eagrupp. Kõige sagedamini satuvad haiglasse vanemaealised. Fakt, et selles eagrupis on ka vaktsineeritute osakaal kõrgeim, tähendab, et paratamatult satub absoluutarvudes ka vaktsineerituid rohkem haiglasse ning seepärast tuleb vaktsiini mõjusid hinnata eagrupi sees.

Selleks pole vaja kaugemale vaadata Eesti enda Krista Fischeri analüüsist Terviseameti andmetel. Nägu näeme, siis on ka 80+ eagrupis vajadus haiglaravi järele madalam vaktsineeritute seas ning tõenäosus põdeda COVIDit raskelt enam kui kaks korda madalam võrreldes vaktsineerimata inimestega. Seos püsib või on tugevamgi veel nooremates eagruppides.

Kokkuvõttes olen mina tänaseks veendunud, et iseenda huvidest lähtuvalt on vaktsineerimine alati mõistlikum kui viirusega täringu loopimine. Muidugi aga ei hinda keegi kasusid ja kahjusid vastavalt rahvastiku keskmisele, sest keskmist inimest pole olemas. Seega, kui teil on enda seisundist lähtuvalt jätkuvalt kõhklusi, tasub neid läbi arutada oma perearsti või muu kvalifitseeritud tervishoiuspetsialistiga.

Vaktsineeri nõrgemate heaks

Pole tegelikult päris õige võrrelda COVID-19 riske vaktsiini omadega. Erinevalt koroonaviirusest, ei ole vaktsiinide kõrvaltoimed nakkavad: need mõjutavad vaid kannatajat. Nakatunud inimene see-eest ohustab lisaks endale ka teisi, sealhulgas neid, kes tervislikel põhjustel vaktsineerida ei saa või kel vaktsineerimine ei anna nii head efekti (nõrga immuunsüsteemiga inimesed). Meil ei ole tänaseni täit pilti sellest, mil määral vaktsineerimine ennetab haiguse edasi kandmist, aga viiruse levikut pidurdab ta igal juhul. Iisraelis tehtud enam kui miljonit inimest hõlmanud uuring näitas, et vaktsineerimine vähendas asümptomaatilist viiruse kandlust 90%, kusjuures pooltel juhtudel levib COVID-19 asümptomaatiliselt. On loogiline järeldada, et kui asümptomaatilist kandlust ei ole, on ka levikut vähem. Seda kinnitavad ka vaatlusuuringud, mis näitasid, et täiskasvanute vaktsineerimine vähendas vaktsineerimata laste nakatumist proportsionaalselt hõlmatusega. See ei tähenda, et vaktsineerimine välistab nakkuse edasikandmist. Seetõttu peaksid kõrge leviku perioodil ka vaktsineeritud järgima muid ennetusmeetmeid (näiteks kandma maski), sest et viiruse puhul, mis levib ühelt inimeselt viiele ja neilt omakorda 25-le, omab ka üheainsa nakkusahela katkestamine tohutut mõju.

Vaktsineeri laste heaks

Üks kahjulikemaid müüte koroonaviiruse kohta on, et see ei ohusta lapsi. Selle sügise statistika Ameerika Ühendriikidest näitab, et COVID-19 tagajärjel sureb seal keskmiselt kaks last päevas. . Kaiser Family Foundationi andmed augustist ja septembrist näitavad, et koroonaviirushaigus on 5-14 aastaste noorte surmapõhjuste seas sageduselt lausa kuues. Ka siinse teksti kirjutamise hetkel viibib Eesti haiglates 10 COVID -19 diagnoosiga last. Tõesti, võrreldes täiskasvanutega põevad lapsed haigust üldjuhul kergemalt, kuid on olnud ka juhtumeid, kus eelnevalt täiesti tervel lapsel tekib COVID-19 tulemusena tugev ning eluohtlik põletikureaktsioon. Samuti on 10–22 aastaste eagrupis tuvastatud pikaajalise COVIDi sümptomeid kuni 46%-l põdenutest. Kui siiski selle kõige põhjal tundub, et koroonaviirus ohustab lapsi vähe, siis tasub meenutada, et vähe on haigusi, mis lapsi üldse ohustaks. Lapsed ei peakski olema ohus. Nagu eespool mainitud, kaaluvad vaktsineerimise kasud üle võimalikud kahjud ka juba 12-aastastel. Ja noorematel, keda vaktsineerida ei saa, on peamiseks kaitseks hästi vaktsineeritud kogukond vanemaid.

Isegi kui lapsed koroonaviirust ei põeks, on nad mõjutatud selle levikust. Viiruse kontrollimatu leviku olukorras on korduvalt tulnud ette vajadus viimase abimeetmena sulgeda koole, mis paratamatult kahjustab laste heaolu. Samuti ei saa märkimata jätta neid lapsi, kes on COVID-19 tõttu kaotanud mõne vanema või muu hooldaja. Sügisesed andmed Ühendkuningriigist näitasid, et selliseid lapsi on pandeemia käigus kogunenud suisa 9000.

Mis puudutab vaktsineerimist ja tulevasi põlvi, siis tasub märkida, et Inglismaal hiljuti avaldatud andmete kohaselt moodustavad vaktsineerimata rasedad ligi 20% kõikidest kriitilises seisus COVID-19 haigetest. Samas, kui Inglismaal, Šotimaal ja Ameerika Ühendriikides on tänaseks vaktsineeritud üle 250 000 raseda, loodet kahjustamata.

Vaktsineeri tervishoiutöötajate heaks

Haiglatöötajana tundub võib-olla isekas kutsuda inimesi üles vaktsineerima enda heaks. Ent kui ma räägin tervishoiutöötajatest, siis ei pea ma silmas ennast, vaid kõiki neid eesliinil olevaid arste, õdesid ja hooldajaid, kes juba kolmandat korda peavad loobuma oma regulaarsetest patsientidest ja muudest kohustustest, et päästa elusid selles pandeemias. Nende kohta on õige öelda „hädavajalikud töötajad“ (essential workers). Olgu me ükskõik kui tähtsad ettevõtjad, tippspetsialistid ja – miks ka mitte – teenistuste juhid – kui meid nädal aega tööl ei oleks, siis tõenäoliselt väga palju inimesi ei sureks. Sama ei saa öelda meie eesliinitöötajate kohta. Nemad on praegu prioriteediks ja me peaksime neid aitama. Omamoodi oleme kõik võtmetähtsusega selle pandeemia pidurdamisel, sest meie käitumisest sõltub viiruse laiem levik. Kui vaktsineerime ja võtame kanda sellega seotud tagasihoidlikud riskid, siis oleme teinud kõik enda võimuses, et toetada tervishoiutöötajaid. Regionaalhaigla kvaliteediteenistuses tajusime seda ka viiruse teise laine ajal. Kuna vähesed meist said otseselt aidata kaasa osakondades, võtsime kõik ette teekonna vaktsineerimiskabinetti. Seeläbi saime vähemasti lubada, et oleme andnud endast parima, et mitte ise nendesse osakondadesse koormaks sattuda, et mitte ohustada sealseid töötajaid läbimurdenakatustega, ja et mitte saata sinna oma lähedasi, keda vaktsiin niivõrd hästi kaitsta ei suuda. See andis meelerahu, et ka meie oleme omamoodi hädavajalikud. Võta ka see meelerahu!