Õed nagu vennad

„Eesti kiirabis on säilinud meditsiinikunst,“ leiavad kiirabikeskuse koolitusõed Ivar Käsper, Riho Männik ja Heiko Porval. Eelmisel aastal andsid nad Regionaalhaiglas kokku 2800 koolitustundi.

Lihtsalt lahti seletades – mida koolitusõed teevad?

Riho: Kui töötad meditsiinis, pead õppima iga päev! Meie kolm vastutame eeskätt selle eest, et Regionaalhaigla kiirabikeskuse töötajad saaks vajalikke täienduskoolitusi. Jälgime ministeeriumi poolt ette antud nõudeid ja vaatame, et need oleks täidetud. Selleks, et meie töötajad saaks kvaliteetset ja ajakohast infot, käime väljaspool Eestit: osaleme tõenduspõhistel ja akrediteeritud koolitustel ning toome kuuldud info koju tagasi. Lisaks omadele koolitame ka teiste kiirabiasutuste töötajaid.

Heiko: Eestist väljas osaleme koolitustel, mis puudutavad ennekõike erakorralist välimeditsiini. Kõik, mis puudutab kiirabi funktsiooni, näiteks kõige nüüdisaegsemaid teadmisi traumahaige käsitlemisest.

Riho: Viimati läbisin koolituse, mis tegeles kiirguskahjustusega kannatanu käsitlusega. See toimus küll Eestis, aga lektorid tulid Ameerika Ühendriikidest. Tegemist on väga spetsiifilise alaga, mille spetsialiste on maailmas vähe. Loodame, et me Eestis ei peagi selle valdkonnaga kokku puutuma, aga see võimalus on olemas, kas või seoses ohtlike ainete transiitveoga.

Teete ka valveid?

Ivar: Jaa, kõik teeme jõudumööda! Koolitusõeks tulles oligi mul tingimus, et saan kuus teha kaks kuni neli valvet, sest see annab lühikese ajaga tohutult teadmisi. Viimati olin pühapäeval Sakus ööpäevases valves.

Riho: Kui pole tükk aega valves käinud, hakkab sees kripeldama. Tahaks ju praktikas rakendada neid teadmisi, mis meil on. See on hädavajalik.

Ivar: … kas või juba sellepärast, et koguda lugusid koolituste jaoks. Koolitustöö ongi nagu lugude jutustamine: sina räägid loo, teised proovivad seda lahendada. Nii õpib kõige paremini.

On teil igaühel lemmikteema, milles koolitusi andes tunnete end kõige paremini?

Ivar: Olen seitse aastat töötanud esmaabiõpetajana ja ükskõik, millest koolitusel räägin, ikka puudutan ka esmaabi. Ei saa ju eeldada, et hambaarst teab liiklusõnnetuse paika sattudes kohe, kuidas kannatanut aidata, sest tema on spetsialiseerunud sellele, mis toimub suus. Neuroloog vaatab kõrvade vahele, kardioloog uurib mootorit, aga kiirabitöötaja tegeleb tervikuga.

Riho: Mind huvitavad erakorralised haigusseisundid ja elustamine. Armastan probleemide üle mõtiskleda, mul on selleks kannatust.

Heiko: Mulle on eriti südamelähedased need koolitused või tööd, mida pean tegema koostööpartneriga, näiteks päästjatega. Võin näitena tuua liiklusõnnetuse, kus tuleb koos otsustada, mis vahenditega ja kui kiiresti patsient autost välja saaks. See on nagu pusle kokkupanek, kus põhjapanevaid otsuseid tehakse väga väikeses ajaaknas. Strateegilised otsused pakuvad mulle pinget.

Millises olukorras viimati neid teadmisi rakendasite?

Riho: Patsiendiga, kelle hingamisteid ei õnnestunud kontrolli alla võtta. Sisuliselt pidin sekundiga välja mõtlema, kuidas inimest hingatada, sest tema anatoomia oli muutunud. Kõik läks õnnelikult ja seda lugu saan tulevikus koolitustel kasutada.

Heiko: Mulle meenub esimesena hoopis üks paari aasta tagune avarii. Jõudsime sündmuspaika ja seal selgus, et abikutsuja ei andnud häirekeskusele piisavalt infot. Olime ainsa brigaadina kohal, aga kannatanuid oli rohkem kui viis. Siin tuli mulle appi varasem juhtimiskoolitus, mis õpetas vaatama suurt pilti, selle asemel et keskenduda väikesele lõigule.

Ivar: Saime väljakutse kroonilise kopsuhaige juurde. Tüüpiline maamees, kes läheb arsti juurde alles siis, kui viimane häda käes. Vanainimene tuli omal jalal ja naljalugusid rääkides kiirabiautosse, aga teel haiglasse ei tahtnud enam hingata. Lahendasime olukorra ja jõudsime temaga ilusasti kohale, aga paraku oli aeg juba oma töö teinud. Vanadust ei õnnestu kellelgi vältida.

Palju on räägitud, et inimesed on hakanud ka vähima mure korral kiirabi kutsuma. Tundub ka teile nii?

Riho: Jah, kohati tundub küll, et inimene kutsub kiirabi välja ilma nähtava vajaduseta ja teeb seda korduvalt. Aga siin tuleb küsida, miks ta seda teeb? Kuulame inimese ära ja tihti näeme, et ta ongi abitus seisus, sageli täiesti mahajäetud. See on meie ühiskonnas uus trend, et lapsed peavad tööd tegema ja eakad emad-isad jäävad üksi, sest lastel pole nende jaoks aega.

Ivar: Nende vanainimeste kinnisvara müüakse Tallinnas maha ja ostetakse asemele väike pugerik maale, tervishoiuteenustest kaugele. Seal ta aasta ringi elab ja kui tal midagi juhtub, helistab oma lastele või lastelastele. Nendel pole aega kohale minna, nii et nemad helistavad omakorda häirekeskusesse ja kutsuvad kiirabi, et meie välja sõidaks.

Riho: Oleme käinud ka suitsuanduril patareisid vahetamas.

See läheb juba sotsiaaltöö valdkonda?

Riho: Seda on meie töösse tõesti palju sisse tulnud.

Ivar: Vanainimeste kõige sagedasem haigus on ju üksindus. Saame väljakutseid, mille puhul tekib küsimus, mis on selle hind. Räägin vanainimestega hea meelega, mulle meeldib neid kuulata, aga samal ajal tiksub kogu aeg kuklas tunne, et keegi teine võib samal ajal surra. Ükski kiirabitöötaja ei virise raske töö pärast, vastupidi – läbi põletab meid frustratsioon, et me ei saa oma tööd teha.

Riho: Ilmselt õpetati nõukogude ajal lapsi teistmoodi, sest peale kasvab põlvkond, kes ei oska plaastrit peale panna või kraani lahti teha, vaid kutsub parem kiirabi.

Ivar: Õnneks inimeste teadmised elu jooksul kasvavad. Mäletan, kuidas ma kutsusin kiirabi, kui mu kaheaastasel lapsel oli üle 39 kraadi palavikku. Tagantjärele mõeldes ma ise tekitasin talle selle, sest laps rahunes ainult siis, kui hoidsin teda kõvasti oma keha vastas soojas. Ma ei saanud teda maha panna, sest siis hakkas ta nutma, aga lapse nutt on vanema jaoks ju maailma kõige hirmsam hääl. Praegu ma muidugi selles olukorras kiirabi ei kutsuks, aga siis kutsusin, sest ma muretsesin ega osanud midagi teha.

Kuidas te oma ametini jõudsite?

Heiko: Minu jaoks oli see loomulik samm, sest mu isa töötab kiirabis. Piltide järgi vaadates võisin olla seitsmeaastane, kui võtsin esimest korda kätte esmaabiõpiku ja lugesin selle otsast lõpuni läbi. Kümnendas klassis teadsin kindlalt, et tahan tulevikus olla kiirabis brigaadijuht. Tol hetkel avanes mul võimalus õppida ühes kiirabiettevõttes: käisin brigaadiga kaasas ja jälgisin, mida nad tegid. Niimoodi möödus kolm aastat. Pärast keskkooli tuli ajateenistus, kus omandasin parameediku kutse. Siis tulingi juba kiirabisse tööle.

Mul jääb eluks ajaks meelde esimene traumakoolitus, mida tegin. Olin 23-aastane parameedik, keda kuulas kohe esimeses reas kolm kiirabiarsti, igaühel umbes 30 aastat staaži. Õnneks oli teema selline, mida sain kaitseväes söögi alla ja peale, nii et tundsin end kindlalt.

Ivar: Minu kiirabikarjäär algas kümme aastat tagasi, kui mu peres oli mitu õnnetut surma. Kõigepealt põlesin läbi, siis läksin parameediku kursustele, et saada oma küsimustele vastuseid. Vastuseid pole mul siiamaani, aga küsimusi tuleb kogu aeg juurde. Õppisin õeks ja õpin ikka veel, nüüd juba magistrantuuris.

Riho: Tahtsin saada saksa filoloogiks ja astusingi ülikooli sisse, kui mu väga hea sõber ütles, et tema viis avalduse Tallinna Meditsiinikooli, praegusesse Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Et tulgu ma ka, õppigu amet selgeks ja saan ülikooli kõrvalt elatist teenida! Üks asi viis teiseni, 1999. aastal tulin Tallinna kiirabisse praktikale ja sain tööd parameedikuna. Ma üldse ei kahetse, et nii läks. Õe töö pole kunagi igav! Kõrvalt võib tunduda, et õdedel pole häid karjäärivõimalusi – et jagame tablette ja teeme süsti –, aga see on täiesti vale arusaam. Õena võid teha täpselt seda, mis sind huvitab: erialasid on palju!

Kui te pole parasjagu tööl, siis mida te teete?

Ivar: Vaatan kalendrist, et mul oli kuu alguses üks vaba päev – huvitav, mis ma siis tegin? Ilmselt magasin! Ka vabadel päevadel teen esmaabikoolitusi, aga siis koos elukaaslasega, ta on kiirabis brigaadijuht.

Riho: Me oleme kõik sama kiiksuga, et leiame alati võimaluse, kuidas juurde õppida ja ennast täiendada – olen Kaitseliidus ja õpetan Kõrgemas Sõjakoolis. Klassikalist puhkust, et viskaks rannale pikali, me ei harrasta. Kui mul on vaja pea tühjaks saada, siis tegelen ratsutamise või mudelrongidega.

Heiko: Hiljuti käisin Küprosel rahvusvahelistel kiirabivõistlustel, kus võisteldakse kutsemeisterlikkuses. See oli mul kolmas kord osaleda: varasematel aastatel olen võistelnud Tšehhis ja Poolas. Meie punktid andsid lõpptabelis keskmise koha, nii et korralik tulemus, sest kohal olid maailma parimad. Alates 2006. aastast olen seotud Eesti Kaitseliiduga. Praegu olen Viru maleva meditsiinipealik, nii et koordineerin malevas meditsiinilist tegevust.

Et lõbusalt lõpetada: on teie kallal aasitud ka, sest olete mehed, aga õed?

Ivar: Ega ei ole! Vene emakeelega inimesed ütlevad vahel medvend, sest neil on sõna медбрат ja „õde“ tundub neile kummaline.

Riho: See on suhtumise küsimus, õde on ju lihtsalt ametinimetus. Kui minu sõpruskond teada sai, kellena ma töötan, oli neil sellest ainult hea meel. Nüüd saavad nad mulle kurta, et kuule, mis ma teen, mul juba kaks nädalat pea valutab.

Heiko: Minul saab sellega küll sageli nalja, et ma olen õde. Asi selles, et mu vend töötab ka kiirabis ja kui hommikul juhtub, et mina lõpetan vahetust ja tema tuleb, siis tema hommikune tervitus on ikka: „Tere, õde!“