Õe töö verekeskuses

Küsitles: Stina Eilsen
Fotod: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Verekeskusesse jõuavad õed, kellel on soe süda ja kellele meeldib inimestega suhelda. Õena saab töötada nii doonorluse osakonnas kui ka tootmisosakonnas. Vereloovutus on Eestis vabatahtlik ja tasustamata ning selleks, et doonorid leiaksid ikka ja jälle tee verd loovutama, on verekeskuse õel suur roll.

Küsimustele vastasid Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse doonorluse osakonna õde Sandra Pallo, kes on verekeskuses töötanud ligi neli aastat, tootmisosakonna õde Liivia Aedviir, kes on verekeskuse tööperes olnud 20 aastat ning tootmisosakonna õde Varvara Bizjukova, kes on regionaalhaiglas töötanud üle 10 aasta, sellest viimased kolm aastat verekeskuses.

Kuidas sattusite tööle doonorluse valdkonda?

Sandra: Jõudsin doonorluse osakonda, kui õppisin tervishoiu kõrgkoolis kolmandal kursusel. Mõte verevõtmise harjutamisest tundus paeluv, kuna käeline oskus on õe töös vägagi vajalik. Soovisin näha lähemalt, kust ja kuidas jõuab veri abivajajateni.

Liivia: Tulin tööle Põhja-Eesti Verekeskusesse selle sajandi algul. See oli suurte muutuste aeg – võeti kasutusele uued aparaadid, kinnised kottsüsteemid, uuendati rutiinselt tehtavaid doonorivere analüüse ning doonoritele ei pakutud enam toidupakke ega vabu päevi.  

Varvara: Verekeskuses töötamisest unistasin esimesest päevast, kui haiglasse praktikale sattusin. Olen sündinud tervishoiutöötajate perekonda, minu isa oli doonor ja seetõttu teadsin doonorlusest juba lapsena. Kuigi minu lemmikvaldkond on kirurgia, eriti ortopeedia ja sidumised, eelistasin siiski töötada verekeskuse maailmas, kus on võrreldes suure osakonnaga rahulikum.

Mis teile töö juures eriti meeldib?

Sandra: Südantsoojendav on näha doonorite motiveeritust hädasolijaid aidata. Mõnel on olnud ka isiklik kokkupuude vereülekande vajamisega.  

Liivia: Mulle on alati meeldinud empaatilised inimesed ja doonoritega töötades kohtud väga erinevate inimestega, kes on loomu poolest abivalmid. Mulle meeldis väga töötada liikuvgrupi meeskonnas – sõidud maakondadesse ja linnadesse, kus kohtab väga erinevaid inimesi. Meie sõbralik väike kollektiiv andis endast alati parima, et doonoriterohketel päevadel saaks kõik doonorid teenindatud.

Varvara: Olen väga õnnelik, et vahetasin oma elurežiimi ambulatoorse töökeskkonna vastu. Minu kõige olulisemateks väärtusteks on perekond ja tervis, seega päevane rahulik tööaeg ja sõbralikud kolleegid sobivad mulle väga hästi.

Kuidas eristub verekeskuse õe töö teistest õendusvaldkondadest?

Sandra: Verekeskuse õed tegelevad igapäevaselt tervete inimestega. Meditsiinis, kus peamiselt vajavad tähelepanu haiged, on verekeskuse õed äärmiselt vajalik abijõud. Nende positiivne, professionaalne ja lahke suhtumine on kindlasti osa sellest, miks doonorid jätkavad vereloovutamist.  

Liivia: Minu eelnevad töökogemused olid haiglas ja polikliinikus. See oli töö patsientidega. Verekeskuses on aga terved inimesed, kes vabatahtlikult ja missioonitundest tulevad haigete päästmiseks oma verd loovutama.

Varvara: Mina tulin kirurgiast, kus peale ortopeediliste patsientide olid osakonnas  põletushaavade ja septiliste traumadega patsiendid. Igas osakonnas on midagi väga omapärast ja midagi, mis on väga sarnane. Patsientide asemele tulid doonorid ning osakonna asemele haiglate verekabinetid üle terve Eesti.

Mis muudab töö teie jaoks eriti põnevaks?

Sandra: Saan väga põhjalikult tundma õppida kõike verega seonduvat, see on väga lai valdkond. Samuti on meil väga heal tasemel labor, mille töötajad jagavad lahkelt verd puudutavat infot ka rahvusvaheliselt. Uus töötaja saab põhjaliku silmaringi avardamise.

Liivia: Töö on vaheldusrikas, nõuab head pingetaluvust, oskust probleeme näha ja neid lahendada. Mulle meeldib mu töö ning sõbralikud ja abivalmid kolleegid.

Varvara: Kõige põnevam on tootmisosakonnas verekomponentide valmistamine. See algab doonorluses afereeside protseduuriga, kuna plasmat ja trombotsüüte korjatakse eriseadmega otse doonorilt. Tootmisosakonnas valmistame täisveredoosidest verekomponentide eraldamise teel paljusid veretooteid, millest osad on väga erilised ning mida valmistatakse vahetult enne haiglasse saatmist.

Kui pikk on väljaõpe?

Sandra: Väljaõpe on enamasti kaks kuni kolm kuud, mille käigus omandatakse teadmised sellest, kuidas käib tööprotsess, milliseid olukordi võib ette tulla ning kuidas neid lahendada. Samuti saab uus töötaja koolitusi tootmisosakonnast ja laborist.

Varvara: Õpid iga päev ja kogu aeg. Väljaõpe sõltub esmalt kolleegidest ja töögraafikust. Kuna verekeskus valmistab n-ö ravimeid, vajatakse väljaõppeks rohkem teadmisi ja vastutust. Võrreldes osakonnatööga toimub ainult verekeskuses regulaarne pädevuse hindamine, millest on kindel kasu – saab värskendada ja korrata oma erialateadmisi.

Millised peaksid olema oskused?

Sandra: Kõik on õpitav, eriti käeline verevõtmise oskus. Küll aga võiks olla avatud ja sõbralik, kuna pingevaba õhkkonna loomine on doonoritele oluline.

Liivia: Kindlasti käelised oskused, täpsus, ausus, enesedistsipliin, kannatlikkus ja empaatia. Alati valmidus aidata hädas kolleegi ja doonorit. Ma tean, et minu töö kvaliteet mõjutab alati kellegi elu ja tervist. Püüan seda teha võimalikult hästi.

Varvara: Peamine oskus on kiire teenindus ja stressitaluvus.

Kas õed on ka ise doonorid?

Sandra: Enamik õdesid minu tutvusringkonnas on doonorid, kui neil pole meditsiinilist põhjust, miks nad ei saa verd loovutada.

Liivia: Ma arvan, et verd on loovutanud õdedest paljud, kuid ma ei tea, kas nad on ka püsidoonorid.

Varvara: Mõned on, mõned mitte. Mina olen doonori tütar ja verekeskuse töötaja, kes on veredoonor. Seda otsust mõjutab pigem kõhu- ja hingetunne, et päästad elusid.

Milline on doonorikeskne õendusabi?

Sandra: Verekeskuse õde on julgustav, loob sõbraliku õhkkonna ning märkab vereloovutamise ajal doonori ebakindlust või reaktsiooni. Õde teeb kõik selleks, et doonoril ei hakkaks halb, ja õde oskab näha ohuolukorda. Kui doonor ei ole söönud, seisab liiga pikalt püsti või nägu muutub kahvatuks, tuleb olukorrale kohe reageerida. Verekeskuse õe tööks doonori seisukohalt on paljuski ennetada tekkida võivat reaktsiooni.

Liivia: Õde annab tagasisidet eelnevate vereloovutusete analüüside kohta ja abistab doonorit reaktsiooni korral. Esmadoonorite julgustamine ja nendele põhjaliku teabe andmine on väga oluline.

Kuidas on doonorluse valdkond ja õe töö ajaga muutunud?

Sandra: Verevõtmiseks vajalikud aparaadid on täiustunud paljude anduritega. Need annavad teada kõrvalekalletest ning peatavad vajadusel ise protsessi, kuniks töötaja reageerib. Kindlasti saame verd uurida täpsemalt kui kunagi varem ning seeläbi kutsuda vastavalt patsiendi vajadusele sobivaim doonor. Doonoritelegi on antud suuremaid võimalusi – broneerida endale e-keskkonnas ise vereloovutuse aeg ning eeltäita küsimustik – nii säästetakse aega.

Liivia: Muutunud on vere kogumise vahendid, doonorite kutsumise süsteem, doonoripäevade korraldamine ja analüüside säilitamine.

Varvara: Mingil määral on muutunud, aga midagi on jäänud ka samaks. Süsteemi muutmine võtab aega ja ressurssi, aga väikseid samme paremate muudatuste poole tehakse alati. Meditsiinitehnoloogiad arenevad kiiresti ja õnneks tänapäeval on nõelad teravamad, materjalid ühekordsed ja vereandmine meeldivam.

Mille poole püüelda?

Sandra: Nii mõnigi doonor on välja toonud selle, et mõnes välismaa riigis saavad doonorid telefonisõnumi, kui nende veri läheb kasutusse. See annab motivatsiooni käia verd edasi loovutamas.

Varvara: Verevõtmine on minu jaoks elutähtis ja võite ette kujutada, milline on enesetunne, kui verd ei lähe kellelegi vaja ning see akteeritakse. Õnneks kantakse maha järjest väiksem protsent veretooteid ja selle poole tulebki püüelda.

Võimalik väljatõste:

Sandra Pallo: „Südantsoojendav on näha doonorite motiveeritust hädasolijaid aidata.“

Verekeskuse õendusjuht Sirje Tamme:

Doonorluse osakonnas on õe peamised ülesanded doonorite meditsiiniline läbivaatus, doonorivere kogumine ja afereesiprotseduuride teostamine. Õed on oma ala professionaalid ning oskavad doonoritele anda vajalikku infot veredoonorlusest. Veredoonorlus peab olema ohutu nii patsiendile kui ka doonorile, mistõttu on väga oluline, et doonorid oleksid meiega ausad ning hooliksid nii teiste kui ka enda tervisest.

Tootmisosakonnas on õe peamisteks ülesanneteks verekomponentide säilitamise eest vastutamine, verekomponentide väljastamine ning suhtlemine haiglate ja verekabinettidega. Viisakas suhtlemine, tasakaalukus ja kiire tegutsemine on märksõnad, millele tootmisosakonna õde peab kindlasti vastama. Tootmisosakonna õde töötab verekeskuses ka öösiti, sest tihtilugu vajavad patsiendid just siis erakorralist abi ning veretooteid, mida haiglate verepankades ei ole.

Väljaõpe verekeskuses on põhjalik ning sisaldab lisaks spetsiifilisele töökohapõhisele koolitusele verekeskuse teiste osakondade tööga tutvumist ja kvaliteedisüsteemi koolitusi.

Artikkel on ilmunud ajakiri "Eesti Õde" talv 2023 numbris: Ajakiri Eesti Õde (ena.ee)