Õdede aasta toob kitsaskohad välja

Aleksei Gaidajenko, Regionaalhaigla õendusdirektor

Järgmised 11 kuud pöörab kogu maailm erilise tähelepanu õendusvaldkonnale. Õdede teadmised ja oskused on jõudnud eksperdi tasemeni saavutades nii patsientide kui ka arstide usalduse. Kuid…

Eestis töötab ca 8500 õde mis teeb 6,3 õde 1000 elaniku kohta (OECD keskmine 9,2 õde/1000 elaniku kohta). Selleks, et jõuda EL tasemeni on Eestis vaja juurde 4000 õde.

Täna on haiglates kokku täitmata üle 500 õe ametikoha ning õed töötavad mitme tööandja juures, töökorraldus nõuab õendustöötajatelt ületundide tegemist, öövalved ja töötamine nädalavahetustel ei ole atraktiivsed. Õdede puuduse tõttu töötab suur osa tervishoiukõrgkooli üliõpilasi haiglates abiõdedena. Teada on, et arengud tervishoiupoliitikas nõuavad õdesid üha juurde: haigekassa on valmis rahastama kolmandat õde nimistu kohta, kvaliteetse õendusteenuse osutamiseks hooldekodudes on juurde vaja ca 220 õde.

Õdede tööaeg tervishoiuteenuse hinnakirjas ei ole kuidagi tasakaalus tegelike kuludega. Näiteks on kehtivas mudelis rahastatud statsionaarses osakonnas 1 õde 9 patsiendi kohta. See on aktsepteeritav öövalves, kuid mitte päevavalves. Õdede tööd rahastatakse ühtemoodi tervishoiuasutuses kus ravijuhu keskmine raskusaste (casemix index) on 1,6 või 0,9 punkti st ei ole arvestatud patsiendi seisundi raskusastme ja enesehoolduse defitsiidi tasemega.

Tervishoiu meeskonna moodustavad erinevad kutseala professionaalid. Olles viibinud teistes Euroopa riikide  haiglates, ei ole ma kohanud praktikat, kus patsiendiga tegeleb väljaõpetamata töötaja. Eestis haiglates paraku seda väita ei saa, sest enamus hooldustöötajatest ei ole läbinud korralikku koolitust ning vajalikud oskused omandatakse töö käigus. See oluline asjaolu nõuab ka õdedelt kõrgendatud tähelepanu õendusprotsessi planeerimisel ja läbiviimisel.

Intensiivne töö võib põhjustada õdedel tervisehäired, haigustundide arv näitab iga-aastast kasvutrendi. Läbipõlemist õdede seas on väga palju uuritud ning  välja tuuakse sellised põhjused nagu: kõrge vastutus ja tööintensiivsus, kutseala vähene väärtustamine. Ka Eestis on õdede tööintensiivsus kriitiliselt kõrge, ohus on patsiendi turvalisus ja tervishoiuteenuse kvaliteet. Eelkirjeldatud olukorrast on saanud „uus normaalsus“, tekkinud olukorda ei teadvustata kriisina ning sellesse suhtutakse rahulikult – küll saadakse hakkama!

Mida tuleb teha olukorra stabiliseerimiseks? Tuleb investeerida aega, tõenduspõhiseid teadmisi, muuta hoiakuid ja ootusi. Samas ei saa mööda vaadata rahast – ka seda tuleb õendusesse investeerida. Arvan, et kõik osapooled peavad saama aru oma rollidest ja võimalustest ning leidma ressursid, kus panustades tervishoidu on võimalik tagada turvalisus nii patsientidele kui ka töötajatele.

Leian, et ka töötajad on investorid ja vastutavad oma töö kvaliteedi eest. Loomulikult on olulisel kohal investeerida teadmisi ja oskusi, kuid tuleb ümber hinnata ka oma suhtumine.  Näiteks, lõpetades valve ühe tööandja juures ei lähe töötaja, väsinuna, teise tööandja juurde valvesse. Teaduspõhiselt on tõestatud, et tehes 24 tunnised valveid langeb reaktsioonide ja kliiniliste otsuste langetamise kiirus, kasvab oht eksida ja teha vigu. Järjest rohkem räägitakse inimkesksusest tervishoius. Inimkesksus aga tähendab, et hoolitakse patsiendist ja tema lähedastest, kolleegist ja iseendast. Ka iseendast. Töötades täna piiri peal, peame mõistma, et ka homme vajavad patsiendid meid, et oleme olulised tervetena ka enda lähedastele.

Täna oodatakse riigilt poliitilist soovi toetada jõuliselt tervishoiusüsteemi, olukorra tõsiduse tunnistamist ja parendusmeetmete väljatöötamist riiklike programmide kaudu. Ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) on otsustanud toetada õdesid ja ämmaemandaid sooviga suunata poliitikud pöörama tähelepanu probleemidele tervishoiusektoris.  

Nüüdisaegse õenduse rajaja Florence Nightingale 200 sünniaasta on üheks ajendiks miks just 2020 on kuulutatud WHO poolt õdede ja ämmaemandate aastaks.

Florence`i põhimõtted kehtivad ka täna – „väiksemad palatid, tõhus kätehügieen, tõenduspõhised uuringud ja nende tulemuste rakendamine“. Uhkusega võib tunnistada, et me oleme jõudnud Eestis 30 aastaga sellise õenduse tasemeni, milleni teised riigid jõudsid 100 – 120 aasta jooksul. Saavutatud taset tuleb säilitada ja arendada ning seda saab teha ainult piisavalt motiveeritud professionaalide abiga.

Kas maailma, riigi ja Regionaalhaigla õendusvaldkonna väljakutsed on sarnased?

Kõik meie arengusammud lähtuvad Regionaalhaigla õendusvaldkonna visioonist olla õenduse tõmbekeskuseks ja usaldusväärseks partneriks patsiendile koos tema lähedastega, kogukonnale, kolleegile nii haigla, Eesti Vabariigi kui rahvusvahelisel tasandil.

Visiooni saavutamiseks peavad olema täidetud mitmed eeldused, nendeks on: toimiv õenduse professionaalne mudel, haigla põhiväärtuste mõistmine, soodne ja toetav organisatsioonikultuur ning piisavad ressursid.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni õendusjuhi pr.Elizabeth Iro sõnul on hädavajalik rakendada poliitilisi meetmeid, et tasakaalustada ülemaailmset õdede puudust, milleks 2030. aastaks prognoositakse üheksa miljonit. Pr Iro sõnul ei kasutata maailmas ikka veel õdesid ja ämmaemandaid vastavalt saadud haridusele ning pädevustele. Eestis, kus õendusabi on jõuliselt arendatud võivad protsessid pidurduda nii õdede puuduse kui ka puuduliku rahastamismudeli tõttu. Toetudes Maailma Tervishoiuorganisatsioonile kuulutame Regionaalhaiglas 2020 aasta – õenduse aastaks.

Regionaalhaigla õenduse professionaalsus tugineb mitmele kutsealale: õde, hooldustöötaja, ämmaemand, bioanalüütik, tegevusterapeut ning radioloogia-, sterilisatsiooni- ja erakorralise meditsiini tehnikud jmt. 2019. aastal oli õendus- ja hooldustöötajate (n=2520) osakaal regionaalhaiglas 59% kogu töötajaskonnast (n=4260).  Keskmine vanus õendustöötjatel on 40 ja hooldustöötajatel 47 aastat. Keskmine tööstaaž 11,5 õendustöötjatel ning 6,6 aastat hooldustöötajatel.    

Stabiilselt püsib õendus- ja hooldustöötajate täitmata ametikohtade arv (ca 8%), st keskmiselt 170 ametikohta on aastaringselt täitmata (sh ca 100 õdede ametikoha). Umbes 5% õdede täidetud ametikohtadest on täidetud abiõdedega (õendusüliõpilased alates II kursusest), kes vajavad pidevat õdedepoolset juhendamist. Aastas käib praktikal Regionaalhaiglas ca 600 tervishoiu kõrgkooli üliõpilast, kõik nad vajavad juhendamist ja õpetamist. See aga omakorda tõstab õdede tööintensiivsust, sest tööaja planeerimisel ei ole arvestatud juhendamiskoormusega.  Lisaks väärib mainimist, et krooniline õdede puudus ja tagasihoidlik palgakomponent rahastamisemudelis ei võimalda planeerida vajalikke uusi ametikohti õendusvaldkonnas.

Patsiendipoolsed ootused õdedele on kasvanud, õed saavad laiaprofiilsed kutseala teadmised ning on aldid neid jagama patsientidega. Veel mõni aasta tagasi pakkusid õed arstidele valdkondi, mida nad on valmis vedama. Tänaseks on arstide suhtumine kardinaalselt muutumas, sest arstid usaldavad aina rohkem õdede iseseisvust ja vastutust.  Nii on Regionaalhaiglas suur osa ambulatoorsest psühhiaatriast vaimse tervise õdede õlgadel ning õed tulevad sellega hästi toime.

Tegutseme süstemaatiliselt selle nimel, et patsient saaks regionaalhaiglas ohutu ja tipptasemel õendusabi. Meie töövõtted peavad alati olema patsiendikesksed, ohutud ja tõenduspõhised ning me ise säilitame igas olukorras kollegiaalsuse. Lisaks tagame kogemuste- ja teadmiste põhise koolitamisega õenduse arengu ja jätkusuutlikkuse kogu riigis. 2019 jõuti kokkuleppele haigla juhtkonnaga, et Regionaalhaigla õendusvaldkond hakkab järgima magnethaigla põhimõtted. Magnethaigla kvaliteedistandardeid järgides paranevad lisaväärtusena organisatsioonikultuur, kollegiaalsus ning koostöö eri juhtimistasandite vahel. Magnethaigla staatus eeldab pikaaegseid ja tõhusaid meetmeid meeskondade kujundamiseks, spetsialistide koostööks ning personali kaasamiseks otsuste tegemisel.

Tean, et mõtte(valu)punkte õendusvaldkonnas on palju, kuid saame neid lahendada tehes koostööd,  toetades ja mõistes teineteist. 

Turvalist ja õnnelikku – 2020 õenduse aasta –  meile kõigile.