Õde-nõustaja jõuab iga keemiaravi patsiendini

"Õde-nõustaja pilootprojekti käivitades tahtsime, et keemiaravi keskuses oleks õde, kel oleks aega iga patsiendiga läbi rääkida patsiendile määratud keemiaravi skeemiga võimalikud kaasnevad kõrvaltoimed, mis on patsiendile alati väga ebamugavad, mõnikord isegi eluohtlikud," ütleb keemiaravi keskuse õendusjuht Elina Reva.

tekst: Kaire Kenk

Õde-nõustaja on sageli ka patsiendi murede ja hirmude leevendaja. Kui ta tegeleb patsiendi informeerimise ja õpetamisega ravi eel, ajal ja järgselt, saab palatiõde keskenduda rohkem keemiaravi manustamisele ja teistele õendustoimingutele lähtuvalt patsiendi füüsilistest vajadustest ja raviplaanist. Samas oskab patsient piisava eelinformatsiooni olemasolul juba ka ise täpsemini juurde küsida, tema koostöö palatiõe ja raviarstiga sujub paremini. Samuti väheneb tema ärevus ja hirm tundmatuse ees," nendib Reva.

Onkoloogia on kiirelt arenev meditsiiniharu. Ka PERH-i onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi osakonnas kasvavad ravimahud pidevalt: 2016 aastal tõusis ravi saanud patsientide arv üle 2700 ning läbiviidud ravikuure oli üle 13 000. Keemiaravi arstid tegid 2016 aastal kokku üle 17 000 ambulatoorse vastuvõtu ning keemiaraviga tegelevate õdede iseseisvaid vastuvõttusid ja patsientide nõustamisi oli 2016 aastal ligi 1000. Keemiaravi patsientidest 84% saab oma keemiaravi päevaravi osakonnas. "Statsionaaris ravitakse vaid neid patsiente, kelle raviskeem on keerulisem, pikemaajalisem, tüsilik või vajab patsient arstlikku jälgimist ja õendusabi ka pärast ravimi manustamist," nendib keskuse õendusjuht.

Tavaliselt võivad keemiaravi kõrvaltoimed patsiendil väljenduda kahe nädala jooksul peale ravikuuri, tablettravi korral ka kogu raviperioodi jooksul. Kodus peab inimene keemiaravi kõrvaltoimetega ise hakkama saama. Need võivad väljenduda kellel tugevamini, kellel nõrgemalt, kuid päris ilma kõrvaltoimeteta ei pääse ükski keemiaravi saav patsient. "Tänavu juulis projektina alguse saanud keemiaravi osakonna õde-nõustaja ülesandeks ongi aidata patsientidel proaktiivselt toime tulla nende terviseseisundist ja/või ravist tingitud muutustega elus nõustades patsienti võimalike ebamugavuste vältimise, nendega hakkamasaamise  ja abi küsimise võimaluste osas," kirjeldab Reva.

Hea õde ja ka psühholoog

"Esmaspäevast reedeni on meil igapäevaselt tööl üks õde, kelle ülesandeks on nii esmaste kui korduvate patsientide nõustamine. Õde-nõustaja tegeleb patsiendi keemiaravi kõrvaltoimete nõustamisega lähtuvalt patsiendile määratud individuaalsest raviskeemist. Nõustamine toimub sümptomipõhiselt. Õde ei tegele raviga, vaid annab nõu erinevate sümptomite leevendamise osas. Juhendab, kuidas toimida, kui kodus enesetunne halvenema hakkab. Esmastele patsientidele tuleb ka rääkida, millistel juhtudel peaks ta pöörduma EMO-sse, millal endale kiirabi koju kutsuma, millal helistama meie nõuandetelefonile või pöörduma oma raviarsti poole."

Seda tööd tegema on valitud kogenud õde, kes on vähemalt viis aastat töötanud just onkoloogiliste patsientidega. Õde-nõustaja on saanud täiendavat koolitust, läbinud PERH-i keemiaravi ABC koolituse, samuti  suhtlemiskoolituse. "Nõudmised õde-nõustajale on kõrged - tal peavad olema head teadmised nii kliinilise poole pealt kui ka oskus suhelda patsientide ja nende lähedastega, ja seda ka telefoni teel. Teadmised raviskeemidest peavad olema väga põhjalikud, sest erinevaid raviskeeme on palju ja need ka uuenevad ajas. Siinkohal on suureks abiks õde-nõustaja pidev koostöö raviarstidega ja võimalus nendega jooksvalt konsulteerida. Samuti on õde-nõustajal kasutada arstide koostatud kirjalikud algoritmid, mille alusel saab ta küsida patsiendilt täpsustavaid küsimusi, määrata kõrvatoime tüübi ja raskusastme ning otsustada, millist sekkumist või õpetust patsient vajab. "Niisama olulised on õde-nõustaja isiksuseomadused - igaühel pole lihtne patsientide ja nende lähedastega suhteid luua ja säilitada," nendib Elina Reva.

Praegu on õde-nõustajate tööle rakendamine alles projekti staadiumis. "Hindame patsientide tagasisidet, proovime õde-nõustaja koolituse veelgi mitmekülgsemaks muuta. "Plaanis on koolitada välja kaks õde, kes saavad ka üksteist vajadusel asendada. Ka mina ise nõustasin patsiente osalise koormusega kuni septembrini. Tahtsin ise teada, kuidas õendusalase nõustamise protsess käivitub, millised „karid“ meid ees ootavad ja millele oleks vaja enam keskenduda. Olen saanud selle aja jooksul ainult positiivset tagasisidet selle ametikoha vajalikkuse kohta ja mis siin salata, olen nautinud õde-nõustaja tööd. Tunnen, et olen teinud midagi patsiendile tõeliselt vajalikku," tunnistab keskuse õendusjuht.

Telefonisuhtlus - vajalik ja oluline

"Kõige kriitilisem aeg kõrvaltoimete tekkimisel on patsientide jaoks nädal-paar peale ravikuuri. Seega tabavad ravimite kõrvaltoimetest tingitud tervisehädad patsiente peamiselt kodudes ning väga palju tööd tuleb ära teha patsiendiga telefonitsi suheldes. Kõik need kõrvaltoimed on ebameeldivad, ükskõik kui leebel moel need ka ei väljenduks. Igasse patsienti tuleb suhtuda väga tähelepanelikult ning anda asjakohast nõu, kui tema probleem süveneb," nendib õendusjuht.

PERH-i keemiaravi keskuse onkoloog dr Niina Biševa on välja töötanud algoritmid teatud raviskeemide kõrvaltoimete korral abistamise kohta, mis põhinevad Euroopa ja Ühendriikide juhenditel. "Esmalt hindame ära kõrvaltoime raskusastme, vastavalt sellele juhindume algoritmist. Mõnikord on otsus ainult üks ja kiire - patsient peab minema abi saamiseks EMO-sse või kutsuma kiirabi. EMO või kiirabi personal võtab siis otsustamise ja abistamise enda hooleks,“ kirjeldab Reva.

Õde-nõustaja kohustuste hulka kuulub ka patsiendile teda ees ootavate protseduuride tutvustamine. Näiteks info jagamine tsentraalveenikateetrite paigaldamise ning protseduuriks ettevalmistamise kohta. Õde-nõustaja õpetab patsientidele ka pikaajaliste tsentraalveenikateetrite piirkonna jälgimist ja hooldust kodus. "Uuringuid ja erinevaid protseduure tehakse keemiaravi saavale patsiendile palju. Seega infot, mida jagada ja millest arusaamist kontrollida, on rohkelt. Kõige keerulisem ongi õde-nõustajal aru saada, kuidas patsient on räägitut mõistnud ja kuivõrd patsient suudab koostööd teha."

Õde-nõustaja pilootprojektist on suur abi nii arstidele kui ka palatiõdedele nende igapäevases töös. "Muidugi tegeleb ka palatiõde vajadusel patsientide nõustamisega, kuid suure osa tema igapäevatööst moodustab keemiaravi läbiviimine, analüüside võtmine, patsientide jälgimine, ravimite manustamine, dokumentatsioon, mistõttu põhjalikuks kõrvaltoimete ja telefoninõustamiseks ei mahu valvetundidesse piisavalt aega."

Positiivne tagasiside

Praeguseks on oma mõtteid ja tagasisidet õe poolse nõustamise kohta avaldanud 12 patsienti. "Tagasiside on olnud ainult positiivne. Isegi need patsiendid, kes ise ei ole telefoninõustamist kasutanud, peavad sellise võimaluse olemasolu väga vajalikuks. Nad on olnud väga tänulikud. "Lõpuks ometi on selline võimalus loodud, et nõu küsida“ on avaldanud arvamust ühe patsiendi abikaasa, kelle raskes seisundis kaasa keemiaravi järgselt EMO-sse hospitaliseeriti ja õigeaegselt abi sai. Alates septembrikuust keemiaravi osakonnas olnud patsient on öelnud: „Arvan, et patsiendile on vajalik võimaluste loomine nii otse kui ka telefoni teel nõu küsimiseks, keemiaravi osakonnas on see võimalus loodud ja minu arvates toimib see süsteem suurepäraselt.“

Elina Reva ise on nende kuude jooksul nõustaja-ametit pidades saatnud kolm raskes seisundis patsienti EMO-sse. "Seal said nad kohest abi. Üks neist liikus veel edasi meie haigla teise osakonda. Selle patsiendi abikaasaga oleme telefonitsi korduvalt vestelnud. Keerulisi olukordi on tulnud korduvalt lahendada ja see ei ole alati lihtne. Ikka mõtled, kas patsient sai minult asjakohast nõu ning kas see aitas teda," tõdeb ta.

Kokkuvõtteks võib öelda, et õde-nõustaja projekt on käivitunud ning tõepoolest täidab oma eesmärke. "Õde-nõustaja ametikoha loomisel oli meil mitu eesmärki. Esiteks anda patsientidele turvatunnet ja tuge kodus hakkama saamiseks. Teiseks vähendada patsientide tarbetuid EMO-külastusi, sest kui patsient teab täpselt, kuidas ennast aidata või mida teha, ei hakka ta nö. igaks juhuks endale kiirabi koju kutsuma. Rida probleeme on tõepoolest kodus lahendatavad, teadlik patsient saab enda jaoks ise palju ära teha, kui suunad ja otsustamiseks vajalik tugi olemas."