Märt Sults ja professor Margus Viigimaa infarktist

Täna, 29. septembril tähistame ülemaailmset südamepäeva. Südamepäeva valguses avame pidulikult „Tervisepooltunni“ kolmanda hooaja, mille avaepisoodis kuuleme Tallinna Kunstikooli direktori Märt Sultsi ebatavalist lugu infarkti põdemisest, ravist ja taastumisest. Kui Märt Sults pärast pingelist Riigikogu istungit viimaks kitarritundi jõudis, märkas ta, et parem käsi ei allu enam rütmile. Pealtnäha tühine häire andis märku tõsisest terviserikkest, mis tänu kiirele tegutsemisele õnneliku lõpu leidis. Millised tegurid soodustasid infarkti teket, kuidas kulges taastumine ning milliseid järeldusi tegi patsient? Sultsi kogemust kommenteerib Regionaalhaigla kardioloog professor Margus Viigimaa. Kuula uue hooaja avasaadet siit: 

Leia meid ka Spotify keskkonnast: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ

Märt Sults, mis asjaoludel juhtus infarkt? Kuidas mõistsite, et midagi on valesti?

Märt Sults: Pärast järjekordsest Riigikogu istungit suundusin graafikujärgselt Tallinna Kunstigümnaasiumisse lastele kitarritundi andma. Tööpäevale eelnes magamata öö. Lihtsa loo ajal märkasin, et parem käsi lööb valesti rütmi, mis mind koheselt ärevaks tegi, sest midagi sellist pole varem esinenud. Õnneks oli majas veel kooliõde, kel palusin vererõhku mõõta. Vererõhu ülemine aste oli 210, mis on minu puhul hirmuäratav näitaja. Palusin tütrel end kiirabisse eskortida. EKG ei näidanud midagi, võeti vereproov ja kõigest pool tundi hiljem veel üks vereproov, mille järgselt hakkas kõik liikuma justkui filmis. Reanimobiil viis mind Regionaalhaiglasse. Selgus, et vereproovis olid kõik infarktimarkerid maksimumis ja graafikust väljas. Mõistsin, et surm oli kõigest loetud tundide kaugusel. Kui tol päeval poleks kooliõde majas olnud, siis oleksin ilmselt rahulikult koju sõitnud, sest puudusid kõik klassikalised sümptomid nagu peapööritus või valu rinnas.

Dr Viigimaa, kui tüüpilised sellised sümptomid on?

Prof Viigimaa: Ei, tegu ei ole tüüpilise juhtumiga. Tavaliselt esineb tugev valu rinnaku taga, pinge, mis võib kiirguda kõhtu, abaluu taha või isegi kaela, rütmihäired, õhupuudus või vererõhutõus. Teisalt võib infarkt olla erinev ja vahel tugevat valu ei esinegi. Hea, et siin sai kiiresti tegutsetud. Kiirabi oleks muidugi pidanud varem kutsuma, et vältida iseseisvat autojuhtimist. Kuna põhjendamata kiirabikutseid on väga palju, siis esmakordsete tõsiste murede korral kipuvad inimesed liialt tagasihoidlikud olema.

Et antud olukorras tüüpilised sümptomid puudusid, siis oleks härra Sults võinud ka rahulikult koju naasta. Millal peaks siiski kiirabi kutsuma? Kuidas kriitilist olukorda ära tunda?

Prof Viigimaa: Üldiselt on enesetunne väga halb, valu ja rõhumine pidev. Kui need sümptomid on üle viie minuti kestnud, siis peaks kindlasti kiirabi kutsuma. Muide, naistel esineb ebatüüpilisi sümptomeid rohkem kui meestel.

Mis puudutab härra Sultsi juhtumit, siis infarkt avaldubki sageli pingesituatsioonis, sest südamearterites on toimunud muutused, näiline kompensatsioon küll püsib, kuid ühel hetkel langeb organism tasakaalust välja. Tihti eelneb enesetunde halvenemine, koormustaluvuse vähenemine, õhupuudushood, füüsilise või vaimse pingutuse korral surumistunne rinnus.

Märt Sults: Minu juhtum on tõepoolest natuke eriline, sest gaas on pidevalt põhjas. Õnnestumisteni jõudmine on tavaliselt kohutavalt valulik ning täis nii füüsilist kui vaimset pinget. Käe ebatavalist tööd märkasin koheselt, valu abaluus või rinnus oleksin see-eest tühiseks pidanud, sest endise käsipallurina käivad need mured minuga alati kaasas. Aga just hariliku liigutuse ebaõnnestumine oli see, mis mind ärevaks tegi.

Kuidas elustiiliga lugu oli? Stressi on küll palju, kuid samas olete sportlikus vormis.

Märt Sults: Söön kohutavalt ebakorrapäraselt. Ainuke korrapärane tegevus on hommikune võimlemine, mis liigesed ja pea käima tõmbab. Hommikuti jõuan tavaliselt süüa, kuid lõunapaus on planeerimata ja sõltub päevakavast. Olen enesehävitusliini peal.

Dr Viigimaa, kuidas sellist elustiili kommenteerite?

Prof Viigimaa: Eks natukene ekstreemne ole, meestel kipub nii olema. Arvan, et suitsetamine on väga tähtis riskitegur, mille olulisust sageli alahinnatakse. Suitsetamine avaldab veresoontele suurt pinget ning lupjumine on oluliselt kiirem kui ilma suitsetamiseta.

Tulles härra Sultsi loo juurde tagasi. Sattusite Regionaalhaigla intensiivravi osakonda. Mis edasi sai?

Märt Sults: Reanimobiilis tekkis esimest korda hirm surma ees. Regionaalhaiglas kanti minu eest professionaalselt hoolt. Olen kiire mõtte- ja töökäiguga, kuid siinne personal oli minust veelgi kiirem! Tehti vajalikud süstid, sondeeriti, puhastati, pandi stendid. Paar korda läks pilt eest ära, mille tulemusel jälgisin end justkui kõrgemalt, voodi kohalt. Pärast intensiivravi kogemust hakkasin elule teisiti vaatama, võtsin igat päeva kingitusena, tühjalt ei möödunud enam ükski. Samas ei suuda ma oma iseloomu tõttu aktsepteerida seda, et olin surma äärel, mis omakorda ei lase mul tempot maha võtta. Viimast ei soovita ma mitte kellelegi. Läbige korralikult järelravi! Oma järelravi raames võitlesin öise surmahirmuga, mis elas kuskil alateadvuses edasi ning mõjutas ka teisi tegevusi.

Dr Viigimaa, kuidas härra Sultsi ravi kommenteerite?

Prof Viigimaa: Meie haiglas käivadki kõik protseduurid kiiresti ning meil on suur kogemus ägeda infarkti ravimisel. Oleme valmis ööpäevaringselt veresooni uuesti vereringele avama ja kaasaegseid stende paigaldama. Kui vaadata suremusnäitajaid haiglasiseselt, siis võime tõdeda, et oleme väga kõrge ravistandardiga haigla. Kõige tähtsam on patsient aegsasti haiglasse toimetada, sest iga minut on kaalul.

Kuidas on lood taastumisega? Kas mõni patsient saab ka nii terveks, et hiljem pole infarktimärke näha?

Prof Viigimaa: Tänapäevase raviga on võimalik suurepäraseid tulemusi saavutada. On patsiente, kes tunnevad end infarktijärgselt paremini kui enne. Muutuvad sportlikumaks, kehaline tublidus paraneb ja kui südamekahjustus on väike, siis on võimalik, et teised südamelihase rakud võtavad funktsiooni enda peale ning hiljem ei ole kardiogrammi või ultraheli vaadates infarktist jälgegi.

Paljudel läheb muidugi tunduvalt halvemini. Südamefunktsioon võib poole võrra halveneda. Kui südamejõudlus on 60%-lt alanenud kõigest 20%-le, siis tegu on kriitilise olukorraga, kus iga minut on kaalul.

Soovin veel korra rõhutada, et tänapäevaste ravimeetoditega on võimalik infarkti ravida ja rahulikult edasi elada, kuid see eeldab muutusi elustiilis. Erinevalt aktiivravist, pole taastusravi Eestis heal tasemel. Järelravis osaleb kõigest 10-15% patsientidest, kes jõuavad sinna sageli liiga hilja, näiteks kuu pärast infarkti. Kardioloogide ülesanne on järelravi edendamisele kaasa aidata, nii oleks ravitulemused veelgi paremad.

Märt Sults, kuidas Teie järelravi välja nägi?

Märt Sults: Endine tippsportlane jääb igavesti sportlaseks. Säilib tahtejõud, selgroog, vastupanu- ja kohanemisvõime. Läbisin dr Pentti Põdra all intensiivse koormustesti, mille tulemusel olin lindil praktiliselt pilditu. Nii sain aimu oma kahjustustest, määrasime lati ja optimaalse taastumiskiiruse. Taastusravi raames külastasin pidevalt perearsti, kes tegi vähemalt kord kuus EKG.

Sööge tervislikult, ärge pingutage üle ja püüdke stressimürgid millegi muu kui alkoholiga oma kehast välja saada. Ma pole 29 aastat teadlikult grammigi alkoholi pruukinud ja usun, et kõiki tükke saab elus palju efektiivsemalt kaine peaga teha.

Kuidas Teie füüsiline vorm on pärast haigust?

Küsimuse peale asub Märt Sults stuudios kätekõverdusi tegema.  

Prof Viigimaa: Koormustest on väga vajalik. Tänu koormustestile saame öelda, millise pulsisageduse juures tervisetreeningut teha.

Rehabilitatsiooni mõte on vahetult pärast infarkti patsienti doseeritud koormuse all jälgida ning pakkuda psühholoogilist nõustamist, sest sageli esineb ka depressiooni. Taastusravi tulemusel pöördub inimene tööle tagasi nii vaimselt kui füüsiliselt rehabiliteerituna. Loomulikult võib kardioloogi asemel ka perearsti juures käia. Tüüpiliselt on esimeseks pooleks aastaks retseptid välja kirjutatud, ent ravimites tuleb teha korrektsioone ja seda tihtipeale ei tehta. Rehabilitatsiooniprogrammis saame hinnata patsiendi vajadusi, mis võivad pärast infarkti kiiresti muutuda, mistõttu tuleb ravimeid pidevalt reguleerida.

Kas endised tippsportlased või muul viisil aktiivselt spordiga tegelevad inimesed põevad infarkti kergemini?

Prof Viigimaa: Parema füüsilise vormiga patsient taastub igal juhul paremini, kuid siin on kindlasti oluline roll inimese tahtejõul. Isegi kui senine elu pole elatud terviseteadlikult, siis infarktist võib saada motivaator tervislikuma elustiili suunas. Märt Sults on siinkohal hea näide.

Märt Sults mainis surmahirmu.

Märt Sults: Surmahirm annab märku kui õrn on elu. Kui üle võlli lähed, siis tekib paratamatult hirm oma tervise pärast.

Prof Viigimaa: Usun, et iga inimene on kord sellise tõehetkega silmitsi. Infarkt on potentsiaalselt surmav haigus. Praktiliselt pooled infarkti põdevatest inimestest ei jõuagi elule tagasi, korduvinfarkt on veelgi ohtlikum haigus. Tuleb teha kõik uute tüsistuste ennetamiseks. Viimane võib tulla ajuinsuldi või mõne muu lupjumishaiguse tagajärjel. Kui oleme avastanud südames aterosklerootilised kahjustused, siis kindlasti leidub neid ka mujal. Eluviisi ja tänapäevaste ravimitega saab õnneks palju ära teha. Kui ravimeid korralikult võtta, siis on prognoos, eriti kolesterooli langetamise puhul, kordades parem. Kolesteroolilangetamise teemal on erinevaid teooriaid liikvel. Kõik uuringud siiski kinnitavad, et terve inimese halva kolesterooli tase (3 mmol/l), on infarkti põdenud patsiendi kohta liiga kõrge ning rahvusvaheliste juhiste kohaselt on optimaalne tase hoopis 1,4 mmol/l. Seda soodustab korralik statiinravi ja bioloogilise ravi gruppi kuuluvad ravimid, mis langetavad täiendavalt kolesterooli 50-60% võrra. Kõrvaltoimed praktiliselt puuduvad. Kolesterooli- ja lupjumisvastane võitlus on saanud tugevad ja ohutud relvad.

Märt Sults, kui hoolikas ravimivõtja Teie olete?

Märt Sults: Kooliõpetaja ja direktorina nõuan õpilastelt distsipliini, mis tähendab, et pean ka ise olema distsiplineeritud. Jälgin arsti ettekirjutusi. Viimased neli ja pool aastat näeb raviplaan ette verevedeldajat, vererõhu stabiliseerijat ja kolesteroolilangetajat. Õhtul lõikan tabletid valmis ja kuna päevakava on muutuv, siis kannan õhtuseid ravimeid taskus kaasas.

Parema enesetunde korral unustatakse tihtipeale rohud võtmata. Dr Viigimaa, kui tõsiseks seda probleemi peate?

Prof Viigimaa: Mul on hea meel, et antud patsiendi puhul on tegemist tubli ravimivõtjaga.

Tõepoolest, märgatav enesetunde paranemine tekib tavaliselt aasta pärast infarkti. Esimesena langevad ära kolesteroolilangetajad, sest nende mõju on kõige vähem tunda. Vererõhuravimi võtmata jätmine toob kaasa kõrgema vererõhu ja kohesed sümptomid. Infarkti põdenud patsient on valdavalt parem ravimivõtja kui näiteks primaarse preventsiooni patsient, kes peab oma näitajaid hoolikalt jälgima.

Lõpetuseks paar sõna ka uudistest ja innovatsioonist infarktiravis. Mida huvitavat ja läbimurdelist on teadus meile viimastel aastatel pakkunud?

Prof Viigimaa: Aktiivravi on jõudnud suurepärase tasemeni. Muutused leiavad aset samm-sammult, näiteks paremad stendid, mis võimaldavad veresooni kauem avatuna hoida. Ka pärast stendi võib ateroskleroos süveneda või sidelihased veresoonevahemikku ahendada.

Suurim innovatsioon on eelnevalt mainitud bioloogilised kolesterooliravimid. Ka verevedeldajate ja antiagregantide kategoorias on tulnud peale uued ravimid, mis on natuke efektiivsemad kui vanema põlvkonna ravimid. Teisalt vererõhuravimite puhul pole suurt läbimurret olnud. Just kombinatsioonravi kolme erineva preparaadiga võimaldab meil patsiente kenasti ravida. Minu hinnangul on liialt kajastatud erinevaid kõrvaltoimeid, mis varjutavad antud ravimite efektiivsust. Ravimiuuringud kinnitavad, et teatud ravimigruppide kasutamisel infarktijärgselt on uue infarkti või ajuinsuldi tekkimise tõenäosus tunduvalt madalam.

Kuidas on koroonapandeemia infarktiravi mõjutanud?

Prof Viigimaa: Tõepoolest, mitmetes riikides on oluliselt langenud müokardiinfarkti haigete arv. Eestis mitte. Inimesed lihtsalt ei julge arsti vastuvõtule minna. Euroopa Kardioloogide Selts viis sellega seoses läbi suure kampaania („Südant ei saa pausile panna“), mida toetas ka Eesti Kardioloogide Selts. Kui vaadata statistikat, siis isegi koroonapandeemia taustal olid pooled surmadest tingitud südame-veresoonkonnahaigustest. Õnneks on Eesti arstiabi niivõrd heal tasemel ning patsientide usk haiglatesse ja ravivõimalustesse piisavalt kõrge, et saame infarktihaigeid ka koroona ajal ravida. Väikese erandina toon järelravi, kus esineb mõningaid takistusi. 2021. aasta südamepäev rõhutab inimeste vähest liikumist ja sotsiaalsust, mis on soodne pinnas haiguse tekkeks.

Märt Sults, mida saaks teised Teie olukorrast õppida?

Märt Sults: Kuulake oma keha! Keha annab alati täpselt märku.

Tahaksin musta huumori austajana lisada seiga intensiivravist, mis mind raskel hetkel turgutas ja kinnitas, et olen omas keskkonnas. „Härra Sults, tere tulemast osakonda, kus suremus on 60%,“ hõikas mulle tundmatu arst. Lause vallandas minus neli ämbrit adrenaliini ja olin valmis kõigi oma 84 kiloga infarkti vastu võitlema.

Professor Viigimaa, mida paneksite südamele inimestele, kel veel pole põhjust olnud haiglat külastada, ent võivad end ootamatult leida härra Sultsi olukorras?

Südame tervis on inimeste enda kätes. Tervisliku eluviisiga on võimalik südamehaigused kaugesse tulevikku lükata või hoopiski ära hoida. Ja kui südamehaigus tekib, kas geneetiliste või muude faktorite tagajärjel, siis on tänapäeva ravi muutunud niivõrd efektiivseks, et sümptomite kiirel tuvastamisel ja aegsasti haiglasse pöördumisel, saame garanteerida patsientidele tulemusliku abi.