Lõppstaadiumi kroonilise neerupuudulikkuse korral tagab neerusiirdamine parima elukvaliteedi

Seekordses Tervisepooltunni podcasti episoodis räägime neerusiirdamisest Regionaalhaigla nefroloog-ülemarst-keskuse juhataja dr Kadri Lilienthaliga.

Kui palju tehakse aastas neerusiirdamisi ja kui paljud siirdamist vajavad?

Eestis on tänase seisuga neerusiirdamise ootelehel 46 inimest. Aastas tehaksegi keskeltläbi 40-50 siirdamist ja neid kõiki teostatakse Tartu Ülikooli Kliinikumis, kuhu satuvad haiged üle Eesti.

Mis rolli mängib siin Regionaalhaigla?

Meie hoolitseme siirdamiseelse ravi ja jälgimise, samuti siirdamisele järgneva ravi ja jälgimise eest. Patsient on esmalt Tartus operatsioonil, veedab operatsioonijärgselt Tartus veel 2-4 nädalat ning jõuab hiljem meie neeruarstide jälgimise alla tagasi.

Millal saab selgeks, et siirdamine on möödapääsmatu ja mida see protsess endast kujutab?

Neerusiirdamine osutub vajalikuks juhul kui patsiendil on lõppstaadiumi krooniline neerupuudulikkus ehk tema neerud enam praktiliselt ei tööta ja inimene vajab elus püsimiseks pidevat dialüüsravi (hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi). Hemodialüüs tähendab kolm korda nädalas neli tundi kestval protseduuril käimist. Protseduuri käigus eemaldatakse organismist liigne vedelik ja jääkained. Peritoneaaldialüüsi saab patsient ise kodus teha. Filtriks on inimese enda kõhukelme ning samamoodi eemaldatakse liigne vedelik ja jääkained.

Kui inimene on terve ja tal pole vastunäidustusi neerusiirdamiseks, siis tagab siirdamine talle kahtlemata parema ja täisväärtuslikuma elu. Tõsi, patsient peab küll elu lõpuni reeglipäraselt ravimeid tarvitama, kuid ei vaja see-eest lisaprotseduure. Ravimid on vajalikud selleks, et organism võtaks neeru omaks ning ei tekiks äratõuget. Siiratud neeruga saab patsient hakkama 10-15 aastat.

Ma saan aru, et ootejärjekord neeru siirdamiseks võib olla pikk, kui kaua saab inimene elada dialüüsprotseduuride abil?

See on iga patsiendi puhul erinev ja reeglina dialüüsravil ajalist piirangut polegi. Hemodialüüsi võimalikkus sõltub patsiendi veresoontest, sest kogu puhastusprotseduur käib veresoonte kaudu. Kas on patsiendi käele operatiivselt paigaldatud artero-venoosne fistel, mille kaudu teda kolm korda nädalas punkteeritakse, või on olemas pikaajalised tsentraalveeni kateetrid, mida kasutatakse korduvalt. Ent need kahjustuvad aja jooksul ning võivad tekkida tromboosid, kateetrid umbuvad ja tuleb uued paigaldada. Üldist ajapiirangut dialüüsravile on raske öelda, patsiendid käivad meil dialüüsis 5-10 aastat. Kui aga inimesel ei ole raskeid kaasuvaid haiguseid, ta on neerusiirdamise eelse konsiiliumi läbinud, süda, magu ja kasvaja markerid on üle kontrollitud, hambad on terved, inimene ei ole liiga vana, siis tal neerusiirdamise vastunäidustusi pole ning ta võetakse ooteajale. Esimest neeru ootavate patsientide ooteaeg on ka küllalt lühike, pool aastat kuni aasta. Teine lugu on patsientidega, kes ootavad teist ja kolmandat neeru, nende ooteaeg võib venida 10 aasta pikkuseks.

Miks ooteaeg nii palju pikem on?

Põhjus on selles, et neerusiirdamisel tekivad organismis antikehad ja sobivat neeru on järjest keerulisem leida. Äratõukerisk suureneb.

Kas lähisugulase neer sobib siirdamiseks paremini kui võõras neer?

Reeglina sobib lähisugulase neer paremini ehkki kõik siirdamiseelsed uuringud on vajalikud. Lähisugulase neeru puhul on hiljem ka immunosupressiivsete ravimite annused tihti väiksemad ja neer töötab pikemat aega.

Millist mõju avaldab neerust loobumine loovutaja tervisele? Kuivõrd on võimalik elada täisväärtuslikku elu ühe neeruga?

Organism kohaneb ühe neeruga väga hästi ja reeglina see inimesele piiranguid ei sea. Allesjääv neer võtab tasapisi teise neeru funktsiooni üle ja on seetõttu pisut suurem.

Seega, kui ei teki inimesel just elu jooksul probleeme diabeedi, hüpertensiooni ja suure kaalutõusuga, elab ta ühe neeruga ilusti ära. Küll aga on oluline peale loovutamist korrapäraselt kontrollis käia, alguses iga 3-6 kuu tagant, hiljem korra aastas.

Kui suure osa kõigist siirdamistest moodustavad lähisugulasest doonoritelt siirdamised?

Elusdoonorilt siirdamisi on aasta jooksul 3-4 ehk enamus on ikkagi kadaveersed siirdamised. See tähendab ajusurmas inimestelt saadud neere. Samas elusdoonorlus järjest tõuseb, mis näitab, et inimesed on valmis oma neeru lähisugulasele loovutama, kui kõik sobib.

Kui kauge või lähedane peaks sugulane olema, et tema neer siirdamiseks sobiks?

Üldiselt ikka õed-vennad, ema ja isa. Samas see ei ole rusikareegel, vahel sobib hoopis kaugema sugulase neer.

Ütlesite, et inimene saab ühe neeruga kenasti hakkama, ent neerud on ju paarisorganid?

Tõsi, neere on mõeldud kaks tükki olema, sest nagu kopsudki, on tegu paarisorganitega. Ent neer on väga kohanemisvõimeline ja kuna tegelikult kujuneb lõppstaadiumi neerupuudulikkus välja alles siis, kui mõlema neeru funktsioonist on alles jäänud alla 10%, siis piisab ühest neerust. Kõrge vererõhu risk on küll natuke kõrgem aga sisuliselt ei muutu organismis midagi.

Kas üldjuhul tabavad neeruhaigused mõlemat neeru korraga?

Diabeedi või hüpertensiooni tagajärjel tekkinud krooniline neerukahjustus, neerupuudulikkus, kahjustab ikkagi mõlemat neeru. Samuti neerupäsmakeste haigused ehk neeruparenhüümi enda haigused. Ühes neerus võib olla näiteks neeruvaagnapõletik või neerukivi.

Kas võib väita, et kergemad haigused võivad tabada ühte neeru ja raskemad mõlemat korraga?

Üldjuhul küll.

Rääkides veel neerusiirdamisest, siis milline on edukuse määr? Tegu on kindlasti keerulise operatsiooniga?

Nii nagu iga operatsioon on alati suure riskiga, nii on seda ka neerusiirdamine. Siia lisandub veel riskifaktorina asjaolu, et inimene peab eluaegselt võtma organismi immuunsust langetavaid ravimeid, mis võib teistes organites tüsistusi esile kutsuda. Et kõik oleks hästi planeeritud ning laabuks edukalt, on meil iga kuu esimesel teisipäeval Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi nefroloogide ning neerusiirdajate konsiilium. Seal arutatakse kõik siirdamist vajavad patsiendid läbi: kas on neil vastunäidustusi või vajavad nad veel täiendavaid uuringuid. Kindel reglement ja tihe sõel aitavad meil tagada, et siirdamisele jõuavad patsiendid, kes selle operatsiooni edukalt üle elavad ning hiljem korralikult ravimeid tarvitavad ja kontrollis käivad.

Kas see, et neerusiirdamisele minev patsient peab olema suhteliselt terve, tähendab seda, et protseduuri tehakse pigem noorematele inimestele?

Ehkki vanuse ülempiir kipub järjest enam tõusma, sest meie inimesed on hästi ravitud ja vitaalsed, on noorematel kahtlemata üldine tervislik seisund parem. Siin on oluline, et kardiaalne seisund oleks kontrollitud, et poleks kasvajalist alget, kroonilist infektsiooni, et hambad oleksid korras. See kõik tagab siirdamise positiivse tulemuse. Vanematel inimestel kipub siirdamisjärgseid probleeme rohkem tekkima, kaasa arvatud kasvajalisi haiguseid.

Kui te enne mainisite, et konsiilium peab veenduma inimese võimekuses hiljem reeglipäraselt rohtusid tarvitada, siis kas sotsiaalselt halvemal järjel, oma eluga kimpus inimestele seda operatsiooni pigem ei tehta?

Tehakse ikka, ent inimesel peab endal olema koostöövalmidus, et ta käiks regulaarselt dialüüsis, ostaks välja ja võtaks ravimeid juba enne siirdamist. Nii tagab ta ka meis kindlustunde. Algselt peab patsient peale siirdamist kohal käima mitu korda nädalas, sest rohuannus võib iganädalaselt natuke muutuda. Meil peab olema temaga hea kontakt juba siirdamiseelselt, et olla kindlad, et ta ka hiljem meie antud soovitusi kindlalt järgib.

Kui paljud ebaõnnestuvad just selle tõttu, et ei hoolitse enda eest piisavalt?

Tihti osutuvad nendeks just noored patsiendid, kes saavad neeru, tunnevad end peale seda väga hästi ja unustavad rohuvõtmise ära. Nii võib tekkida äratõukereaktsioon ja inimene peab taas dialüüsravile minema.

Mida saab inimene ise ära teha, et vältida sellist äärmuslikku ravimeetodit nagu neerusiirdamine?

Kui inimene on juba neerupuudulikkuse lõppstaadiumis siis ongi kaks ravivarianti: dialüüsravi ja siirdamine. Ja viimane tagabki inimesele kõige parema elukvaliteedi. Nii saab ta jätkata igapäevaselt tööl käimist. Dialüüsravil käiv inimene peab väga korralikult oma tööpäevad ja koormuse üle vaatama, leidma tööandjaga kompromissi.

Mil määral dialüüsi protseduur inimese tööelu segab?

Oleneb jällegi inimese enda põhihaigusest, vanusest ja töö iseloomust. Nooremad ja tervemad patsiendid jätkavad tihti tööl käimist. Kuna dialüüsil käimine nõuab kolm korda nädalas neli tundi protseduuril käimist, siis tööandja jaoks on see pikk aeg. Koos kohalesõidu ja ettevalmistusega läheb päevast isegi viis tundi kaotsi. Vahepealne aeg sõltub patsiendist, mõni on juba samal päeval peale protseduuri töövõimeline, teine peab päeva puhkama.

Kas dialüüs on valus või ebamugav protseduur?

Valu valmistab käel oleva arterio-venoosse fistli punkteerimine. Seda punkteeritakse iga kord kahe nõelaga, ühte nõela ja voolikut pidi läheb veri filtrisse ja teisest tuleb tagasi puhastatud veri. Protseduuri tegemine iseenesest valulik pole, valulik on esmane torkamine.

Vereproovi torkamisega vist enamik inimesi on ka harjunud.

Jah, inimene on kohanemisvõimeline ja harjutakse ka selle pideva nõeltega torkimisega. Raskeks läheb asi siis, kui samas piirkonnas tekivad tüsistused, verevalumid ja põletik.

Doonoritest rääkides, kuidas on Eestis nendega olukord võrreldes teiste Põhjamaadega, kelle võrgustikku me kuulume? Kui paljud annavad nõusoleku õnnetusjuhtumi, ajusurma puhul oma organeid kasutada?

Meil on tegelikult doonorlusega küllaltki hästi. Inimesed on järjest enam nõus oma organeid õnnetusjuhtumi korral loovutama, samuti järjest rohkemad lähedased nõustuvad elusdoonorlusega. Et me oleme Scandia Transplanti liikmed, siis on meie valik suurem kui vaid Eestis elavad inimesed ning ka teist ja kolmandat neeru vajavad patsiendid saavad suurema tõenäosusega õige organi.

Kui paljud on nõus vabatahtlikult elusdoonorid olema, kas siis loovutades neeru lähedasele või isegi võõrale inimesele?

Päris võõrale inimesele ei saagi neeru loovutada. Tegu peab siiski olema geneetiliselt või emotsionaalselt lähedase inimesega, näiteks elukaaslasega. Aastas on meil 3-4 elusdoonorilt siirdamist.

Kas tegu on maailmas pigem tõusva trendiga? Doonorlusele on ju palju riiklike programme, kas sama kehtib elusdoonorluse kohta?

Siin on väga oluline doonorluse psühholoogiline aspekt. Inimene peaks külastama psühholoogi ja tutvuma kõikide riskidega. Otsus ei tohiks tulla hetkeemotsiooni ajel. Samuti peame ka tema tervises kindlad olema. Teeme instrumentaalseid uuringuid, et neeruveresoontega oleks kõik korras, et neerufunktsioon oleks toimiv.

Kas neerusiirdamises on viimasel ajal ka suuremaid läbimurdeid? Seda operatsiooni on päris pikalt juba tehtud.

Viimastel aastatel on hakatud tegema pankrease- ja neerusiirdamist koos ja sellest saavad abi just diabeedihaiged. Nii on nooremate inimeste elukvaliteet parem, nad ei pea enam insuliini süstima ega dialüüsis käima, ainult regulaarselt ravimeid võtma.

Kas nii pankreas kui neer võetakse sel juhul samalt doonorilt?

Jah, Eestis siis vaid kadaveersetelt doonoritelt, kui see on võimalik. On ka võimalik enne siirata neer ja siis pankreas, kuid Eestis on praegu vaid mõlemat koos siiratud.

Kas on ka arenguid siiratud neeru kestvuse ja eluea mõttes?

Jah, ravimid on järjest paremad, kõrvaltoimed on väiksemad, ravimite annused on väiksemad ja siiratud neer kestab tõesti kauem.

Kas immuunsust allasuruvaid ravimeid tarvitav inimene on erilise riski all?

Jah, nendel inimestel on kõikide viiruste puhul suurendatud risk ja iga viirus, mille nad endale külge saavad, võib lõppeda üsna fataalselt. Võivad tekkida bakteriaalsed tüsistused, millest ei tulda välja. Ehk praegu kindlasti tasub gripist ja koroonaviirusest hoiduda.

Kas siiratud neeruga inimest saab vaktsineerida?

Saab küll, ka gripi vastu ja seda inimestele soovitamegi.

Ent muud viirused, mida tehakse enne reisimist, näiteks hepatiit?

Reeglina haiged, kes tulevad siirdamisele, on juba varasemalt vaktsineeritud, ka nende haiguste vastu. Oluline on kasutada elusvaktsiini.