Kuidas toetada noorte vaimset tervist?

Seekordses Tervisepooltunni saates räägime Seewaldi psühhiaatriahaigla pereterapeut Kadri Raid-Lauri, kliiniku sotsiaaltöötaja Kristiina Kooritsa ja vaimse tervise õe Mare Sergiga. Spetsialistid jagavad nõu, kuidas saavad vanemad suhteid lastega parandada, usaldust luua ning kuulamist õppida. Lisaks saab näpunäiteid eelseisvate pühade ja teiste perekondlike kokkutulemiste rahumeelseks kulgemiseks. Vestlusringist jääb kõlama mõte, kui oluline on oma lapse jaoks olemas olla ja üldisemalt vaimse tervise eest hoolt kanda.

Olen tulnud Seewaldi kompleksi psühhiaatriahaiglasse ja mul on täna kolm vestluskaaslast. Alustuseks palungi teil ennast tutvustada ja rääkida sellest, millega te oma igapäevatöös tegelete.

KRL: Minu nimi on Kadri Raid-Laur ja olen pereterapeut. Siin noorukite osakonnas on minu ülesandeks tegeleda noorukite endi ja nende vanemate, peredega.

KK: Mina olen Kristiina Koorits ja olen kliiniku sotsiaaltöötaja. Sotsiaaltöötajana tegelen kõikide asjadega, mis puudutavad sotsiaalseid probleeme: suhtlemist koolide, vanemate, laste ja kõikide ametkondadega.

MS: Mina olen Mare Serg, olen vaimse tervise õde. Tegelen mitte ainult vaimse tervise, vaid üldse tervisega. Vaimse tervise poole pealt püüan, et noored leiaksid just siin osakonnas oma tasakaalu. Et nende suhted saaksid korda ja vestlused arstidega oleksid meelepärased.

Kui rääkida laste ja noorte vaimsest tervisest, siis millised on kõige levinumad probleemid, mille puhul teie poole pöördutakse?

MS: Ikka sassis suhted. Noored saabuvad tihti kiirabiga, mis tähendab, et probleem on juba ammu käest läinud. Kodused suhted on sassis või ei suudeta koolis oma emotsioone kontrollida.

Need on väliste tegurite mõjul tekkinud probleemid, mitte haigused, mis väljenduvad selles, et tekib vajadus pöörduda arsti poole?

MS: Kõik saab alguse ikkagi sisemisest segadusest. Kindlasti on ka neid, kellel on tõsisemaid haigusi. Iga haigus on inimese enda jaoks kõige tõsisem ning tema ja ta vanemate jaoks suur mure. Aga vaimse tervise poole pealt raskeid ja keerulisemaid haiguseid, nagu psühhoos ja skisofreenia, on meil siiski vähem. Leidub ainete tarvitamise tagajärjel ajutiselt teatud seisundite ilmnemist. Kui noor oma keskkonda ja päevaplaani muudab, korralikult koolis käib ning vanematega läbi saab, siis tegelikult sellised probleeme pole, kus sirutame käe sõltuvusaine järele.

Igal inimesel ilmselt on elus hetki, kus tal on nii-öelda rahvakeeli „juhe koos“ ehk ta enam ei jõua. Aga need lähevad enamasti ise mööda. On olukordi, mis ei lähe mööda ja mil on vaja pöörduda professionaali poole abi saamiseks. Kas oskate anda soovituse, mis hetkel on olukord nii tõsine, et peaks otsima abi? Ja mis hetkel on tegemist probleemidega, mis lähevad ise üle, kui välja puhata ja aega anda?

KK: Vaimse tervise mure ei teki üle päeva. See pole gripp, mille puhul võib kellaajaliselt öelda, et sel hetkel hakkasid lihased valutama, tõusis palavik, jäin grippi. Kogu vaimne tervis annab tasapisi ennast tunda. Kui alguses paned tähele, et lapsel kõht valutab, kui ta peab teatud tundi minema ja teinekord laps ütleb juba aegsasti, et tead mul hakkab reedel vist kõht valutama. Siis hakkad mõtlema, et mis siin toimub. Järelikult on ühe õpetajaga mure. Kui haigus hakkab igapäevaeluga toimetulekut segama ja tunne on niivõrd paha, et igapäevaelu on häiritud, on mõttekas pöörduda spetsialisti poole. Tuleb alustada väikestest sammudest. Kohe ei pea kiirustama psühhiaatri vastuvõtule. Aga negatiivseid muutusi tuleb aegsasti tähele panna ja liikuda järjest samm-sammu haaval enda aitamise poole. Kui kõik sammud on eelnevalt läbitud ja tõepoolest abi pole, siis oleme olemas.

Mis on need sammud, kuidas ise või lähedased aidata saavad, enne kui tekib vajadus arstidel sekkuda?

KRL: Kõigepealt saavad mure korral aidata perekeskused, koolipsühholoog või nõustaja. Esmast vaimse tervise kriisiabi ja nõustamist pakub noortele väga hästi www.peaasi.ee. Ma väga loodan, et paljud noored ja ka nende vanemad on nad üles leidnud. Kõik vaimse tervisega seotud mured leiab tegelikult internetist just nende kodulehelt. Tõsisema tervisemure korral tuleks esmalt pöörduda ikkagi perearsti poole. Vaimse tervise seisund on niivõrd muutunud, et häirib igapäevaelu ja toimetulekut. Perearst alustab uuringute ja raviga. Kui nooruk vajab vaimse tervise valdkonnas lisauuringuid, siis võtab perearst ühendust lastepsühhiaatriga e-konsultatsiooni kaudu. Ka retseptipikendustega saab abi perearstilt, eeldusel, et lastepsühhiaater on eelnevalt ravi kirjutanud. Uuringud toimuvad põhiliselt meie majas.

Mis siis teha tuleks, kui see reedene matemaatikatund on väljakannatamatu, aga õpilasel pole vahendeid õpetajat või tundi vahetada?

KK: Ma võin sotsiaaltöötajana välja tuua, et meil on olemas lastekaitse spetsialistid, koolispetsialistid ja meditsiin. Kui vaatame lapse tervist, siis ennekõike on olemas kodu, kool ja meie meditsiiniasutusena. Nii palju inimesi on ümberringi! Kui probleemi lätteks ongi viletsad matemaatikateadmised, siis esmalt räägib laps oma vanemaga. Tihtipeale ei julge lapsed rääkida ja keegi ei uuri koolis toimuvat süvitsi. Vanemal on võimalus minna kooli, arutada lapsega, rääkida õpetajaga. Kui probleem seisneb lapse väheses võimekuses, matemaatika- ja muud numbritega ained on rasked, siis on olemas Rajaleidja keskused. Seal valivad spetsialistid lapsele sobiva programmi ja edasisi samme polegi tarvis. Mõni laps kardab kooli minna või kurdab kõhuvalu, sest peab tahvli ette minema. Kõik on läbirääkimiste küsimus ja nii naljakas kui see ka poleks, siis paljud meie juurde sattunud lapsed pole saanud või julgenud vanemale ausalt oma murest rääkida. Vanem kas ei pööranud tähelepanu või arvas, et tema laps on nii tubli ja saab ise abi. Nende juhtude korral oleme abi saanud pereterapeudilt, kes paneb lapsed ja vanemad omavahel rääkima.

Te küll soovitate vanemaga rääkida, aga tihti lõppeb see veel suurema tüliga. Laps saab ju aru, et vanemaga rääkimine valab õli tulle. Koolis on päris suur ring inimesi ümber, kes saavad appi tulla, aga koduseinte vahel on asi palju keerulisem.

KK: Eks kõik saab ikkagi alguse kodusest kommunikatsioonist ja paljud vanemad seavadki suhtlemistõkkeid. Nad võiksid endalt küsida, kas suhtlus pereliikmete ja lastega on lugupidav. Vanem annab seeläbi eeskuju ka lapsele. Hääle tõstmine, süüdistamine, sildistamine, igasugune kriitika, näägutamine ja kamandamine rikuvad suhteid ja tekitavad usaldamatust. Teine asi on kuulamine. Kui palju vanemad oma lapsi kuulavad ja oskavad kuulata? Pean silmas aktiivset kuulamist. Kuuleme laste suust sageli, et ema vaatab telefoni või tegeleb tööasjadega samal ajal, kui laps läheb ja soovib temaga midagi jagada või arutada teemal, mis talle on oluline. Laps ütleb, et ma ei viitsi rohkem rääkida ja saan aru, et vanemat minu öeldu ei huvita. Sealt lähebki suhtlusklapp nii-öelda kinni ja tekib usaldamatuse müür. Kui vanem tahab ise lapsega kontakti saada, ei tule lapselt suurt vastust, vaid tavaliselt midagi ühesilblist või ühesõnalist.

On teil mõni soovitus, kuidas leida neid hetki, kus usalduslik suhtlus saab toimuda?

KRL: Mul on üks märksõna. Võtame klassikutelt vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Tegelikult saame vaikimise all mõista kuulamist. Tuleb võtta hetk ja kuulata. Nende lõksukohtade juurde on mul paar toredat näidet. Esiteks üldistamine: mitte kunagi ei tule sa õigeks ajaks! Kui palju oleme kuulnud, et vanemad ütlevad nii meile või ütleme seda ise oma lastele. Enamasti pole see tõsi. Või näiteks lapsed ütlevad meile: kõigil teistel on vot selline telefon, uus mudel jne! Tegelikult teame, et see pole nii. Teine näide on sildistamisest või hinnangu andmisest: sa oled nii hoolimatu. Kui palju on neid lapsi, kelle tuba on korras, eriti teismelisi? Me pole neid isiklikult palju näinud. Mõned üksikud juhtumid on, kellel on voodil tekk sirgu tõmmatud. Aga me ei saa neile öelda, et oled hoolimatu. Üldiselt räägib üldistamine ja sildistamine meie endi tunnetest.

KK: Tegelikult kehtib ühise aja veetmise osas arusaam, et me ise tahtsime endale lapsi. Mingil hetkel tunneme, et oleme lapsevanemaks saamiseks valmis ja nende täiskasvanuks sirgumine kulgeb imekiiresti. Kas lapsel on võimalus unetu öö korral minna oma isa-ema tuppa ja öelda, et mul ei tule und, tahan rääkida. Peame oma lapsele sellist võimalust pakkuma.  
Patsiente ja lapsi vaadates näeme, et on lapsevanemaid, kes on lapsele parema elu pakkumiseks kogu aeg tööl. Ja ometi jääb laps üksindusse, tal pole seda raha ja telefoni vaja, vaid kedagi, kes oleks temaga kodus. Mõnel lapsel ei hooligi vanemad temast ja muudest asjadest. Vanasti võis siinkohal öelda, et on ühises lauas söömine ja koos aja veetmine. Loomulikult: kui laps ongi tänaval sõpradega jooksnud ja telefonis või seadmes mänginud, siis kui järsku 13- või 14-aastaselt ütleb vanem, et lähme jalutame linnas, ei taha ükski nooruk oma vanemaga koos käia. Nii ei kõlba sellises vanuses. Kui laps on harjunud, et teda võetakse rõõmuga igale poole kaasa, siis ta teebki temaga kõike koos, mitte ei istu telefonis. Seda näeme kahjuks sagedasti ka polikliinikus vastuvõttudel. Lapsevanem tuleb mure korral lapsega vastuvõtule, aga mõlemad istuvad oma nutiseadmetes, kulgevad justkui paralleelmaailmas. Siis korraks panevad nad seadmed ära, lähevad arsti juurde ja väljudes sama muster jätkub.

Varsti on tulemas jõulud, mil tekivad tavaliselt suured tülid, sest keegi suudab midagi kohatut öelda. Kuidas tülisid vältida? Milline võiks välja näha kohtumine, kust kõik lahkuvad heade tunnetega ja ootavad järgmist?

MS: Meie peres on jõulud kõige suurem püha. Ei saa välistada, et teatud konflikt võib tekkida, aga tähtis on see, kuidas olukord lõppeb. Me ei saa ju öelda, et täna saame kokku, mina räägin ainult nendest teemadest ja sina vastad ainult nendele küsimustele. Inimeste vahel tekib konflikt ikka põhjusel. Kui konflikt ongi tekkinud, tuleb vabandada, ära leppida ja öelda, et hoolin sinust ja armastan sind. Kui vanem inimene on midagi öelnud, mis riivab nooremat last või vastupidi, siis võiks vabandust palumine kukkuda täiesti loomulikult välja.

Rääkisite varem sellest, et mustrid kipuvad korduma. Vanemaid ei saa ju valida ja kui nad üksteisega halvasti käituvad, on see siiski lastele peamine eeskuju. Kas seda ahelat on võimalik murda?

KRL: Ma arvan, et võti on ikkagi vanemates ja oma vastutust tuleb tunnistada. Näiteks saame sellest siin ühiseid vestluseid pidades rääkida ja vanematega koos arutada. Kui pereteraapia vestlustesse on haaratud ka lapsed, siis on tihti võimalus, et lapsed saavad ka oma arvamuse vanematele öelda. Kuidas nad tunnevad end olukordades, kus vanemad omavahel tülitsevad või süüdistavad teineteist. Tihti on just meie osakond koht, kus lapsel on õigus öelda asju, mida ta kodus tavaliselt ei ütle. Nende sõnad lähevad vanematele korda ja tulevad tihtipeale ehmatuse või üllatusena.

Pereteraapia annab seega lapsele võimaluse öelda asju, mida ta kodus ei julge ja see võib tulla vanematele üllatusena?

KRL: Just. Ja üks klaarimine veel, mida ka enne välja tõite. Teil vanemana on keeruline lapsega kontakti saada. Seda ütlevad väga paljud vanemad. Kõige olulisem on märgata momenti, mil laps tuleb ise teiega teemat jagama, mitte endast rääkima, aga teemat jagama, mis teda väga köidab. Just sel hetkel tuleb võtta sada protsenti lapse jaoks aega ja jätta kõik muu kõrvale. Nii hakkame kontakti ja usaldust tekitama, et lapsel saaks see üheks toredaks võimaluseks vanemaga suhelda. Oluline on mitte katkestada tema juttu oma õpetussõnadega: oot-oot-oot, tegelikult asjad päris nii pole. Või hakata oma arvamust avaldama. Jätame need asjad esialgu kõrvale, las ta räägib. Nii saame teada, mis tema peas toimub, mis mõtted tal on ja missugune on nägemus tuleviku osas. Meil on siis vähemalt mingisugunegi ettekujutus ja kontakt olemas. Selle pinnalt saame hakata lapsega usalduslikku suhet looma.

Teismelistele põhjustavad kõige suuremaid probleeme ikka suhted omavahel. Olgu sõpradega või armusuhted. See on ka koht, kus vanemad pole tihti autoriteedid nõu andma. Võib-olla räägivad tüdrukud emaga nendest teemadest rohkem, aga poisid üldjuhul isaga armusuhetest rääkima just ei kipu. Kuidas neid asju lahendada, kui probleem tundub väljakannatamatu? Kellega sellest rääkida ja kuidas abi saada?

MS: Me võime lapsele või noorukile anda märku, et oleme mure korral olemas. Näeme, kui ta on tujutu või õnnetu ja saame talle toeks olla. Olen olemas, tule ja räägi. Me ei hakka last survestama, vaid anname mõista, et oleme valmis teda kuulama.

Meie saade hakkab otsa lõppema. Kas tahtsite veel midagi olulist välja tuua?

MS: Täiskasvanule on oluline neutraalsus ja tasakaalukus. Kuigi tunded on väga oluline osa meie elust, siis enamus tundeid on mööduvad. Rõõm, kurbus, üllatus, ka armukadedus mööduvad. Aga tunne, et olen olemas, peab saatma meid terve elu.
Aga kuidas üldiselt hoida vaimsest tervist? Sobivad kõik tervise ja heaoluga seotud tegevused. Hästi oluline on vaimne ja füüsiline tasakaal. Kes teeb trenni, see tehku trenni, tehku mõõdukalt, karastagu ennast. Hea läbisaamine peres ja toetavad sõbralikud suhted on väga olulised. Oluline on ka kiitus. Siit väike mõte: mõelge, keda te viimati kiitsite? Kes teid viimati kiitis? Kas meil on tahe areneda ja targaks saada? Igasugune soov muresid lahendada hoiab meie vaimset tervist. Ka kodu, lähedaste ja töökoha olemasolu on oluline. Vanemad võib-olla ei saagi aru, et noored muretsevad palju rohkem, kui vanemal töökohta pole. Igasugused head mõtted toetavad samuti meie vaimset tervist. Käisin hiljuti Pärnu rannapargis ja seal olid väga toredad viited pargis: „Viisakus on võimalus“, „Liikumine on tervis“ ja „Üheskoos suudame“.