Kuidas on korraldatud Eesti kiirabisüsteem?

’Tervisepooltunnis’’ räägib Regionaalhaigla kiirabikeskuse  juhataja dr Lilian Lääts kiirabitöö igapäevast, see töö tundub paljudele filmides nähtu põhjal kangelaslik ja põnev. Aga milline on reaalsus? Saame teada, mis vahe on kiirabil ja reanimobiilil ning millal stardib õnnetuspaika helikopter. Kuidas päästetakse inimesi väikesaartelt ning mis roll selles on telemeditsiinil? Lisaks kuuleme, kuidas on koroonakriis muutnud kiirabitöötajate elu. 

https://soundcloud.com/regionaalhaigla/tervisepooltund-episood-47-kuidas...

Saade on kuulatav ka Spotify keskkonnas: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ

Kuidas on Eestis kiirabisüsteem korraldatud?

Eesti on jaotatud regioonideks, kus pakub abi kümme suuremat kiirabiteenuseosutajat. Tallinnas on Tallinna Kiirabi, Tallinna lähiümbrus ja Lääne-Harju kuni Hiiumaani välja on Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabi teenindada.

Kas regioonis pakutava kiirabiteenuse kvaliteet sõltub ka operaatorist?

Eks igaüks arvab, et pakub parimat teenust, kuid üldiselt on kiirabi väga reglementeeritud ehk kõigil on kindlad ravijuhised, aparaadid ja normid. Varustus on samuti autodes samasugune. Seega ei ole kvaliteedis erinevusi sõltuvalt sellest, kas välja kutsutakse brigaad Vändras, Hiiumaal või Tallinnas.

Milline on varustus moodsas kiirabiautos ja kes moodustavad meeskonna?

Kiirabiautode varustus on nii suur, et kõige ettelugemiseks ei piisaks tunnistki. On erinevaid aparaate elustamiseks, automaatsüstlaid, defibrillaatoreid, ravimeid, varustust traumas kannatanu aitamiseks.

Kompetents on jaotatud nii, et moodustuvad erineva tasemega kiirabibrigaadid. Eestis on kokku 6 reanimobiili: kaks Tartus, kaks Regionaalhaiglas, üks Tallinna Lastehaiglas ja üks Tartu Lastekliinikus. Arstibrigaade on järjest vähemaks jäänud ja enamus Eestis teenindavatest autodest on õebrigaadid, kus brigaadijuhiks on spetsiaalse väljaõppe saanud õde. Erilised brigaadid on väikesaarte esmaabibrigaadid, kus teenust osutavad koduvalves olevad tavainimesed, kes on saanud meditsiinilise väljaõppe. Nad oskavad protseduure teha ja nende käsutuses on tavavarustusega kiirabiauto, kuid meditsiinilisi otsuseid teeb telearst. Mainitud inimesed on arsti käepikenduseks Pranglil, Kihnul, Ruhnul ja Vormsil.

Mille poolest erineb reanimobiil harilikust kiirabiautost ja mis juhtudel nad välja kutsutakse?

Reanimobiilibrigaadi juht on alati kas erakorralise meditsiini, anestesioloogia või intensiivravi residentuuri läbinud arst ehk erialaspetsialist. Reanimobiilis on rohkem varustust, rohkem aparaate. Näiteks hingamisaparaat, mida tavalistest autodes pole. Suurema osa nende tööst (umbes ⅔) moodustab väga raskes seisundis patsientide transport teistest haiglatest Regionaalhaiglasse. Me vastame ka esmastele kutsetele regioonis, sõidame kohale kui õebrigaad vajab elustamisel ja raske trauma korral abi ja reageerime kopteriga ka väikesaartele.

Kui sageli tuleb kopteriväljakutseid ette ja milline on kutsele vastamise protsess?

Kui näiteks Vormsil vajatakse abi, siis esmalt toimub loomulikult kõne häirekeskusesse ehk numbril 112, kust saadetakse kohale esmaabiandjad, keda nõustab haiglas valves olev telemeditsiini arst. Kui patsient on üle vaadatud, siis otsustatakse, kas reanimobiil on vajalik või mitte. Stabiilsemas seisundis patsient tuuakse väikesaarelt laevaga mandrile haiglasse, kuid aegkriitilise probleemiga patsiendid vajavad kopteritransporti. Harilikult on aastas 100-110 kopterilendu, 2020. aastal oli neid 90.

Kust kopter stardib, kuhu maandub ja kuidas jõuab brigaad kopterisse?

Kopterilende tehakse esmalt transportlendudena. Kõige sagedamini käime Kuressaare Haiglast patsiente toomas. Kohalik valvearst lepib kokku haige hospitaliseerimise Regionaalhaiglasse, reanimobiili käest tellitakse transport, meie brigaad tellib kopteri, sõidab lennujaama, laob varustuse peale ja sõidab Kuressaarde. Tagasi tulles maandume haigla juures.

Teine variant on väikesaare stsenaarium, kui häirekeskus käivitab mobiili appisõidu või lennu väikesaarele. Stardime samuti lennujaamast.

Kolmas variant on uus projekt ’’Kopter“ liiklusavariidele, mis toimuvad meie haiglast 70-180km kaugusel. Samal ajal kui appi saadetakse kohalik kiirabibrigaad, stardime ka meie lennujaamast, et raske traumaga haige saaks kiiresti haiglasse.

Kas kopterid lendavad ka raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse, näiteks üksikusse tallu keset rabasid ja metsasid?

Tavakiirabikutsele ei saadeta kopterit esmase reageerijana, tuleb muudmoodi kohale saada. Kui tõesti on vajalik sealt evakueerida, siis on ka võimalik n-ö pinnalt päästa. Rabaotsingutelt on küll inimesi kopteriga üles vintsitud. Ka väikesaared on tegelikult raskesti ligipääsetav koht.

Kas mereõnnetuse puhul lööb ka kiirabi kaasa?

Merepäästeoperatsioonidele on meie reanimobiili kaasatud küll. Sellisel juhul võtab merevalvekeskus meiega ühendust ning annab teada, et tulemas on operatsioon, mis vajab potentsiaalselt meedikute abi.

Kuidas toimite siis, kui Rootsi või Soome laeval abi vajatakse?

Soome laev jõuab reeglina sadamasse kiiremini kui kopter laevale maanduda. Rootsi laeval jällegi on korduvalt järel käidud nii sünnitajatel kui terviserikke saanutel. Ka meie piirkonna vetes seilavad laevad on meie teenindada.

Te mainisite telemeditsiini. Kuidas näeb praktikas välja infoedastus telemeditsiini arsti ja kohaliku abistaja vahel?

Telemeditsiini arst on meil juba mitu aastat 24/7 valves saadaval olnud. Ta teeb aastas umbkaudu 4000 konsultatsiooni. Kui brigaad jõuab kohale, siis on mitu varianti telearstiga kontakteerumiseks.

Kohe kui meie kiirabi salvestab patsiendil kardiogrammi, saab telearst automaatse teavituse, vaatab info üle ja võtab brigaadiga ühendust. Tema näol ongi tegemist väikesaare brigaadi juhiga, kes võtab vastu kõik meditsiinilised otsused. Tal on võimalus telefoni teel rääkida nii patsiendi kui esmaabiandjatega. Samuti saab teha videokõne. Nagu teistelgi kiirabidel, on ka väikesaartel olemas Corpuls defibrillaatorid ehk meie serverisse ühendatud aparaadid, mille pilti näeb telearsti arvutikuvarilt. Nii saab ta jälgida patsiendi südamerütmi, pulssi, vererõhku, vere hapnikusisaldust ja üldiseid elulisi parameetreid.

Ka tavabrigaad võib abi ja nõuannet vajada, mida patsiendiga teha ja kuhu ta viia ning saavad igal hetkel telearstile helistada.

Kas üldine suund liigub sinnapoole, et brigaadides on arstid rohkem konsulteerija rollis ning kohapeal teevad tööd õed ja spetsiaalse väljaõppe saanud inimesed?

Siin on natuke küsimus erinevates koolkondades. Tallinna, Regionaalhaigla ja Karell Kiirabi liiguvad tõepoolest selles suunas, et kasutada rohkem õebrigaade ja jätta arstid konsultantide rolli. Tartu Kiirabis on ka arstibrigaadid olemas, kuid meil on enamik õebrigaadid ja arstibrigaadid rohkem toetavas rollis. Tallinnas opereerib ka rendezvous-brigaad, mis koosneb arstist ja parameedikust. Lisaks on meil töös reanimatsioonimobiil ja telearst. Ei ole mõtet kusagil perifeerias arsti ametikohta avatuna hoida, kui ta saab ainult kolm väljakutset ööpäevas ning kaotab oma pädevuse. Mõistlikum on telemeditsiini arst, kes on reeglina kiirabikogemusega, teeb enam kui kümme konsultatsiooni päevas ning me võime tema pädevuses kindlad olla.

Koroonaviirus valmistab endiselt peavalu ning mõjutab kindlasti ka kiirabi kui eesliiniüksust. Kuidas on see teie igapäevast tööd mõjutanud ning kuidas kaitsete oma töötajaid?
Kahtlemata on see väsitav. Pidev isikukaitsevarustusse riietumine ja desinfitseerimine. Loomulikult puhastati autot ka varem, kuid mitte nii põhjalikult ja pikalt peale igat kutset. Seetõttu on ka väljakutsetele reageerimine pikenenud.

Kas tavaväljakutse puhul pole kaitsevahendite nõuded nii karmid?
Meil on erinevad isikukaitsevahendite klassid. Varasemalt ei pidanud kiirabi igale kutsele maskis kohale minema. Praegu on tavaline mask igal juhul nõutav. Koroonakahtluse korral lähevad käiku juba kõige kangemad maskid, kitlid ja prillid. Kui on kindlalt koroonasse nakatunu ees ootamas, siis katame end varbaotsast pealaeni kinni.

Kas praeguse seisuga on teie töötajad vaktsineeritud?

Meil on üle 60% vaktsineeritud, kuid täpselt tänast seisu ma ei oska välja tuua.

Kas vaktsineeritud töötajad võivad kasutada vähem rangetele nõuetele vastavaid kaitsevahendeid?

See ei muuda paraku midagi. Vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest, kuid isikukaitsevahenditest ei saa me veel niipea loobuda.

Räägime pisut ka kiirabitöötajatest, kelle töö tundub filmidest nähtu põhjal kangelaslik ja põnev. Millise iseloomuga inimesed sellise ameti peale sobivad?

Arvan, et inimesel peab olema soov sellise asjaga tegelemiseks, kõrge stressitaluvus ja suutlikkus kohaneda erinevate olukordadega. Me ei tea kunagi, mida järgmised minutid tuua võivad ja teadmatusega tuleb hakkama saada. Kiirabitöö nõuab otsuste langetamist ebapiisavas infoväljas olles. Informatsiooni on alati õige otsuse langetamiseks vähe ja kõhutunne peab abiks olema. Kiirabitöötajad on üldiselt positiivsed ja natuke napakad, et sellist tööd tahavad teha. Tublid inimesed, kes suudavad teha 24-tunniseid valveid, sattuda kuhu iganes, millal iganes ja tulevad selle kõigega toime.

Tegu on küll pingelise tööga, kuid kindlasti leidub siingi palju helget, mis annab jõudu edasi minna. Kui kaua peab keskmine töötaja kiirabis vastu?

Mulle näib, et tõsised kiirabitöötajad võivad küll ajutiselt lahkuda, kuid jõuavad ikka ringiga tagasi. Töö saab nii südamelähedaseks, et ei tahagi mujal olla, sest saadav positiivne emotsioon on palju tugevam kui rasked hetked ja tagasilöögid.

Liiklust jälgides on jäänud mulje, et autod üldiselt annavad kiirabile teed ja suhtumine on viisakas. Kuidas teie olukorda näete?

Kõike tuleb ette. Vist sõltub asi ka päevast, sest vahel märgatakse vilkureid juba varakult ja tõmmatakse märku andes ilusti tee äärde. Teisel päeval jällegi on kümme inimest ees ning meid märgatakse alles siis, kui oled juba viis minutit sireenitanud. Seejärel vajutavad inimesed järsult pidurit ja teevad meie elu keerulisemaks. Üldiselt aga teatakse, et kui kiirabi tuleb, siis peab suunaga märku andma ja autoga paremale teeservale tõmbama. Kes lastele või sõpradele õppesõitu teevad, rõhutage kindlasti, et tuleb jääda rahulikuks ja suunda näidata, et kiirabiauto juht saaks kaasliiklejatega arvestada.

Kuidas kiirabi liiklusummikutes hakkama saab?

Harilikult antakse kiirabiautodele ilusti teed ja vilkuritega on meil ka õigus vastassuunda kasutada. Õnneks neid aegkriitilisi patsiente, kellel iga minut elulise tähtsusega on, palju ette ei tule ning väga suurt probleemi sellest ei teki. Tallinna linnas ei ole ka nii suuri ummikuid, et kopteriga kedagi transportida tarvis oleks.

Kiirabiauto võimaldab siis olulisemad protseduurid ära teha, et kriitilised situatsioonid kontrolli all hoida.
Just, esmased toimingud tehakse autos ära. Vaatame inimese üle, stabiliseerime, alustame ravi juba sõidu ajal. Kõige aegkriitilisemad kipuvad olema südamelihasinfarkt ja ajuinsult. Esimese puhul sureb iga minutiga teatud hulk südamelihasrakke ja insuldi korral raskendab iga “raisatud” minut patsiendi taastumist. Traumad vajavad samuti kiiret ravi.

Kas koroonaepideemia on kiirabi väljakutsete hulka suurendanud või vähendanud?

Kiirabikutsete arvu pole see mõjutanud, keskmine on ikka sama, mis eelnevatel aastatel. Küll aga on muutunud nende inimeste arv, kes ise EMO-sse pöörduvad.

On teil kuulajatele veel midagi soovitada või südamele panna, et kiirabi tööd lihtsustada. Igaüks meist võib ju ootamatult olla abivajaja rollis.

Tuleb hoolida endast ja lähedastest, märgata kiirabi ja abivajajat, mitte kaarega mööda kõndida. Ja kui kiirabi on teie ukse ette parkinud, siis uskuge, ta ei ole seal eesmärgiga teie elu häirida, vaid tõsisel põhjusel. Ekstreemparkimisega tegeleme me ainult väga kriitilistes situatsioonides. Ehk üleüldiselt palume inimestelt rohkem mõistmist.