Kuidas insulti ära tunda?

Seekordses episoodis tuleb juttu Regionaalhaigla neuroloog dr Andrus Kreisiga insuldist.

Podcasti saab kuulata SIIT.

Mida insult endast kujutab?

Insult on tegelikult kompleks haiguseid. Tal on kolm vormi. Esimene on isheemiline insult ehk ajuinfarkt, kus veresoon läheb ajus umbe ning ilma kiire sekkumiseta see osa ajust, mida veresoon verega varustas, hukkub. Teine variant on hemorraagiline insult ehk ajuverevalum, mis on olukord, kus veresoon läheb katki ning veri jookseb ajju. Kolmas variant on ajuveenide tromboosist või sulgusest tingitud situatsioon, mis viib harva ajukahjustuseni.

Insuldi puhul on teada, et mida kiiremini abi saabub, seda parem. Kuidas ära tunda, et tegu on insuldiga?

Insulti on enamikul juhtudel kerge diagnoosida ning haigestunut ümbritsevad inimesed saavad sageli aru, millega tegu on. Klassikaline sümptom on ühe kehapoole või jäseme halvatus, mis tekib äkki. Kui on näiteks tegu parema kehapoole halvatusega, siis paremakäelistel inimestel kaasneb sellega kõnehäire. Haigestunu kaotab kas täielikult või osaliselt kõnevõime, kõne muutub seosetuks või mittemõistetavaks. Võib esineda ka olukord, kus inimene ei saa aru, mida teised räägivad. Need on enam levinud insulditunnused. Lisaks on märkideks näopoole halvatus, käenõrkus, äkitselt kujunenud tasakaaluhäire.

Kui tunnuseid on lihtne ära tunda, siis miks ikkagi inimesed abi kutsumisega hiljaks jäävad?

Eks inimestel ole loomuses loota, et asi läheb mööda. Eriti kui haige ei tunne valu, mis muuseas ei olegi insuldi puhul üldiselt tunnuseks. Pigem on südameinfarkti puhul esimeseks märgiks tugev valu ning seetõttu pöördutakse ka kiiremini arsti poole. Ajuinsuldiga hoiatavat valu ei kaasne ning jäädakse ootama.

Kui verevarustus katkeb, siis hakkavad rakud teatavasti hävinema juba koheselt. Mis on kriitiline ajaperiood, mille jooksul on veel võimalik kahjustatud ajupiirkondi taastada?

Pikalt kehtis reegel, et 4,5 tundi on piir, millest edasi enam suurt midagi teha ei anna. Viimased uuringud aga näitavad, et see piir võib konkreetsel inimesel konkreetsel ajahetkel ulatuda isegi kuni 24 tunnini. Tegelikkuses siiski kehtib reegel, et mida rutem, seda parem, sest seda kiiremini saab raviga alustada ning tulemused on paremad.

Kas kiirabi suudab insulti diagnoosida või vajatakse selleks keerulisemaid aparaate?

Kiirabi on esimene, kes üldse insuldi diagnoosib. Alati ei pruugi see täppi minna ja võib-olla kiirabi diagnoosib üle, kuid neid on vastavalt juhendatud, et vähimagi kahtluse korral eeldataks insulti ning kannatanu viidaks kiirelt haiglasse.

Millised on insulti haigestumise riskitegurid? Kas see ohustab ka noori inimesi või on tegu vanemate inimeste haigusega?

Peamiselt on ta siiski vanemate inimeste haigus, kuigi sellesse võivad haigestuda ka nooremad, isegi lapsed.

Enamikel juhtudel on ajuinfarkti põhjuseks veresoonte lupjumine, kus teatud tingimustel võivad üksikud tükid trombist lahti murduda ja sulgeda veresooned. On ka teisi veresoone sulgumist põhjustavaid tegureid, näiteks südamerütmihäired, mille tõttu tekivad südames trombid, mis võivad sattuda ajju.

Teise vormi ehk ajuverevalumi peamiseks riskiteguriks on kõrge vererõhk.

Kust maalt alates on vererõhk ohtlikult kõrge?

Vahetu vererõhu tõus tavaliselt ei olegi nii oluline. Teame näiteks, et sportlased, kellel on tervis korras ja veresooned terved, võivad taluda küllaltki kõrget vererõhku oma soorituste puhul. Rohkem peaks tähelepanu pöörama vererõhuhaigusele, kui inimesel on aastakümneid vererõhk normist kõrgem ehk üle 135/85 mmHg. See põhjustab veresoontes muutuseid, mille tagajärjeks on haprad veresooned ning siis ei ole enam ka nende lõhkemine kaugel.

Kas elustiili muutmisega, näiteks toitumist korrigeerides, on võimalik insuldiriski vähendada?

Elustiilist sõltub igal juhul väga palju. Peamine insuldi riskifaktor on suitsetamine. Kui inimene suudab sellest loobuda või veel parem, pole kunagi alustanudki, siis väheneb insuldirisk viiekordselt. Veel rõhutaksin kindlasti tervislikku toitumist. Tegelikult on soovitused paljuski samad, mis südameinfarkti vältimise puhul. Õige toit, liigse rasva vältimine ning väga oluline on liikumine. Vahest isegi kehakaalust olulisem faktor on see, et inimene tegeleb regulaarselt mingi kehalise aktiivsusega. Tegu ei pea olema tippspordiga, aga vastavalt oma võimetele ja vanusele regulaarne koormus on väga tähtis.

Sageli küsitakse ka alkoholi kohta. Sellele vastaksin, et mida vähem, seda parem. Eriti ohustab liigne alkoholi tarbimine ajuverevalumi teket. Lisaks soodustab insuldi teket pikaaegne stress.

Kui keegi on insuldiga haiglasse sattunud, siis kuidas teda ravitakse ning mis on tervenemise võimalus?

Efektiivsemalt ravitav on ajuinfarkt, veresoonte sulgumise tulemusel tekkiv insult. Ta on ka enam esinev insuldivorm, moodustades 75-80% juhtudest. Raviks on kaks peamist võtet. Esimest kasutatakse juhul, kui inimene jõuab piisavalt kiiresti haiglasse ning näeb ette, et me proovime ravimitega veresoones olevat trombi lõhustada. Tehakse veenisisene süst, mis loodetavasti lõhub trombi ning tulemusena verevool veresoones taastub.

Teist meetodit kasutatakse suure veresoone sulgumise puhul, siis püütakse välja võtta mehaaniliselt, veresoone kaudu. Sisenetakse suurde reiearterisse, peenikese sondiga liigutakse mööda veresooni sulgunud ajuarterini ning tromb eemaldatakse.

Mõlemad ravivõtted on efektiivsed aga paraku on nende puhul määrav tegur aeg. Samuti esineb vastunäidustusi, mille puhul on ravi liialt riskantne. Eriti puudutab see teatud ravimitega trombi lõhustamist.

Et aeg on kriitiline ja protseduurid näivad keerulistena, siis ilmselt Tallinnas ja Tartus saab abivajaja kiiresti ravile aga kuidas on lood nendega, kes elavad keskustest kaugemal?

Loomulikult, nagu öeldakse, siis aeg on aju ning on selge, et mida kaugemal sa võimalikust ravikeskusest oled, seda kehvem on ravitulemus. Ent asi pole sugugi nii lootusetu. Nagu enne mainisin, siis on haigel umbkaudu 4 ja pool tundi aega.

Selle aja jooksul saame kindlasti teha trombolüüsi, kui reageeritakse kiirelt ning kutsutakse kiirabi, mis on tavaliselt kohal minutitega. Maakohas võtab see pisut kauem aega, kuid mandril jõuab praktiliselt kõigist piirkondadest lähimasse haiglasse tunniga, kui mitte kiiremini.

Keerulisem olukord on saartel. Seal oleme me juurutamas telemeditsiini meetodit, kus arst, kes trombolüüsi juhendab, paikneb keskuses - Keskhaiglas, Regionaalhaiglas või Tartu Ülikooli Kliinikumis - ja saab videokaamera abil jälgida patsienti ning juhendada trombolüüsi tegemist. Protseduur iseenesest ei ole keeruline, tegu on lihtsalt ühe veenisisese süstiga aga oluline on võtta vastu õige otsus, kas ja kuidas seda teha.

Ometi on inimesi, kes on insuldi saanud ning jäänud voodihaigeks. Teie jutu järgi jääb mulje, et õigeaegse tegutsemise korral on tulemused positiivsed. Miks on siiski palju raskete tagajärgedega juhtumeid?

Üldiselt on ikkagi probleemiks see, et inimesed ei jõua piisavalt kiiresti haiglasse. Sellel on erinevaid põhjuseid. Sagedasti on üksi elavate inimeste puhul nii, et neid tabab insult siis, kui kedagi ei ole läheduses ning abi ei saa kutsuda.

Teiseks tihti oodatakse ja loodetakse, et tegu on mööduva haigushooga.

Kui ka jõutakse õigeaegselt haiglasse ja protseduur sooritatakse, siis tuleb arvestada, et tegu ei ole ravimeetodiga, mis on 100% ulatuses edukas. Me saame küll oluliselt parandada ravitulemust ning paljud inimesed saavad terveks, kuid on siiski hulk haigestunuid, keda me aidata ei saa.

Kui kellelgi on olnud insult ning tal on õnnestunud paraneda, siis kui suur on oht uueks insuldiks? Kas see on kõrgem kui teistel?

Kui insult on juba esinenud, siis tema kordumise risk on küllaltki kõrge.

Need inimesed peaksid ennast siis eriti hoolega jälgima?

Täpselt nii. Samuti tegema kõike, mida nende raviarst neile pärast esimest insulti on soovitanud.

Meedia vahendusel oleme kuulnud juhtumitest, kus inimene paraneb näiteks halvatusest. Nagu ka vormelisõitja M. Schumacheri, kellest on kuulda, et tal on šansid terveneda. Kuidas tegelikkuses seda tänapäeva meditsiin toetab ning kas kahjustada saanud ajupiirkonnad võivad taastuda?

Võime öelda, et üldjoontes närvirakud ei taastu. Mitte sellisel määral, et tekiks piisavalt uusi närvirakke, mille abil inimene hakkab uuesti liikuma ja saab terveks. Paranemine toimub pigem neuroplastilisuse arvelt, mis tähendab, et alles jäänud ajurakud püüavad vajaka jäävaid funktsioone üle võtta eelkõige uusi sidemeid ehk sünapse tekitades. Selle tulemusel võib tekkida mõningane paranemine. Ent selle kiirus ja edukus on väga individuaalne ja sõltub kahjustuse iseloomust ning ulatusest.

Kas nende rakkude vaheliste sidemete teket saab soodustada teatud protseduuride või ravimitega?

Võib öelda, et praegused taastusravi võtted võiksid toetada uute sünapside tekkimist. Täpselt ei ole veel teada, palju see mõjub aga me loodame, et läbi selle mehhanismi taastumine paraneb. Hetkel on käigus teadusuuringud, kus erinevate ainetega uuritakse ka võimalust, et keemiliselt kiirendada sünapside loomist. Paraku läheb veel aega enne kui need meetodid leiavad rakendust igapäevases arstitöös.

Kas insult on haigus, mida on võimalik geeniuuringute abil ette ennustada?

On üksikuid geneetilisi olukordi, kus insuldirisk on suurem aga see on pigem harv juhtum. Need on nn polügeensed haigused. Kindlamalt saab öelda, et kui vanematel on varajases eas olnud insult, siis on ka risk, et nende lastel võib noores eas kergemini insult tekkida.

Riskifaktorid on muidugi vererõhuhaigus ja südamehaigus, mis kipuvad olema pärilikud ja sealt kaudu võivad avalduda teatud soodumused.

Üldiselt siiski insulti geneetiliseks haiguseks ei loeta.

Kordame ehk veel üle need ohumärgid, mille puhul peaks kindlasti abi kutsuma.

Kindlasti on halb märk, kui tunnete, et käsi või jalg muutub nõrgaks, tüüpiline on kukkumine.

Samuti kui üks kehapool muutub äkitselt tuimaks ning kaob kõnevõime. Seda märkavad eriti ümbritsevad, inimene ise ei pruugigi alati aru saada, et midagi on valesti.

Need märgid ütlevad, et on tarvis kutsuda kiirabi.

Kui sümptomid on ilmnenud ja ise ära läinud, siis kas peaks ikkagi arsti poole pöörduma?

Sellist olukorda nimetatakse verevarustuse häireks ajus, transitoorne isheemiline atakk. Küllaltki sagedasti esinev olukord, kus minutite ja isegi tunni jooksul sümptomid mööduvad ja inimene on justkui terve. Ent tegu on tõsise hoiatusega, et lähemate päevade ja tundide jooksul võib insult tagasi tulla ning tõsisemate tagajärgedega.

Kas suur füüsiline koormus, näiteks võistlusspordi tegemine võib põhjustada insuldi?

Üldiselt pigem mitte. Sellist olukorda, mida on kirjeldatud seoses südameinfarktiga, insuldi puhul pole täheldatud. Küll aga inimestel, kellel füüsiliste koormuste korral vererõhk tõuseb suurte väärtusteni, siis on oht saada verevalum aga siiski otsest seost insuldi ja füüsilise koormuse vahel me ei ole näinud.