Kuidas hoida neerude tervist?

Regionaalhaigla nefroloogiakeskuse juhataja dr Kadri Lilienthal räägib Regionaalhaigla podcastis neerude tervisest.

12. märtsil tähistatakse ülemaailmset neerupäeva. Miks seda vaja on ja mis selle raames toimub?

Rahvusvahelist neerupäeva tähistatakse juba alates 2006. aastast ning selle eesmärgiks on tõmmata inimeste tähelepanu neerudele kui olulistele organitele. 2006. aasta teemaks oli “Kas su neerud on korras?” ja selle aasta teema on “Neerutervis kõigile ja kõikjal”. Neerupäeva tähistama on üles kutsunud kaks organisatsiooni: Rahvusvaheline Nefroloogiaühing ja Rahvusvaheline Neeruföderatsioon. Esimene ühendab ülemaailmselt kõiki neeruarste ja teine ühendab patsientide ning terviseedenduslikke organisatsioone.

Rääkides eesti rahva neerude tervisest, millised on levinumad hädad?

Levinumad neeruhaigused ei ole üldse tingitud neeru enda haigustest. Hoopis diabeet ja hüpertensioon ehk kõrge vererõhk kahjustavad enim neere. Inimesed tihti ei saa sellest seosest aru, et kui vererõhk on küll kõrge aga neerud on alati terved olnud, siis miks nüüd on neerudega midagi korrast ära? Kolmandal kohal on siis neeru enda haigused.

Mida saab inimene ise ära teha selleks, et neere tervena hoida?

Eks ikka nii nagu teistegi haiguste vältimiseks, tuleb elada tervislikult. Mõõdukalt liikuda, toituda tervislikult. Alkoholiga mitte liialdada, kindlasti mitte suitsetada. Neerude puhul on ka oluline piisavalt vedelikku tarbida. Kui inimesel juba on diagnoositud näiteks diabeet, siis tuleb hoida vererõhk kontrolli all, veresuhkur normis ning see teeb juba neerudele suure teene.

Te mainiste vajadust palju vedelikku tarvitada. Selle kohta aga on erinevaid teooriaid. Kas on kahjulik või kasulik juua kohvi, mis joogid tekitavad soolasid ja millised mitte. Mida teie soovitate, kui palju ja mida juua?

Optimaalne vedeliku kogus, mida täiskasvanud inimene peaks päevas tarbima, on 28-35 ml kg kohta. Umbes siis 1,5-2,5 liitrit vedelikku päevas. Siia hulka lähevad peale vee ka kohv, tee, supid jm. Tervise aspektist on oluline jälgida, et ei tarbita ainult ühte tüüpi vedelikku. Kui inimene armastab väga kohvi juua, siis peaks sinna kõrvale ka kindlasti vett jooma. Ka neerupäeva üks üleskutse on, et jooge 1 klaas vett lisaks. Kroonilise neeruhaiguse algstaadiumis vajavad neerud väga vedelikku ning pigem tarbida seda rohkem, kui liiga vähe. Kui aga on kaasuvaid haiguseid nagu südamepuudulikkus või väga tõsine neerupuudulikkus, siis tule jällegi vedeliku koormust vähendada. See kõik käib koostöös arstiga.

Kohvi joomise kohta räägitakse, et ta viib vedelikku organismist välja ning janu pigem suureneb.

Jah, kohv viib organismist välja vajalikke elektrolüüte. Siin ongi vajalik mõõdutunne ning kõrvale võtta ka tavalist vett.

Mõned arvavad, et suuremas koguses näiteks Borjomi joomine pole hea, teised jälle ütlevad, et higistades on hea tarbida suurema soolasisaldusega vett. Mis on teie seisukoht mineraalvee osas?

Meie oma kroonilistele neeruhaigetele mineraalvett väga ei soovita, sest seal on kõrge naatriumi- ehk soolasisaldus. Samuti on seal ka teisi elektrolüüte, mis võivad haiguse puhul tasakaalu paigast lüüa. Kui aga inimene on terve, siis võib ta mõõdukas koguses mineraalvett juua küll, teiste vedelikega koos.

Ka mahlade kohta on erinevaid arvamusi. Üks allikas ütles, et õunamahla suures koguses tarvitamine tekitab sooli, teisalt jälle lugesin, et jõhvikamahl on just neeruhaiguste puhul kasulik.

Üldiselt need mahedamad mahlad on tervisele kasulikumad. Jõhvikal on tõesti kerge põletikuvastane toime ja ta on kindlasti parem kui õunamahl. Ütleme nii, et soovitatav kogus nende naturaalsete mahlade puhul on klaas päevas, mitte rohkem.

Toitumisest rääkides, mis mõju on soolasel või vürtsikal toidul

Soolaga ei tasu üle pingutada, vaid pigem maitsestada toitu looduslike ürtidega. Valmistoitudest tasub hoiduda, sest need on reeglina suure soolasisaldusega, mis omakorda hoiab organismis liigselt vedelikku kinni ning tõstab vererõhku.

Lapsepõlves ikka vanemad inimesed hoiatasid kevadel palju maa peal istumise eest, see pidavat neerudele väga halb olema. Kui suur oht on tegelikult neerudele külmetamisega liiga teha?

Külmetamine põhjustab eelkõige põletikulisi neeruhaiguseid, näiteks kuseteede põletik. Noortel naistel esineb sageli põiepõletikku, mis võib edasi areneda neeruvaagnapõletikuks. Need haigused kipuvad ka korduma.

Kui halvasti mõjub neerudele raputamine ja põrutamine, näiteks künklikul maastikul jalgrattaga sõitmine või ratsutamine?

Normaalsel inimesel, kellel on normaalne rasv- ja lihaskond, sellest probleeme tekkida ei tohiks. Ettevaatlikumad peaksid olema väga kõhnad inimesed, kelle neerud võivad olla liiga liikuvad.

Millised ravimid võivad neerudele kahjulikult mõjuda?

Kõigepealt peaks olema ettevaatlik laialdaselt käsimüügis saada olevate ravimitega nagu ibuprofeen, mida kasutatakse valuvaigisti ja palavikku alandava rohuna. Samuti diklofenakid, mis kuuluvad mittepõletikuliste ravimite gruppi. Need kipuvad suures doosis ja pikaajalisel kasutamisel olema neerudele kahjulikud ning viia neerukahjustuseni. Siin on oluline, et inimene peaks kindlasti eelnevalt arstiga nõu, et soovitavat doosi mitte ületada.

Millised märgid peaksid inimest hoiatama, et neerudega on midagi valesti?

Esimese grupi neeruhaiguste puhul kaasneb tavaliselt valu ja palavik, eelmainitud põie- ja neeruvaagnapõletik. Nendega leiavad inimesed tegelikult tee arsti juurde üsna ruttu. Teise grupi moodustavad neerupäsmakeste enda haigused, samuti diabeedi ja hüpertensiooni tulemusel tekkiv krooniline neerukahjustus. Siin on ohtlik see, et inimesel ei pruugi sümptomeid kuni lõppstaadiumi - neerupuudulikkuseni - olla. Ainsaks sümptomiks võib olla väsimus, ent kes meist ikka poleks vahel väsinud. Neerupuudulikkuse lõppstaadiumis võivad tekkida tursed, äärmine kehvveresus, inimene on kahvatu ja jõuetu. Üldiselt aga viivad analüüsid meid selle järelduseni.

Kas uriinianalüüs on piisav? Paljude haiguste puhul tehakse sõeluuringuid, kas neeruhaiguste puhul on midagi sarnast?

Neeruhaiguste puhul annab uriinianalüüs meile tõesti palju informatsiooni, sellega saame me määrata uriini valgusisaldust ja see võib viidata neerukahjustusele. Kuid kroonilise neeruhaiguse puhul vajame diagnoosimiseks ka kindlasti vereanalüüsi.

Kas vahel võib juhtuda, et uriinianalüüs on täiesti korras aga neerud tegelikult terved ei ole?

Jah, nii võib juhtuda küll, eriti just kõrge vererõhu tagajärjel kujunenud neerukahjustuse puhul võib uriiniproov olla korra aga võttes vereproovi, näeme, et tegelikult on näitajad kaunis halvad.

Seega piisab uriini- ja vereproovist, et põhilised hädad ära diagnoosida?  Kas teil on ka täiendavaid uuringumeetodeid?

Just nii. Uriini- ja vereproovid on loomulikult esmased ja kõige tähtsamad vahendid neeruhaiguste diagnostikas, kuid vahel teeme ka ultraheliuuringuid.

Kui levinud on neerukasvajad?

See ei ole päris minu eriala, sest nefroloogiasse satuvad neerukasvajaga patsiendid enamasti juhuslikult, perearsti saatekirjaga. Kui ultrahelis on neerus leitud moodustisi, mis vajavad täiendavaid uuringuid. Meie nefroloogidena suuname patsiendid kompuuteruuringule, mis võib tõestada kasvajalise moodustise olemasolu. Ent kasvajatega tegelevad ikkagi uroloogid ja onkoloogid. Meie tuleme mängu siis, kui patsiendil on neerukasvaja opereeritud, ta on saanud kiiritus- või keemiaravi ning vajab edasist dialüüsravi.

Kes langevad neeruhaiguste puhul riskirühmadesse?

Suurimad riskirühmad ongi just suhkruhaiged, diabeetikud, kõrge vererõhuga inimesed, samuti need, kellel on perekonnas kaasasündinud neeruhaigus, näiteks polütsüstiline neeruhaigus. Ka need, kellel esineb sagedasti põletikulisi haiguseid.

Kas inimesed, kellel on diabeet või kõrgvererõhutõbi, peaksid ise regulaarselt perearsti juures soovi avaldama, et saad edasiseid analüüse? Vahel ju on vererõhu näitajad normaalsed ja perearst ei suuda lisauuringutele.

Kui inimesel on diagnoositud diabeet või hüpertensioon, siis peaks ta aastas kindlasti korra saama uriinianalüüsi ja tema esmaseid neerunäitajaid tuleks kontrollida.

Kas seda soovitab perearst ise või peaks patsient seda küsima?

Reeglina ikka perearst soovitab seda ise. Paljud perearstid kutsuvad ka analüüsidele, et näitajaid kontrollida.

Lõpetuseks ehk kordame üle, millised on olulisemad märgid, mis vihjavad neeruhaigusele.

Tähelepanu tasub pöörata siis, kui vererõhk pole korras, ülemine näitaja on üle 130 ja alumine üle 90. Kui veresuhkur kipub kõikuma, on üle 7 ühiku. Kui on ebamääraselt suur väsimus, jalad lähevad turse. Nende näitajate puhul tuleb kindlasti täiendavalt neerufunktsiooni kontrollida.

Kas selja- või alakõhuvalu võib ka neeruhaigusele viidata?

Valuga annab endast tunda ainult äge neeruvaagna- või põiepõletik. Kõik muud haigused ja krooniline neerukahjustus kulgevad valuvabalt, erandiks vahel ebamäärane raskustunne. Neerukivid on samuti valu tekitavad, kui nad kuseteedes või neerus liikuma hakkavad. Üldiselt aga on need valuga kulgevad haigused neeru aspektist kõige ohutumad, sest inimene pöördub nendega kiiresti arsti poole. Valuta kulgevad haigused võivad aga liiga hilja diagnoosi saada.

Kas neerukivid nõuavad ka kirurgilist sekkumist?

See nüüd oleneb kivikese suurusest ja asukohast. Kui ta on suur ja asub kuseteedes, siis võib tarvis minna kirurgilist sekkumist või selle purustamist lasermeetodi abil. Neerukivikeste vältimisel aitab meid jällegi rohke vee tarbimine, sest kivid ja soolad ladestuvad siis kui tarbime vähe vedelikku.

Kas mõned neeruhaigused ohustavad rohkem lapsi?

Laste puhul on sageli väga salakavalad autoimmuunsed neeruhaigused ja just ainult neid neerupäsmakesi haaravad haigused, mis võivad väga raskelt kulgeda. Samuti tuleb tähelepanelik olla peale külmetus- ja kurguhaiguste põdemist. Kui need on sagedased siis on vajalik uriinianalüüs teha.

Milline on seos näiteks kurgumandlipõletiku ja neeruhaiguste vahel?

Angiini mitmekordsel põdemisel võib tekkida äge glomeerulonefriit, mis kahjustab neerukudet. Reeglina aitab siin antibakteriaalne ja immunosupresseeriv ravi. Tänapäeval ei ole see protsent enam nii suur. Mõnikümmend aastat tagasi oli angiini tagajärjel glomeerulonefriiti tunduvalt rohkem kui praegu.

Nii et neeruhaiguste riski mõttes kurgumandlite eemaldamist tänapäeva meditsiin ei soovita?

Ei, seda ikka soovitame, sest kurgumandlid on organismis põletiku allikas ja see ei ole mitte ainult kahjulik neerudele vaid ka liigestele, südamele ja kogu organismile. Need mädased kurgumandlid tuleb igal juhul eemaldada.

Vahel tuleb päris pikalt oodata, enne kui mandlioperatsioonile pääseb. Kui kriitiline on see aeg neerude seisukohast?

Reeglina see kriitiline ei ole. Aasta aega ootamist kannatavad neerud ilusti ära.