Kliinilised psühholoogid Kristi Kalvik ja Marko Neeme annavad nõu: kuidas eristada ärevust ärevushäiretest?

Saates on külas kliinilised psühholoogid Kristi Kalvik ja Marko Neeme ning räägime, mis hetkel kujuneb ärevusest probleem ning kuidas sellega toime tulla.   

Inimesed on ju ikka vahetevahel ärevad, mis hetkel saab ärevusest haigus?

Alustame sellest, et ärevushäired ja ärevus ei ole päris sama asi. Ärevuse näol on tegu emotsiooniga, millele on iseloomulik ebameeldivus ja hirmutunne tuleviku ees. Hirmu eristab ärevusest asjaolu, et hirm on seotud vahetu ohuga, ärevus aga kaugema ja ebamäärasema ohuga. Oht võib olla reaalne või kujuteldav. 

Nagu kõik emotsioonid, koosneb ka ärevus komponentidest. Esimene on subjektiivne ebamugavustunne, teine kehalised reaktsioonid (hingamise ja pulsisageduse kiirenemine, pinges lihased), kolmas käitumuslik muutus. Inimesel võib tekkida soov vältida olukordi ja lahkuda, või vastupidi esineb soov turvalisuskäitumiseks nagu informatsiooni otsimine. Neljas komponent on kognitiivne ehk mõttetegevuslik. Tekivad muremõtted, võimalikud negatiivsed stsenaariumid. 

Ärevuse näol on tegemist normaalse reaktsiooniga, mille vallandavad välised sündmused. Ta aitab vaimset ja kehalist võimekust mobiliseerida, mis tagab toimetuleku ohtlikes või pingelistes situatsioonides. Normaalse ärevuse korral säilib inimesel võime vajadusel lõõgastuda. 

Ärevushäire korral on aga ärevus liialt intensiivne, kauakestev ja takistab toimetulekut käesoleva probleemiga.

Kui inimesel on ärevushäired ja töövõime halveneb, kas ta peaks oma tervisemurest tööandjat informeerima? 

Ärevushäiretesse peaks suhtuma nagu teistesse tervisemuredesse. Kui haigus tööülesannete täitmist segab, siis tuleb tööandjale olukorrast teada anda detailidesse laskumata, kuid mainida, et probleemiks on ärevus.

Kas ärevushäirete korral aitab inimest pigem uute väljakutsete otsimine ja töösse sukeldumine või pigem peaks just otsima lihtsamaid tööülesandeid?

Raske on ühest vastust anda. Alustame ehk selgitusest, et ärevushäireid on mitut sorti. Meie töös puututakse enim kokku üldistunud ärevushäiretega ehk inimestega, kes muretsevad kontrolli alt väljas olevate asjade üle (nt lähedase tervis, tulevik). Kaasnevad ka kehalised sümptomid. Samuti on sagedased paanikahood, millega kaasnevad tugevad emotsioonid ja kehalised reaktsioonid, ka hirm minestamise, kontrolli kaotuse või isegi surma ees. Kolmas ärevushäirete liik on sotsiaalne ärevus ehk sotsiaalfoobia, mille puhul inimene kardab teiste tähelepanu ja hinnanguid.

Tagasi küsimuse juurde tulles, on oluline määrata inimese ärevushäire liik, millest selgub, kas ta vajab vähendatud töökoormust või just rohkem väljakutseid. Teatud olukordade vältimine säilitab ärevust ning pigem soovitame pöörduda kliinilise psühholoogi poole, kelle abil hakatakse süstemaatiliselt tegelema inimese ärevusele eksponeerimisega. Nii on olukorraga lihtsam toime tulla kui üksi võideldes.

Nii mõnedki head esinejad on algselt olnud kimpus hirmuga avaliku esinemise ees. Levinud soovitus on läheneda tänaval võõrastele, mingil hetkel avastades, et inimesed on valdavalt sõbralikud ja midagi hullu ei juhtugi. Kas tegu on teie praktikas tõendamist leidnud lähenemisega või satub patsient nii veelgi suuremasse ärevusse?

Mainitud tehnika on tõepoolest efektiivne. Ärevust on viimase sajandi jooksul väga põhjalikult uuritud ja leitud, et süstemaatiline äreva olukorraga kohtumine leevendab probleemi. Ehk korduvalt tänaval võõrastega kontakti astumine kindlasti vähendab ärevust.  

Psühhoteraapias on ka levinud tehnika, mida nimetatakse eksponeerimiseks ja oluline on selle järkjärgulisus. Alustatakse lihtsamatest olukordadest ja liigutakse keerulisemate poole. Kui inimene asub seda iseseisvalt tegema, siis ei pruugi ta vajalikke printsiipe teada ning satub esimese asjana väga ärevust tekitavasse olukorda. Soovitus on alustada lihtsamatest asjadest, kuid sellegipoolest mugavustsoonist välja tulla.

Rääkides intensiivsest ärevusest, mida teha siis, kui inimene ei saa enam ise hakkama?

Kõigepealt soovitame pöörduda perearsti poole, kes suunab patsiendi kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Ärevushäirete ravis on efektiivsust tõestanud kognitiivne käitumisteraapia, mis on eesmärgipärane ja häirepõhine. Raviga tegeletakse süstemaatiliselt ja korrapäraselt.

Kas teatud olukordades peaks kaaluma ka medikamentoosset ravi?

Ärevushäirete korral on esmane ravisoovitus psühhoteraapia ning tegu on üsna efektiivse metoodikaga. Sageli määrab psühhiaater või perearst ka medikamentoosse ravi, tarvitatakse antidepressante, rahusteid jms.

Kas ärevus on seisund, mis esineb üldjuhul iseseisvalt või käib see kaasas teiste psüühikahäiretega?

Ärevushäiretest võib tuleneda vältivat käitumist, mis isoleerib inimese ja soodustab depressiooni arengut. Ravis tuleb mõlemat probleemi arvestada.
Lisaks on teada, et ärevushäired on omavahel komorbiidsed ehk inimesel võib olla korraga mitu ärevushäiret. Ei ole ebatavaline olukord, kus inimesel on koos üldistunud ja sotsiaalne ärevus ning paanikahäire.

Kui paljudel inimestel üldse on ärevushäire ja kui tihti puutute teie sellega kokku?

Mina isiklikult (Marko Neeme) töötan osakonnas, kus suurem osa patsientidest on psühhootilised ja ärevushäiretega ma väga kokku ei puutu. Tegu on aga siiski kõige enam levinud psüühikahäirete klassiga ja psühholoogid kohtavad neid sagedasti.

Et tegu on ebameeldiva ja vastiku tundega, soovivad ka rohkemad inimesed abi ja satuvad suurema tõenäosusega psühhoteraapiasse.

Kuidas saavad vanemad oma lastel ärevushäired ära tunda, pidamata neid teismeea tujukuseks?

Ärevuse puhul kogevad inimesed harilikult ebameeldivat kehalist sümptomaatikat. Teismeliste puhul oleks mõistlik nende kaebuseid kuulda võtta ja käitumist märgata. Kui laps ei lähe kooli ega suhtle teistega tavapärasel viisil, muretseb kontrolli all mitte olevate asjade pärast, on väga kurb ja pinges, tunneb südame pekslemist ja õhupuudust, siis tasub põhjuseid uurida. Muretsemist ja inimeste või olukordade vältimist on väliselt kergem märgata. Alustuseks soovitame konsulteerida perearstiga, kes oskab ärevushäiret paremini ära tunda. Vajadusel pöörduda psühholoogi ja psühhiaatri poole. 

Kas on tehnikaid, mille abil inimene saab ise ärevust leevendada?

Esimene asi, millega alustame ka psühhoteraapias, on enda teemaga kurssi viimine. Mina soovitan ärevuse kohta lugeda, sest see aitab olukorrast ülevaadet saada. 

On levinud soov end kohe ärevusest vabastada, kuid parem oleks just ärevuse aktsepteerimine. Olen öelnud oma patsientidele, et ärevus on nagu tüütu sõber, kes käib külas. Kui me talle tähelepanu anname, miks peaks ta siis lahkuma? Kui me aga aktsepteerime tema tulekut ja jätkame siis igapäevaste tegevustega, ei häiri ta meid enam. 

Erinevaid abistavaid võtteid on tegelikult päris palju, näiteks eneseabiraamatud, mõned rohkem, mõned vähem asjalikud. Viimasel ajal on ka saadaval telefonirakendusi, mis on mõeldud ärevuse leevendamiseks. Soovitan alustada näiteks hingamise- või joogarakendustest.  

Te nimetasite rakendusi, kuid nutiseadmete kaudu pidev maailmaga ühenduses olek võib samuti ärevust tekitada. Mõni ärkab ka öösel üles, et kontrollida, ega postkasti halbu sõnumeid tulnud ei ole. Kuidas nutisõltuvusega tegeleda?

Nutivahendite puhul soovitame rakendada distsipliini: kindlad kasutamise kellaajad ja magamamineku ajaks üldse nende vältimine. Eriti juhul, kui nutiseade tekitab ärevust ja inimene otsib halbu uudiseid.
Tegu on ka psühhoteraapias aktuaalse teemaga. Ärevushäirete korral informatsiooni otsimine mõjub küll lühiajalise leevendusena, kuid pikemas perspektiivis suurendab probleemi. Lühidalt, soovitame piirata ebameeldiva info otsimisele kuluvat aega. 

Kui ärevust tekitav on ebameeldivate inimestega suhtlemine? Sääraseid olukordi ei saa ju alati vältida.

Jällegi on tegu normaalse tundega. Kui meile midagi ei meeldi, siis keha reageerib vastavalt ja see on paratamatu.

Tihti enne vastutusrikast sündmust, näiteks tööintervjuu või esinemine, kaasneb uinumisraskus ja ärevus. Unetu öö võib põhjustada kardetud kehvema soorituse. Kuidas sellise hirmuga hakkama saada?

Alustuseks ütlen, et ärevus taolistes olukordades on tavaline ja teda nullini viia polegi võimalik. Kasutaksin täpselt samasuguseid võtteid: aktsepteeri ärevust ja mõista, et see on normaalne ja isegi kasulik. Tuleb endale öelda, et mõtlen sellele ettekandele homme, praegu aga keskendun muule, näiteks hingamisele, mis aitab lõõgastuda ja uinuda. Eks uni võib sellest hoolimata olla katkendlik, ent see on igati normaalne. Inimesed ka tihti alahindavad oma ressursse. Hoolimata ebameeldivast ärevusest ja magamata ööst suudetakse intervjuul või eksamil hea sooritus teha. Kasulik on ette valmistuda, teha eeltööd ja koguda informatsiooni, kuid samas tunnetada piiri mõistliku ja üleliigse ettevalmistuse vahel.