Kiirabiõe elukutsest - rõõmud ja väljakutsed

Mehed õenduses ja kolleegid kiirabikeskuses Tormi Kool ja Alvar Andres Virkus, jagavad oma teekonda Regionaalhaigla Tervisepooltunni podcastis. Teevad juttu põnevatest sündmustest oma igapäevatöös, väljakutsetest ja rõõmudest.

Stina Eilsen

Taskuhäälingut saab kuulata: www.postimees.pleier.ee/podcast/tervisepooltund

Kuidas te õendusse jõudsite, oli see pikalt kaalutletud otsus või juhuslik valik?
Virkus: Minu nagu ka suurema osa Eesti meessoost õdede karjäär sai alguse eesti kaitseväes, kui õppisin seal parameedikuks. Peale kaitseväge läksin parameedikuna tööle Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskusesse. Asjade loomulik kulg oli selline, et huvi selle töö vastu kasvas ning sügisel jätkasin õpinguid juba õenduse põhiõppes.
Kas kaitseväes on kerge saada parameedikuks?
Virkus: See oleneb sellest, kui palju on huvilisi. Parameedikuks õppimise eeltingimuseks on keskharidus. Parameediku väljaõpe kestis kaitseväes kokku 11 kuud.
Kool: Minu teekond õendusse oli natuke käänulisem. Mina tulin kunagi Tallinna Mereakadeemia Eesti Merekooli vahitüürimeheks õppima. Lõpetasin kenasti kooli, ent terviserikke tõttu ei saanud vahitüürimehe ametisse minna. Mõtlesin, et mis edasi, kuni leidsin töökuulutuse, kus Tallinna kiirabi otsis autojuhte. Kandideerisin ja sain tööle. Minu kokkupuude erakorralise meditsiiniga algas kiirabitöö kaudu, kus ma algselt olin kiirabi autojuht ja kiirabitehnik, toonase nimetusega parameedik. Nii olen ma ametiredelil tõusnud. Võtsin mitu aastat hoogu ja unistasin sellest, kuni läksin lõpuks Tallinna Tervishoiu kõrgkooli õendust õppima. Nüüd ma töötangi Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikeskuses ja olen oma erialavalikuga väga rahul.
Kuidas hindad, kas niisugune etapiviisiline õppimine tuleb kasuks?
Kool: Tehes ise kiirabitöötajatele koolitusi, on minu etapiline ametiredelil tõusmise teekond mulle õpetamisel boonuseks, kuna tean, mis vajab suuremat tähelepanu ja millele rohkem rõhku panna. Minu meelest on väga hea etapiliselt ametiredelil tõusta.
Olete kolleegid, töötate igapäevaselt koos.
Virkus: Jah, me töötame koos Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikeskuses.
Mehed õenduses pole meil enam haruldus. See eriala on ka meeste seas üsna populaarseks muutunud. Millised erialad ja spetsialiseerumised on mujal maailmas eelistatumad?
Virkus: Meesõdede puhul on maailmas paratamatult populaarsemad suunad erakorraline meditsiin ja anesteesia. 2019 WHO andmetel on Euroopas keskmiselt 15 protsenti õdedest meessoost ja Eestis 2020. aasta andmetel erakorralises meditsiinis 10 protsenti meesõdesid. Eesti õdede üldarvust moodustavad meesõed kolm protsenti. Siit nähtub, et välismaal on meesõdede amet populaarsem, kui Eestis.
Miks see nii on?
Kool: Praegugi õpin Tallinna Tervishoiu kõrgkoolis magistriõppes õendust ja võin öelda, et mehed on intensiivravi alal tegijad meilgi. Kui mina läksin kooli õeks õppima, siis olid õppegruppides üksikud mehed. Kui praegu koolis ringi vaadata, siis on palju mehi ringi liikumas - erakorralise meditsiini tehnika erialadel on palju mehi. Võib öelda, et mehed on õenduse leidnud.
Virkus: Mina asusin õendust Tervishoiu kõrgkoolis Tormist hiljem õppima ja võin öelda, et õppes oli 15 protsenti mehi. See eriala muutub meeste seas järjest populaarsemaks.
Seda on rõõm kuulda. Mida võib pidada meeste eeliseks õdede töös?
Kool: Erakorralises meditsiinis on suureks eeliseks suur füüsilise koormuse taluvus. Töö on füüsiliselt raske. Mehed on loomupäraselt enesekindlamad ning julgevad kiiremini peale minna.
Virkus: Kiirabi töös on vaja sündmuskohal autost kaasa võtta kogu varustus. See eeldab füüsilist ettevalmistust. Varustus on raske – käime erinevatel õppepäevadel, kus näitame kiirabitöö spetsiifikat ja kõike, mis meil autos on. Inimesed tulevad ja proovivad parameedikute varustuskotte autost välja tõsta ning siis ilmneb, et need on päris rasked. Siis on boonuseks, et töötajal on rohkem rammu selle varustusega ka viiendale korrusele joosta. Loomulikult oleme ise ka väsinud sageli, aga pole hullu.
Teil mõlemal on ka reanimobiili peal sõitmise kogemus?
Virkus: Minul veel ei ole. Töötasin varem hoopis intensiivravis, aga näis mis tulevik toob.
Tahaksid proovida?
Virkus: Absoluutselt. Kindlasti! Alati olen väljakutsetele avatud!
Tormi, räägi oma reanimobiilitöö kogemusest.
Kool: Töötasin varem reanimobiilil autojuhina, nüüd juba samas õena. See on väga huvitav töö. See tähendab intensiivravi ratastel, meil on väga palju varustust, väga palju ravimeid. Eesti reanimatsioon on üles ehitatud nii, et enamik reanimobiilibrigaade on õebrigaadid. Arst on vastutav brigaadiliige, intensiivraviarst või anestesioloog. Õed, kes brigaadis sõidavad, peaksid olema intensiivravi õppe läbinud. See on mul parajasti magistriõpingute näol käsil. Meie tööpõld on väga lai – sõidame üle terve Eesti. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas asub Eesti ainus põletuskeskus, kus ravitakse põletustraumasid. Meie brigaad liigub ringi üle terve Eesti ja helikopteritega ka väikesaartel, kus transpordime abivajavaid haigeid meie haigla tütarhaiglatest Regionaalhaiglasse. Kui kiirabisse tööle sain, siis juba soovisin saada tööle reanimobiilibrigaadi. Nägin aastaid vaeva ja oi kui õnnelik ma olin, kui ma lõpuks tööle sain.
See töö kõlab nagu töö action filmis.
Kool: Just, kasutusel on nii õhu- kui meretransport. See on väga põnev ja ma olen ülirahul, et saan seda tööd teha.
Kirjelda üht oma värvikamat tööpäeva, mis sul on meelde jäänud?
Kool: Kuna tegeleme väga raskes seisundis haigetega, seetõttu leiab meie töös ka raskeid ja emotsionaalselt kurbasid sündmuseid. On ka siirast rõõmu. Näiteks, mis saab olla rõõmsam, kui lapse sünd. Ma eelnevalt mainisin, et õebrigaadid kutsuvad meid appi erinevatele sündmustele. Näiteks kui on juhtunud raske avarii ja keegi vajab elustamist. Sellistele sündmustele me ikka läheme appi. Käies õpetamas esmaabi küsivad inimesed sageli ägedate juhtumite kohta. On arusaadav, et inimesed lähevad põlema, kui kuulevad veristest sündmustest. Mind ennast puudutavad alati lastega seotud sündmused, kas siis sünd või raske õnnetus. Minu kõige rõõmustavam hetk on seotud kodusünnitusega. Kiirabibrigaad oli kohale sõitnud ja sünnitaja oli vannitoas. Kiirabiarst oli mures, et tema viimane sünnituse kogemus oli residentuuris. Minul oli varasemalt kokkupuude ligemale kuue ootamatu kodusünnituse väljakutsega. Kiirabiarst küsis pidevalt minu käest nõu: "Tormi, mis me nüüd teeme?" Ladusin oma teadmised ette. Ja kui me emaga haiglasse jõudsime, siis ütles ta mulle: „Tead, Tormi. Me mehega mõtlesime, et mis me lapsele nimeks paneme ja meil oli Tormi nimi ka kaalumisel. Nüüd mõtlesime, et panemegi talle nimeks Tormi." See oli nii südantliigutav. Mingi aja pärast tõid nad mulle puuviljakorvi ja foto lapsest mälestuseks. Nii tore oli – sellised sündmused jäävad pikaks ajaks meelde.
Ja Alvar Andres, mis on sinu meeldejäävamad kogemused?
Virkus: Kõige värvikamad hiljutised sündmused on COVID-i ajast. Töökoormus oli meeletu. Igapäevaselt töötati topeltkoormusega. Patsiente oli palju rohkem. Eks me kõik püüdsime hakkama saada ja ellu jääda. Aga kõige värvikamad olid need patsiendid, kes olid kõige raskemas seisundis. Iga päev algas teadmisega, et see võib olla selle mehe või naise viimane tund, hoolitsesime nende eest, vahetasime voodipesu, andsime ravimeid, neil oli kunstlik kops peale pandud ja südameravimeid manustati. Ja kui seesama patsient kõnnib neli kuud hiljem uksest sisse elusa ja tervena ning tänab südamest ning samal ajal on mul temast silme ees pilt kui vaakuvast ja lahkuvast hingest – siis läheb see küll südamesse.
Olen mõelnud, kui oluline on ikka suhtlemise roll. Kuidas teie hindate seda?
Virkus: Ma ütleksin, et see on õe töö üks aluseid. Oskus suhelda ja mõista patsienti. Kiirabitööst on näiteid, et  inimene kutsub kell 2 öösel kiirabi ja kui kiirabi jaoks on see tavaline, siis inimese jaoks mitte. Pead panema ennast patsiendi rolli ja püüdma mõista, miks ta kutsus abi.
Kool: Mina olen ka võtnud seda nii, et inimene on hädas ja ei saa ise olukorraga hakkama. Väga OK on kutsuda endale professionaalne abi, saada nõustamist või protseduure. Peame sündmuskohal rääkima inimesega ning juba see aitab inimest emotsionaalselt maha rahustada. Me ei saa anda valmis retsepte, vaid peame sündmuskohal olukorraga kohanedes leidma selle viisi, kuidas inimesele läheneda, temaga suhestuda ja aidata. Sellepärast mulle ka minu töö väga meeldib, et satume erinevatele sündmustele ja erinevate inimeste juurde. Osakonna tööd olen praktika käigus proovinud ja tunnen, et see pole see. Minu jaoks on kiirabitöö püha ja alati lähen ma tööle hea meelega.
Kas teil on patsientidele ka soovitusi?
Kool: Lõpuks on ilmadki läinud soojemaks. Mina soovitan inimestel rohkem viibida õues. Oleme pidevalt ju siseruumides. Meil on palju terviseradasid, pühendame teineteisele rohkem aega, käime seltskonnas ja suhtleme inimestega. COVID on meid nii raamidesse ja ruumidesse surunud. Meil endilgi oli COVIDi ajal ainult töö ja kodu, töö ja kodu. Sõprussuhted jäid tagaplaanile. Minge õue ja suhelge!
Virkus: Kindlasti peab liikuma. Meil on olnud viimasel ajal kriis kriisi otsas. Me peaksime otsima üles oma hobid, mis on jäänud unarusse ja keskenduma endale.
Viimasel ajal on inimeste vaimne tervis saanud kannatada. Kuidas te hoiate oma vaimset tervist ja millised hobid teil on?
Kool: Sport on parimaid abivahendeid. Otsigem üles oma sõbrad, kellega pole suhelnud. Vaadakem ringi, äkki on midagi uut silmapiirile tekkimas. Mulle meeldib sport, kasvatan tütart ja nokitsen kodus.
Virkus: Mina olen enda jaoks avastanud fotograafia, olen pildistanud loomi ja meil olid siin Eestis võimsad virmalised mõne aja eest – sellist pilti väga tihti ei näe. Peaksime tundma rõõmu pisiasjadest, märkama lindu, liblikat ja tärkamist. Sport ka loomulikult. See hoiab meie meeled erksad. Varsti on sügis käes. Peame hoolt kandma, et meie tervis nendele viiruselainetele vastu peaks.
Andke lõpetuseks soovitus, miks peaks õppima õendust?
Virkus: Õendus on hästi kiiresti arenev valdkond. Õe töös on iga päev erinev ja uus, on väga põnev ja iial ei hakka igav. Õeõpe annab väga laialdase põhja ja tööd on võimalik leida erakorralises meditsiinis, perearstikeskuses, tervisekeskustes, hooldekodudes ja ka Regionaalhaiglas, kus leiab tööd teadusloomest kuni praktiliste tegevusteni õpitubades ja kirurgias. Tööpõld on lai ja tööd jagub alati!
Kool: Kui sul on empaatiavõime ja oled valmis pidevalt õppima ja arenema – see nõuab pühendumist. Pere ja sõbrad jäävad tagaplaanile. Tekib väga avatud silmaring. Töö pakub rõõmu ja kurbust. Mina olen erialavalikuga väga rahul.
Virkus: Igal õhtul enne magama jäämist olen rahul – olen oma panuse ühiskonnale tagasi andnud ja mind on väga vaja olnud.