Kahe kantsi kaitseks

Tänapäevase tervishoiukorraldusega riikides peetakse kõrgema etapi (st kõigil arstlikel erialadel raviteenust pakkuva) haigla efektiivseks teeninduspiirkonnaks 1 miljonit elanikku. Eestis on 1,3 miljoni elaniku juures kaks sellise profiiliga piirkondlikku haiglat. 4. mail kirjutas Postimehes ITK juht Ralf Allikvee, justkui suurendaks kolmanda piirkondliku haigla lisandumine kuidagi haiglavõrgu jätkusuutlikkust.

Paljude Ralf Allikvee poolt tõstatatud probleemidega võib nõustuda, kuid lahenduse osas küll mitte.

Kolmanda piirkondliku haigla tegemine 1,3 miljoniga elanikuga riiki ei ole kõige mõistlikum tervishoiukorralduslik mõte. Eestis on juba kaks piirkondlikku haiglat, mida on tänapäevase standardi kohta isegi liiast – kuid arvestades elanikkonna paiknemist, on ühte spetsiifiliste kompetentside ja tehnoloogiatega regionaalhaiglat Tallinnasse ikkagi vaja ja Tartus on ju Ülikool. Pikemalt on sel teemal meie blogis kirjutanud Regionaalhaiga ülemarst Andrus Remmelgas (http://www.regionaalhaigla.ee/et/dr-remmelgas-tippkompetents-sailib-ja-k...).

Pigem peavad Regionaalhaigla ja Kliinikum pädevuse säilitamiseks ja oskuste arenguks suutma omavahel „jagada nii maid kui töid“.  Maade jagamisel on Kliinikum piiride tõmbamisega paremini hakkama saanud, tööde jagamisega ei ole meil nii hästi välja kukkunud.

Tallinna olukorda võib alati konkurentsist lähtuvalt õigustada, kuid pigem on dubleerivad (liigsed) investeeringud meditsiinilisse aparatuuri, spetsialistide üleostmised, ebaefektiivne tööjaotus ja tasapisi kasvav liiga kitsaste spetsialistide üleküllus just meie pealinna tervishoiu korralduse, mitte niivõrd riigi kui terviku probleem.

Ja selle vastu aitab vaid üks rohi - ka Tallinnas peaks Tartu või Helsingi eeskujul olema üks haigla. Mitte hoonelises, vaid juriidilises mõttes. Ma ei ütle seda mõtet välja mitte esimest korda. Mõttearendusena võiks mõelda võrgustumisele Tallinnas selliselt, et ka Tallinna linn säilitab ühtses haiglas oma asutaja või omaniku staatuse riigi kõrval. Muuhulgas võiks Tallinn koos riigiga (sotsiaalministeeriumiga) uue Tallinna haigla idee teoks teha. Selliselt, et projekt oleks optimaalne ja ebamõistlikud dubleerimised linnas lõppeksid. Täiendav eurotoetus oleks sellele projektile tõepoolest õigustatud, kuna Tallinn on rahvaarvu arvestades saanud märksa vähem eurotoetust kui näiteks Tartu. Isegi Regionaalhaigla üksi on saanud kokkuvõttes vähem riigilt toetust kui Kliinikum.

Olen Ralf Allikveega päri, et mitmekesi koos suudaksime pakkuda ka tõhusamat ja korrastatumat tuge Põhja- ja Lääne Eesti maakondadele, kust haiglad ka tasapisi selle haiglavõrguga liituksid.

Ministeeriumi ja valitsust ei ole ka mõtet liiga palju kiruda. Oskus ja teadmine kuidas haiglavõrku efektiivselt juhtida, asub ikkagi ennekõike haiglates. Kui Eestisse jääks kaks haiglavõrku, üks keskusega Tartus ja teine Tallinnas, siis suudaksime ka ise vajalikke muudatusi koostöös riigi ja KOV-dega korraldada nii, et patsiendid ja töötajad on rahul ja raha on ka alati asja ette läinud. Ja võib-olla saaksid haigekassa ja sotsiaalministeerium meid veelgi säästlikumalt administreerida, kui me ise kõik probleemid lahendame.

Tõnis Allik
Regionaalhaigla juhatuse esimees

​Artikkel ilmus 12. mai Postimehes