Jooksuga tööle!

Regionaalhaigla aasta kolleegiks valiti ovatsioonide saatel IT tehnilise toe spetsialist Priit Evardi. Me räägime Priiduga tema tööst haigla IT-s, aga ka tema suurimast hobist ja kirest – pikamaajooksust. Muide, selleks intervjuuks valmistus Priit ette ei kusagil mujal kui jooksurajal.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Sportfoto

Priit, tundub, et kogu su elu keerleb jooksmise ümber. Isegi tööle tuled sa joostes. Kuidas pikamaajooksuni jõudsid?

Puhas juhus. Oma esimese maratoni jooksin 2013. aasta mais Riias. Sõber kutsus kaasa. Minu mäletamist mööda oli jube palav, umbes 25 kraadi, ja millegipärast jooksin pikkade pükstega. Jooksust endast väga midagi ei meenu, aga aeg oli 3:17:58. Esimese korra kohta ilma erilise ettevalmistuseta tundus, et „pole paha“. Edasi tekkis juba motivatsioon – vaja saada aeg alla kolme tunni!

Oled osalenud ka mitmel rogainil ehk võistkondlikel pika kontrollajaga eri distantsiga valikorienteerumistel. Räägi palun nendest kogemustest lähemalt.

Rogaini proovisin esimest korda eelmisel suvel ja taas juhuslikult, sest kutsuti asendama. See oli kaheksatunnine võistlus. Mõtlesin, et mis seal ikka, eluaeg metsas käinud – orienteerumine selge, füüsiliselt ka nagu väga kehv ei ole. Tõde selgus üsna ruttu ja see võistlus oli oi kui vaevaline, mingist hetkest suutsin vaevalt jalga jala ette tõsta ja siis tuli teadmine, et seda tuleb veel tundide viisi kannatada. Jah, algus oli raske... Õnneks on see selline ala, kus vahepeal saab tempo alla lasta – kõndida, punkti otsida. Emotsioon jäi positiivseks...

Mis jooksu nauditavaks teeb?

Ehk see, et tahad ja suudad joosta, et kusagilt ei valuta ja on võimalik veel areneda ja tulemusi parandada ning enda kohta uut teada saada. Tunned näiteks äkki, et mingid olematud lihased on tööle hakanud. Poleks iial uskunud, et kunagi hakkab mulle meeldima hommikune jooks tööle. Pigem on see „narkomaania“. Kui oled terve elu sporti teinud, siis teisiti ei oska.

Kus võõrsil jooksmas oled käinud?

Kui maratonidest rääkida, siis geograafia ei ole olnud väga lai. Algusaastatel käisin kevaditi Riias, kus sain esimest korda aja juba alla kolme tunni – ühe sekundi. Sealt tuli ka mu praegune parim maratoniaeg 2:51:47. Viimastel aastatel olen kevadist seisundit käinud kontrollimas Stockholmis. Sügisel Ateenas olin piisavalt heas vormis, aga väga nõudlik rajaprofiil ei võimaldanud rekordit ületada. Nüüd oktoobris lähen taas Frankfurti, proovin uuesti. Tahaks saada korra ka alla 2:50. Suuremad linnamaratonid on läbi käimata – London, Berliin, Helsingi, New York... Viimane oli juba peaaegu plaanis, aga Ateena tuli vahele. Paar mõtet on veel. Pärast seda võin juba tervisesportlaseks hakata.

Millised on olnud meeldejäävamad jooksud?

Kes soovib kogeda suure linnamaratoni fiilingut ja mitte väga kaugel, siis võib soovitada juuni alguses toimuvat Stockholmi. Lihtne kohale sõita, palju häid emotsioone – ilus linn, huvitav rada, palju rahvast nii rajal kui ka raja ääres.

Seal sain eelmisel kevadel korraliku „haamri“. Alustasin ilmselgelt liiga bravuurikalt, andsin küll aru, et see tempo pole jätkusuutlik, aga... Äkki juhtub ime? Ei juhtunud! Poolel maal olin täiesti „surnud“ ja oli selge, et ees ootab suurusjärgus kaks ja rohkem tundi piina ja kannatusi...

Siis Ateena Authentic, mis kulgeb väidetavalt mööda teed, mida on kirjeldatud 2500 aastat tagasi toimunud ajaloolises sündmuses Maratoni lahinguga seoses. Raske profiiliga, aga meeldejääva lõpuga antiiksel Ateena Panathinaikose staadionil.

Aga kõige ilusama loodusega jooks on ikkagi Eestis. Oktoobris toimuv maastikumaraton on tõeline maastiku maraton, mille rada viib läbi Kõrvemaa metsade ja rabade.

Viimasel ajal olen sattunud mõnele talvisele ultrajooksule. Olen käinud paaril rogaini EM-il ja MM-il, kus 24 tundi järjest kaardiga, tavaliselt päris nõudlikul maastikul liikuda pole samuti kerge, aga huvitav.

Kes on su eeskujud? Kas sul on mõni raamat, mida teistelegi soovitaksid?

Üks mu hea sõber on käinud Everesti tipus ja suusatanud lõunapoolusele, täiesti tavaline inimene tänavalt, nagu ma ise, nagu me kõik oleme. Kui on eesmärk ja piisavalt motivatsiooni, siis ei ole midagi võimatut. Kõigile jooksuhuvilistele soovitan otsida rahvusvahelist bestsellerit „Jooksjana sündinud“ („Born To Run“), autoriks Christopher McDougall.

Millised on su soovitused algajale jooksjale?

Kõik oleneb eesmärgist ja motivatsioonist. Järjepidevusest. Kui võtta eesmärgiks läbida maraton enam-vähem normaalse aja ja enesetundega, siis täiesti nullist alustades ühest aastast ei piisa – pakun, et läheks kaks.

Tallinnas, ma tean, tegutseb erinevaid jooksupunte, kus treenib igasugusel tasemel rahvast. Spordihallis või Mustamäe metsas näen neid üsna tihti. Algajale on soovitatav ühineda mõne sellise grupiga, kus treener paneb koormuse paika, kontrollib sammu ja suunab, parandab kui tarvis.

Millised on tüüpilised vead, mida algajad teevad?

Tavaliselt alustatakse kohe liiga kõrge pulsiga ja vahel vaatan kõrvalt, et ka jooksutehnikat võiks järele aidata. Tulemuseks on see, et kuskilt hakkab valutama, kui raske hakkab, tüdinetakse ära, järjepidevus katkeb, motivatsioon kaob. Ma ise võitlen aeg-ajalt siiamaani sellega, et sundida ennast aeglasemalt jooksma. Ja ärge pulsikella unustage!

Tuleme nüüd korraks ka tööelu juurde tagasi. Sind valiti aasta kolleegiks. Ja niipalju kui mina sind tean, siis tõepoolest liigudki jooksusammul ühe abivajaja juurest teise juurde. Palun kirjelda üht oma tööpäeva.

Seda, millega meie IT-s tegeleme, võib mõnes mõttes vabalt võrrelda arsti tööga. Meie töö on muidugi sada korda lihtsam, aga protsess on põhimõtteliselt sama: vastavalt sümptomitele tuleb üles leida probleeme tekitav koht ja see korda teha. Meie eelis on see, et saame vajaduse korral katkise koha kas osade kaupa või tervenisti välja vahetada. Arstidel sellist luksust väga ei ole. Tean… vahel tehakse ka meditsiinis seda.

Mis sulle selle töö puhul kõige rohkem rõõmu valmistab?

Vaatan, et esimesed e-kirjad minu postkastis on oktoobrist 2011. Tahaks öelda, et me ei tööta ju haiglas raha pärast. Põhjus on ikkagi ilmselt inimestes – kolleegides, tuttavates, sõprades, kellega iga päev kokku puutud. Ja ega siin IT-s ka kunagi igav ei hakka…

Kolleegid iseloomustavad Priit Evardit nii: Priit ei jäta kunagi hätta, kui on vaja abi IT-alastes küsimustes. Ta reageerib abipalvetele alati kiiresti ega unusta sind ära. Ta on abivalmis, vastutulelik, sõbralik ja kiire tegutseja. Priidu jaoks ei ole lahendamata probleeme. Ta on eeskujuks meile kõigile!