Hobi juhatas õige ametini

Regionaalhaigla palliatiivravikeskuse sotsiaaltöötaja Anne-Ly Rezev ütleb, et just hobi tõi ta praeguse ameti juurde.

Kes?

Aastaid tagasi astus Anne-Ly sisse Tallinna Ülikooli uksest, et asuda õppima käsitööd, mis oli olnud ta kauane hobi. Juhuslikult nägi ta seinal sotsiaaltöö eriala tutvustavat plakatit. „Viisin kohe ka sotsiaaltöö erialale dokumendid sisse,“ meenutab ta. „Tegin eksamid ja katsed nii sotsiaaltöö kui ka käsitöö erialal. Läks hästi, sain mõlemale poole sisse.“ Anne-Ly valis sotsiaaltöö ja on väga rahul.

Regionaalhaigla palliatiivravikeskuses töötab ta üheteistkümnendat aastat. Oma tööd iseloomustab ta kui väga loomingulist, aga ka ajamahukat ning rohkelt pühendumist ja mõtlemist nõudvat. Anne-Ly püüab alati leida inimesele parima lahenduse ja saab sageli positiivset tagasisidet. „Tunnen, et teen õiget asja, minu tööd on inimestel väga vaja.“

Mis?

Kui Anne-Ly väike oli, ootas ta laupäevi, kui sai koos vennaga meisterdada ja joonistada. Kui oma lapsed olid väikesed, võeti iga jumala päev ette mõni käsitöö või joonistamine. „Meie peretraditsioon on olnud valmistada ise jõulukaardid, tuttavad ootasid jõule ja seda, missugune on seekordne kaart,“ jutustab Anne-Ly. Nüüd on kolm last juba suured, loovad ja käelised tegevused tulevad kõigil hästi välja, eriti söögitegemine. Anne-Lyl jääb aga rohkem aega endale.

Teismelisena õnnestus Anne-Lyl inimkeha joonistamine, nüüd keskendub ta rohkem portreedele. „Kui mul tekib tunne, et seda inimest tahan portreteerida, siis ma teen, tellimise peale pigem mitte,“ selgitab ta. „Mõtlen, et kui üldse saab energiat edasi anda, siis just nende piltidega, sest keskendun sada protsenti. Joonistuse sees on palju head energiat, kuna joonistamise ajal mõtlen nii palju positiivset, seda, et inimesel hästi läheks.“

Kuidas?

Anne-Ly töövahendid on harilikud pliiatsid, kustutuskumm, paber. Joonistamiseks on hea olla üksi – et keegi ei segaks ega küsiks midagi. Kui hea muusika mängib, on samuti mõnus. Tähtis on, et kuklas ei vasardaks sada asja, mis kõik vaja valmis saada. „Aga kui käsi hakkab justkui sügelema, siis hakkangi joonistamisolukorda endale looma,“ märgib Anne-Ly.

Inspiratsioon võib tabada ootamatult. „Näiteks kui keegi on midagi väga hästi kokku sobitanud mõnes ruumis või hoopis iseendas. Vahel võib inspiratsiooni tuua aga ka lihtsalt ilus ilm. Kevad! Päike paistab! Nii mõnus! Nii ilus! Ja tunne, et nüüd tahaks küll midagi ise teha.“ Idee või tahtmine midagi luua võib Anne-Lyd tabada ka kohvikus, kus on hubane sisekujundus, kaunid romantilised nõud. Või külas olles, kui laual on ilus linik, mis harmoneerub nõudega. Või inspireerib hoopis jalutuskäik või ajaveetmine armsate inimestega.

Kus?

Anne-Ly joonistab seal, kus on parasjagu mugav ja võimalik. Valgust peab olema! Hea lamp. Tavaliselt meeldibki Anne-Lyle joonistada õhtul, kui mujal on pime ja laua kohal hästi valge. „Kui harilik pliiats läheb korraks vastu paberit, siis on nägu on juba teine,“ selgitab ta.

Kui tihti?

Anne-Ly ei joonista väga sageli, sest see on ikkagi suur ettevõtmine. „Vahel teen terve pildi ära, aga mõnikord ei tule näiteks silm samal päeval välja, teen järgmisel päeval,“ kirjeldab Anne-Ly. Mõnikord joonistab ta aga kõigest 20 minutit. „Vahel ei saa aru, mis valesti on. Siis vaatan järgmisel päeval puhanud silmaga ja taipan kohe. Liiga kaua ka ei saa, siis võib juhtuda, et hakkan väsima ja tööd juba ära rikkuma.“

Miks?

„Mulle on oluline protsess,“ selgitab Anne-Ly. „Kui portree on valmis, olen protsessi läbi elanud, ja lasen lahti. Ma ei hoia ega kogu töid,“ nendib ta ega põe, kui tema joonistatud pilt seinale ei jõua. Joonistamine ja käsitöö on Anne-Ly jaoks nagu meditatsioon. „Mõtlen läbi teatud seiku, ei ärritu.“

Tore teada!

Sarnaselt joonistamisega on Anne-Ly jaoks mõnusalt meditatiivsed tegevused ka küpsetamine ja käsitöö, eriti kudumine. „Mulle ei meeldi ka süüa teha üle jala, vaid ma pühendun, panen ennast üleni sinna sisse. Köögis veedan kaks-kolm tundi päevas, vabadel päevadel rohkemgi.“