Grand Man 2020 - dr Valdo Toome

Tänavu pälvis Regionaalhaigla aunimetuse grand man anestesioloogia ja intensiivravi valdkonna tulihingeline edendaja, kauaaegne anestesioloogiakliiniku juhataja Valdo Toome.

Selle otsuse tegid kolleegid juba veebruaris ning valik ei oleks saanud paremini märki tabada. Just dr Toomel on olnud väga suur osa Regionaalhaigla erakorralise meditsiini, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülesehitamisel – sellesama kliiniku, mis pandeemia eesliinil edukalt vastu pidas ja rahvalt siira tänu teenis. Dr Valdo Toome karjääri lugu on ühtlasi selle kliiniku kujunemislugu.

Dr Toome tuli Mustamäe haiglasse tööle kohe pärast internatuuri lõpetamist ja on siia majja jäänud tänaseni. Väga sirge tema tee Rakvere 1. Keskkooli matemaatika ja füüsika eriklassist Tartu Ülikooli arstiteaduskonda tegelikult polnud. Juhtus nii, et kui noormehel olid kaks sisseastumiseksamit edukalt tehtud, saabus ta isal 50. sünnipäev. „Arvasin, et bioloogiat sai koolis küllalt õpitud, aga pileti esimene küsimus oli „Linnu kohastumine lennuks“ ja selgus, et peale tiibade ma tollel hetkel suurt lisada ei osanudki,“ meenutab dr Toome, kuidas ta esimesel aastal poole punktiga joone alla jäi. Tänu sellele, et Tartu Ülikooli närvikliiniku lugupeetud dotsent Matt Mägi oli mingit moodi tuttav, sai noormees vahepealseks aastaks sanitarina tööd neurokirurgia operatsioonitoas. „Järgmisel aastal uuele ringile minnes juba teadsin, mida arsti töö operatsioonitoas endast kujutab, teadsin neuromaja traditsioone, olin näinud töötamas prof Ernst Raudamit, prof Ain-Elmar Kaasikut, prof Arvo Tikku, dr Ruth Paimret, dr Jaan Eelmäed, neuromajas toimetasid ka dr Toomas Asser, Aadu Liivat, anestesioloogid Enno Kross, Ants Veldi jt. Seega olin juba kogemusega arstiüliõpilane.“

Saatuslik uriinianalüüs

Enesekindlus oleks aga kord võinud lõppeda ka üliõpilase Toome ülikoolist väljaviskamisega. Neil aastail oli üliõpilasmalevasse minekuks vaja läbida ülikooli arstipunktis tervisekontroll, muuhulgas anda uriinianalüüs. „Tundsin labori inimesi ja mõtlesin, et mis selle topsiga ikka mööda linna ringi käia, teeme minule ja veel kolmele kursusekaaslasele need asjad paberi peal korda.“

Mõeldud, tehtud. Toome ei tea siiani, kuidas ülikooli arst aru sai, et analüüsi vastused, mis nad talle viisid, ei ole õiged. Peatselt kutsuti kõik neli prodekaani juurde. „Prodekaan Pokk pidas tähtsa süüdistuskõne ja esitas oma arvamuse, et sellised inimesed, kes esimesel kursusel juba eetikat rikuvad, ei saa arstiks õppida.“

Eesti anestesioloogia õnneks oli arstiteaduskonna dekaan prof Lembit Allikmets parajasti välisreisil ja teda asendas prof Ain-Elmar Kaasik. „Kaasik ütles minu kaitseks, et ega see õige tegu ei olnud, aga ma tunnen seda meest, olen temaga aasta aega närvikliinikus koos töötanud, ja kindlasti oli see ainult väike rumalus. Sellega teema lõppes. Olen ikka mõelnud Kaasikule ükskord meelde tuletada, kuidas ta mu väljaviskamisest päästis. Totter lugu – no kellele seal malevas seda uriinianalüüsi vaja oli!“ imestab Toome.

Suurte kirurgide eeskuju

Alates kolmandast kursusest töötas Valdo Toome õena Maarjamõisa kliiniku veresoontekirurgia osakonnas. Seal oli heaks tavaks üliõpilasi operatsioonidesse kaasata. „Hommikul küsiti: „Kas tahad assisteerima minna?“ Sageli loengusse ei jõudnudki, jäid konksu hoidma, see tundus nii lahe ja tähtis.“

Kõik see kallutas erialavalikut kirurgia poole, nagu ka nimekate arstide eeskuju: esimene kursusejuhendaja prof Kaljo Põder, prof Endel Tünder, prof Henno Tikko, dr Enn Rebane, A. Ilves jt.

Viimase kursuse suunamine oli aga nagu metsarahvale sabade jagamine – kirurgide kohti ei jätkunud kuigi paljudele. Toomele soovitati valida anestesioloogia, kust saab kirurgiasse edasi liikuda. Internatuuris hakkas Valdo Toomele anestesioloogia aga üha rohkem meeldima, eelkõige seetõttu, et dots Jüri Samarüütel oli väga pühendunud õpetaja ja arst. „Õhtuti kella viiest seitsmeni olid meil seminarid. Päevad veetsime operatsioonitoas, kus meid õpetas juhendaja. Nägin, et anestesioloog ei tööta ainult pea ja pliiatsiga, vaid tal on ka küllalt palju praktilist käelist tegevust. Mulle see kõik meeldis.“

Sport aitas suhteid luua

Spordist, mida dr Toome on eluaeg innukalt harrastanud, on olnud mitutpidi kasu. Juhendajaga vedas tal internatuuris tänu sellele, et tema tollane lemmikspordiala oli orienteerumine. See harrastus ühendas teda dr Maie Abramiga, kes oli siis Maarjamõisa anestesioloogiaosakonna juhataja ja aktiivne tänaseni. Nii et internatuuri astudes dr Abram juba tundis teda ja võttis ta enda interniks.

Toome juhendajaks väljaspool lõikustuba, intensiivravis, sai aga dr Urmo Kööbi, kellega koos ta käis kaks korda nädalas korvpalli mängimas. Mõni kuu enne internatuuri lõppu tutvustas dr Kööbi teda sõbrale prof Toomas Sullingule ja sealt tuligi tööpakkumine Mustamäe haiglasse kardiovaskulaarkirurgia teenistuse anestesioloogi ametikohale. Aastanumber oli 1985.

Kuidas ennast täiendada?

Kardioanesteesia valdkonnas Eestis 1980. aastail akadeemilisi õpetajaid ei olnud. Erialaartikleid ei olnud Nõukogude Liidus kerge hankida. Eestis käis see nii, et Tallinna meditsiiniraamatukogus perfokaartidelt leitud artiklite autoritele saadeti postiga palvekirjad. „Saatsime 20 kirja välja ja kolm-neli autorit saatsid meile vastu oma artikli koopia koos komplimentidega. Koos Jens Narbekoviga käisime isegi Moskvas Lenini-nimelises raamatukogus, kus sai tellida viis koopiat päevas. Veetsime seal mitu päeva ja tulime kotitäie artiklitega tagasi.“

Kui autori artiklid käsitlesid hüübimissüsteemi ja hemodünaamika juhtimist, kirjutas dr Valdo Toome lisaks artiklisoovile, et tegelikult on tal teema vastu tõsine huvi ja ta sooviks kangesti tulla mõnda haiglasse, et kordki näha, kuidas selliseid asju tehakse. „Lootsin vaid korraks vaatama pääseda, välismaal töötamisest ei julgenud unistadagi,“ meenutab ta.

Peagi hakkasid aga puhuma uued tuuled. Iseseisvuse taastamise aastad tähendasid keskuse arstkonnale piltlikult seda, et poole kohaga töötati haiglas, teise poole ajast osaleti Eesti Muinsuskaitse Seltsis, Rahvarindes ja teistes liikumistes. Dr Valdo Toome võttis kõigest osa. „Haiglas oli päris aktiivne rakuke, mis panustas kõvasti Eesti asja ajamisse.“

Sinimustvalge tegevus võttis arstidelt küll palju auru ära, kuid tööl olid nagunii kitsad ajad. „1990. aastate alguseks oli olukord selline, et lõikus toimus siis, kui varustust oli. Või kui eelmine patsient oli ekstubeeritud ja hingamisaparaat vabaks saanud. Letaalsus võis ulatuda kuni 10 protsendini.“

Eesti iseseisvumisega hakkas elu kiiresti muutuma. Eestisse tulid külaskäigule Šveitsi ravimifirma Roche esindajad, järgnesid esimesed ravimiuuringud Mustamäe haiglas. „Üks psühhiaater tegeles unerohu-uuringuga: lõikuse-eelsel õhtul anti patsientidele rahustav tablett. Uuringu läbiviija pidi siis öösel osakonnas ringi hiilima ja jälgima, millal patsient uinub. Üks oli kiire magamapaneku tablett – meenub, et üks patsient jäi juba tualettruumi magama ja tema voodisse saamisega oli igavene häda. Teine ravim tagas pika ja rahuliku ööune, aga neid haigeid ei saanud jälle hommikul kuidagi üles, et nad lõikusele viia,“ muigab dr Toome. Ta ise uuris lõikuse ajal kasutatavat antibakteriaalset ravimit, mis aitab infektsiooni vältida.

Igatahes oli see üks esimesi akadeemilisemaid koostööprojekte lääne kolleegidega, kelle seas olid ka eksperdid Soome Kuopio Ülikooli juurest. Nende kaudu jõudis Kuopiosse dr Toome soov sinna praktikale tulla. 1993. aastal saabuski talle Kuopio Ülikooli haiglalt kutse, millele oli alla kirjutanud prof Jukka Takala, hilisem Euroopa intensiivraviseltsi president, tohutult hea uuringute tegija, nõudlik ja hinnatud teadlane.

„Olin kutsutud kolmeks kuuks Kuopiosse. Ka palga suurus oli kutsele kirjutatud.“ Palk oli selline, et Eestis sai selle paberi alusel võtta pangast kohe eluasemelaenu, mille intress oli toona 19%. Oma kodu oli kahe pojaga perele hädavajalik. Kolmelt kuult pikenes töö Kuopios pooleteisele aastale, mille jooksul töötas dr Toome igal kuul ühe nädala Mustamäel ja kolm nädalat Soomes.

Kuopio muutis mõtlemist

„Kuopiosse minnes tundus mulle, et tean vist kõiki asju, mis võib ühe haigega halvasti minna nii lõikuse ajal kui ka pärast seda,“ räägib dr Toome. „Soomes aga tajusin, et pagan võtaks, see südameoperatsioon koos kunstliku vereringe ja anesteesiaga ei ole üldse nii keeruline ja närvesööv tegevus. Kõik käis seal nii süsteemipäraselt ja rahulikult. Iga päev õppisin midagi juurde.“ Ta peab silmas nii protseduuride läbiviimist ja patsiendi käsitlust kui ka kliiniku töö ladusat korraldust.

Pärast tööpäeva lõppu võttis ta endale õhtuõpikuks dr Joel Kaplani 1300 lehekülje paksuse kardioanestesioloogia piibli. Kaplaniga oli ta mõne minuti saanud vestelda Haagis, kui Eesti astus maailma anestesioloogide organisatsiooni liikmeks. Ja nüüd, kui oli kuulda, et ilmus „Cardiac Anesthesia“ 3. trükk, söandas ta autorile kirjutada ja oma huvist teada anda. Autor saatiski talle Kuopiosse raamatu koos soojade saatesõnadega.

„Otsustasin igal õhtul lugeda vähemalt 20 lehekülge. Umbes kolm kuud võttis aega, kuni läbi sain. Niimoodi, õhtul lugedes ja päeval töötades, saingi ennast järje peale. Tallinnas käies tõin iga kord kaasa veel terve pinu paljundatud teadusartikleid. Siia tagasi pöördudes mõtlesin kardioanesteesiast hoopis teistmoodi. Tundsin sellest tööst mõnu.“

Teeme oma kliiniku!

1995. aastal oli Mustamäe haigla peaarst dr Teet Lainevee. Tööläbirääkimistel küsis Soomest naasnud dr Toome oma teadmistele ja oskustele apelleerides sellist palka, millega ta saaks ka oma ridamajaboksi edasi ehitada. Dr Lainevee küsimusele, mida ta selle palga eest teeb, vastas dr Toome: teeme oma kliiniku.

See oli aeg, kus tuli leida uusi tänapäevaseid lahendusi haiglaelu ümberkorraldusteks, aga ideid ja täpseid soove esialgu palju ei onud. Haigla struktuuri muutmine, eri osakondade koondamine kliinikutesse andis võimalusi erialasid paremini arendada, seda ei määranud enam haigla peaarst. „ Minu idee oli, et kõik opitubades töötavad anesteesiaga tegelevad ja intensiivraviosakondade personal kuuluksid ühte kliinikusse. Mäletan, et istusime haigla tähtsamate tohtritega ümber laua ja lugesime osaliselt minu kirjutatud kliinikute põhikirja projekti. Ja kui juba dr Andres Ellamaa ütles, et täitsa hea põhikiri, ja kiitis sellise eraldumise heaks, siis oligi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku loomine otsustatud. Minul pidi vaid julgust olema seda vedama hakata.“

Kõik oli põnev. Meeskonnal oli võimalik teha tohutult palju selliseid asju, mida siin kunagi varem polnud tehtud. Dr Valdo Toome eestvedamisel ehitati üles kliinik, mille eeskujuks sai Soome süsteem kombinatsioonis kolleegide kogemustega Prantsusmaa ja Suurbritannia haiglatest. Nõukaaja töökorraldus ja personalipoliitika jäeti minevikku. „Olime tõenäoliselt esimesed, kes võtsid tööle sekretäri ja ülemõe,“ toob dr Toome näite. Kui varem ei olnud siin haiglas akadeemilist õpet antud, siis nüüd tulid arstiteaduskonna residendid siia kardioanesteesia õppetsüklisse, algasid arstide regulaarsed majasisesed ettekanded, loodi kogu haigla koolituskeskus, kus esimestena algas just meie anestesioloogia ja intensiivravi eriala õdede erialane koolitus, ikka oma arstide ja õdede kaasalöömisel.

Energiat jätkus dr Toomel ka väljaspool kliinikut, sealhulgas 1990. aastail ümber korraldatud Eesti Anestesioloogide Seltsi juhatuse liikmena. Seltsi üheks tööks sai eriala rahastamise põhimõtete esitamine Eesti Haigekassale. Samuti esitati ministeeriumile eriala arengukavad ja üldnõuded selliste haiglate varustusele ja personalile, kus tehakse anesteesiat ja intensiivravi.

„Käisime seltsi juhatuse liikmetega kõik haiglad läbi. Nõuetesse kirjutasime sisse ka aparaadid, mis peaksid haiglas olema. Edaspidi oli arstidel oluliselt lihtsam minna haigla juhi juurde ja öelda, et kui me tahame siin haiglas teha seda ja seda, siis peavad olema täidetud sellised tingimused. Kui haigla ei ole nõudeid täitnud, vastutab haigla juht.“

Need on olnud põhjalikud struktuursed muutused, mida ühes artiklis kirjeldada ei jõua. Nagu dr Toome lisab, eks alles tulevik näita, kui õiged need sammud on olnud. Praeguseks väljakujunenud kliinik ühendab kolme valdkonda: erakorraline meditsiin, anestesioloogia ja intensiivravi. Lisaks kuulub kliiniku koosseisu kiirabikeskus, kes vähemalt meedia vahendusel on pidevalt pildil, eriti praegust olukorda arvestades. Dr Valdo Toome on kliinikut juhtinud aastail 1995–2002 ja 2013–2018.

Külmkapisuurune monitor

Vähemalt sama totaalselt kui töökorraldus, on dr Toome tööaja jooksul muutunud ka Eesti haiglate tehniline varustatus. 1980. aastatel, kui ta sanitarina ülikooli kliiniku neurokirurgia lõikustoas askeldas, oli seal ainult üks aparaat – hingamisaparaat. „Mingeid monitore ei olnud. Kummaline oli ka see, et narkoosi viis läbi anesteesiaõde. Minu kui sanitari üks ülesandeid oli anestesioloogid kohale kutsuda selleks hetkeks, kui oli vaja haige intubeerida ja hingamisaparaadi alla panna, ja uuesti siis, kui oli vaja ekstubeerida.“

Tallinna kardiointensiivravi osakonnas oli tema tööle asudes kolm kohta lõigatud südamehaigetele (tol ajal tehti sada oppi aastas) ja üheksa kohta infarktihaigetele, rütmihäiretega ja südamepuudulikkusega haigetele. Seal oli juba olemas Hellige monitor, mille mõõtmed olid nagu korralikul külmkapil ja mis lubas jälgida EKG-d, mõõta otsest arteriaalset vererõhku, südame minutimahtu ja tsentraalset venoosset rõhku, seega umbes nelja parameetrit. Narkoosiaparaadid olid valmistatud Leningradi sõjatööstuses. Oli ka üks Rootsi päritoluga Engströmi hingamisaparaat.

„Suurem läbimurre siin majas oli 1995, kui monitorid hangiti kõigisse opitubadesse ja intensiivraviosakondadesse. Igal patsiendil oli võimalik mõõta viit-kuut parameetrit. See oli suur samm edasi,“ mäletab dr Toome, lisades kohe, et tehniline areng suurendab küll patsientidele turvalisust, kuid ei tee arstide elu kergemaks. „Kui me näeme haiget seest ja väljast paremini, siis peame oskama andmeid ka interpreteerida, et aru saada, mis suunas nad muutuvad ja mida tuleb ette võtta.“

Üks esimesi uusi meetodeid, mida võib suuresti kanda noore anestesioloogi dr Valdo Toome kontole, oli ekspresshüübimislabori (ACT, Hemocron) hankimine ja kasutuselevõtt.

„Enne seda mõõdeti vere hüübimist/hüübimatust niimoodi, et võeti katseklaasi paar milliliitrit verd ja loksutati käes, kuni veri muutus hüübeklombiks,“ kirjeldab ta. „Kui selleks läks aega rohkem kui neli minutit, oli vaja ravimeid manustada.“ Seda analüüsi tehti operatsioonitoas pärast kunstlikku vereringet, mille tegemiseks oli aga vaja veri eelnevalt muuta hüübimatuks!

Aasta-aastalt läks varustus paremaks. Tänu prof Sullingu ja meeskonna algatusel Suomen Sydäntautiliitto ja ühe Austria meditsiinitarvete firmaga koostöös loodud Eesti Südamekeskusele oli võimalik Eestis opereerida Soome haigeid ning teenitud valuuta eest soetada aparatuuri ja ühekordseid tarvikuid. „Esimene soomlane opereeriti minu sünnipäeval ja jõudsin koju alles siis, kui külalised juba lahkumas olid,“ mäletab dr Toome.

Neil aastail varises kokku ka Nõukogude Liit ja kui tankid Tallinna jõudsid, lõppes ka välispatsientide opereerimine. Siiski oli selleks ajaks, kui keskuse tegevus vaibus, hädavajalik tehnika soetatud.

E-intensiivravi käeulatuses

Praegu on käegakatsutavas kauguses dr Valdo Toome ja tema kolleegide suure soovi teostumine, mille nimel on suurema või väiksema eduga tegutsetud ligi 20 aastat – e-intensiivravi sisseviimine. Soome intensiivraviosakondades hakati seda süsteemi välja töötama just neil aastail, kui dr Toome seal praktiseeris.

Kui tavaline patsiendi jälgimissüsteem tähendab seda, et haigla töötajad kirjutavad iga päev monitoride ja muu aparatuuri peal olevad parameetrid ümber jälgimislehtedele, tellivad laborianalüüse ja uuringuid eri kohtadest arvutisüsteemis jne, siis elektrooniline süsteem jätab selle igapäevase paberitäitmise vahele. Kõik parameetrid salvestatakse automaatselt, ravimite ja analüüside tellimine ning interpreteerimine on samuti lahendatud sõltuvalt diagnoosist ja seisundi raskusastmest.

„See välistab subjektiivsed hinnangud,“ selgitab Toome. „Kõik, mis patsiendiga tehakse, salvestub: ravimite määramine, ravimite mõjuefekt patsiendi seisundile, laboratoorsete analüüside dünaamika, ravi intensiivsuse efektiivsus võrreldes haiguse raskusastmega, kogu intensiivravi personali ja ravimite ning vahendite kulu. Ma ei ütle, et kõik maailma haiglad seda kasutavad, aga see annab meile tohutu palju andmeid teadustööks, võimaldab tulemusi paremini analüüsida ja ka võrrelda ennast teiste intensiivravikeskustega.“

See on väga suur muutus ravipildis, kuid ka väga kallis. Just hind on põhjus, miks see mõte teostub alles nüüd, kui sellele oli võimalik saada Euroopa Liidu toetust. „Oleme selle kasutuselevõtust ühe aasta kaugusel,“ on dr Toome elevil. „Meil on hankega valitud välja sobiv partner General Electrics. Me saame uue programmi, mitte enam vana. Praegu ongi vaja see ühildada haigla senise programmiga ja kokku leppida ravi korraldamisega seonduvad küsimused. Sügis saab olema tõeliselt suur õppeprotsess kõigile, kes hakkavad uut programmi kasutama. Sellega saavad kaasa tulla ka teised haiglad, et oleks võimalik kogu Eesti andmed kokku võtta ja ennast võrrelda – miks mitte ka Soomega, olles liitunud rahvusvahelisse intensiivravi kvaliteedi võrgustikku.

Kogu kliiniku meeskonna ja tugiteenuste entusiastlik liikumine e-intensiivravi rakendamise poole sai hiljuti tunnustatud ka haigla meeskonnatöö aastapreemiaga.