Dr Olav Tammiku eesmärk on onkokirurgi eriala tunnustamine

Üld- ja onkokirurgia keskuse uus juht dr Olav Tammik näeb Regionaalhaiglat onkokirurgia tippkeskusena, mis kujuneb tulevaste vähikirurgide kasvulavaks.

Tulite Regionaalhaiglasse tööle aprillikuus ja teie eelmine töökoht oli Tartu Ülikooli Kliinikumis. Millised olid esimesed muljed, mis on Tallinnas teisiti kui Tartus?

Olen töötanud ITK-s ja teinud oma residentuuri Regionaalhaiglas, seega ka Tallinna haiglad ja olud on mulle tuttavad. Ka paljusid kolleege teadsin varem, aga koos töötades läheb tunne järjest paremaks. Esimene mulje oligi, et kolleegid on väga toredad, kirurgid on orienteeritud kõrge tulemuse saavutamisele.

Tartuga võrreldes on siin vähem üliõpilasi ning akadeemiline uurimistöö väiksema mahuga. Akadeemiline uurimistöö on väga tähtis, samas ravi seisukohalt on ülioluline igapäevatöö patsientidega. Kasvajahaige seisukohalt on kriitilise tähtsusega sekkumise kiirus, mis suurendab tervenemise tõenäosust. Tuginedes eelöeldule on Regionaalhaiglas plaanid konkreetsemad ja reaalsemad. Inimesed on koostööaltid ning valmis ühise eesmärgi nimel töötama. On tore töötada meeskonnas, kus inimestel on sügav huvi oma töö vastu.

VÄHILÕIKUSED KÖITSID JUBA TUDENGINA

Kust sai alguse teie huvi vähilõikuste vastu?

Olen väljaõppelt ja praktikalt kogu aeg olnud onkokirurg, see on mu erihuvi olnud ülikoolist peale. Onkokirurgia on nii spetsiifiline valdkond, et sinna juhuslikult ei satu. Mina tundsin dr Roman Rammulit, tänu kellele sattusin juba ülikooli 2. kursuse lõpul tööle Tartu onkoloogia dispanserisse. Jälgisin, millal on tulemas huvitavad lõikused, ja püüdsin päeval neil kaasas käia. Minu õpetajateks on olnud dr Arvo Ulla, dr Ülo Zirel, dr Alari Ilves, dr Andres Pulges, dr Jaan Tepp. Põhieeskujuks ning õpetajaks oli prof Karl Kull, kellelt olen õppinud kõike kirurgiasse puutuvat, samuti sellesse ametisse suhtumist.

Onkokirurgi ameti suur võlu peitub selles, et sa tõesti näed oma patsientide tervenemist. Sa saad pingutada selle nimel, et patsient elaks pärast ravi veel pika elu ja tunda sellest rõõmu. Näiteks valutava puusaga või hägusa nägemisega on võimalik ilma puusaliigest või kaed opereerimata siiski elada, kuigi elukvaliteet pole sama. Aga vähk kasvab ise edasi ja ühel hetkel võtab inimeselt elu.

See on võitlus tugeva vastasega.

Jah, võitlus on see küll. Onkokirurgias on palju kriteeriume ja nõudeid, mida tuleb täita ja jälgida. Somaatiliste kasvajate korral seisneb võitlus selles, et saada kogu kasvaja nõuetekohaselt inimese seest kätte. Komplektis on muidugi ka lisaravid, kiiritus- ja keemiaravi. Kui haige siis aastate pärast täiesti tervena naaseb, näed, et su võitlus on tõesti edukas olnud.

Mis suunas onkokirurgia valdkond areneb?

Tänapäevane onkoloogia liigub kahes suunas. Esiteks püütakse kasvajat järjest varem avastada. Kui avastada varakult, siis on ravi lihtne ja odav ning paljudel juhtudel tervendav. Näiteks jämesoolevähi varase avastamise skriining töötab Eestis päris hästi, algstaadiumis vähi saab eemaldada endoskoopiliselt ja haige jääb jälgimisele, muud polegi vaja teha.

Onkokirurgi ameti suur võlu peitub selles, et sa tõesti näed oma patsientide tervenemist.

Teine suund on seotud organismis laiemalt levinud kasvajate raviga. Intensiivravi ja diagnostika meetodid võimaldavad teha suuremahulisi lõikusi. Eemaldada koostöös eri kirurgiliste erialadega kasvajaid, mis teisiti eemaldatavad ei ole. Näiteks luusarkoomi kirurgiliseks raviks tuleb esmalt radikaalselt eemaldada kasvaja koos reie- või vaagnaluuga ja seejärel teostada vastava piirkonna ortopeediline rekonstruktsioon. Meeskonnatööks on olemas konsiiliumid eri erialade arstidest ja otsus sünnib koostöös. Ühiselt onkoloogide ja radioterapeutidega otsustatakse, kas on vaja enne või pärast operatsiooni lisaks kiiritus- või süsteemravi.

COVID-i aeg ei ole olnud patsientidele tavapärane: ei pääse uuringutele, ei minda nii meelsasti perearsti juurde. Kardetavasti tähendab see, et onkokirurgidel on paari aasta pärast veel rohkem tööd.

Hirmutav on mõelda, millal see tõus tuleb. Ega vähki haigestumine ja vähihaiged ei kao kuhugi. Haigestumus suureneb tasapisi kogu aeg ja kui diagnostikas on lünk sees, siis võib tulla rohkem levinumaid juhtumeid.

SIHIKS ONKOKIRURGIA TIPPKESKUS

Olete uues ametis töötanud pool aastat. Mis on teie kaugemad sihid keskuse juhina?

Üks minu eesmärke on saavutada onkokirurgia kui eriala ametlik riiklik tunnustamine Eestis. Euroopa meditsiinierialade nimistus on see eriala kirurgiliste erialade loendis iseseisva divisjonina esile toodud ning loodud selged kriteeriumid onkokirurgide väljaõppeks ja erialaseks tunnustamiseks. Leian, et see on vajalik onkokirurgide töö ja erialase õppe järjepidevuse hoidmiseks.

Kui ajas tagasi vaadata, siis nõukogude ajal, kui Tartus tegutses onkodispanser ja Tallinnas Eesti onkoloogiakeskus, oli ka onkokirurgi eriala omaette eriala. Eesti Vabariigi alguses võeti meditsiinierialade nimistu eeskujuks Soome, kus eraldi onkokirurgi eriala ei olnud.

Ka vähikeskused läksid siis Tartu ja Tallinna haiglate koosseisu. Üldiselt ongi spetsialiseeritud suured vähikeskused pigem suurtes riikides. Näiteks ise olen end korduvalt täiendanud Itaalia riiklikus vähikeskuses ja Prantsusmaal Roissy vähikeskuses.

Regionaalhaigla moodustamisel toodi Eesti onkoloogiakeskus siia üle, meie keskus kannab neid traditsioone ja põhimõtteid edasi. Õppida kasvajat inimese seest eemaldama ei ole lihtne, see võtab aastaid. Et seda oskust talletada, on vaja nii eriala kui ka keskust, kus neid erialateadmisi edasi anda.

Milline võiks olla teie juhitav keskus viie aasta pärast?

Tahan, et siin oleks onkokirurgia tippkeskus, sest see on piisavalt suur haigla, et saada kasvulavaks noortele kolleegidele, kes tulevikus oleksid kõige paremad.

Selle kõrval tegutseks üld- ja erakorralise kirurgia tippkeskus. Nii üld- kui ka erakorralises kirurgias kehtivad teistsugused, säästliku ja taastava kirurgia põhimõtted. Kirurgilised erialad peaksid arenema teatud piirini kõrvuti, üksteist täiendades, ja kitsam spetsialiseerumine tulenema heast baasväljaõppest.

Kui sageli te viimasel ajal ise operatsioonilaua taha jõuate?

Olen võtnud endale eesmärgiks oma teadmisi võimalikult palju noorematele kolleegidele edasi anda, lõikustel rohkem assisteerida ja nõu anda. Umbes kaks korda nädalas püüan osaleda operatsioonidel, et hoida seda oskust käe sees.

Kuidas te maandate tööpinget, on teil hobisid?

Ma olen vibulaskur, lasen maastikuvibu. Viimastel aastatel on aega hobitegevuseks vähem, mistõttu võistlusspordiga praegu ei tegele. Laskmise juures on kõige tähtsam rahulik meel. See on isegi natuke kirurgiaga sarnane ala, kus sa keskendud märgile ja lülitad kõik muu välja.

Kuuldavasti ei ole te oma peres ainuke arst?

Mu ema on hambaarst. Vanem poeg on näo- ja lõualuu kirurgia teise aasta resident ja noorem õpib esimest aastat arstiteaduskonnas.

KIRGLIK ONKOKIRURG

Dr Andre Trudnikov, kliiniku juhataja Dr Tammikut tunnen juba 1994. aastast. Töötasime lühikest aega koos Mustamäe haiglas ja siis kuus aastat ITK-s. Tema on eluaeg olnud kirglik onkoloogiliste operatsioonide tegija. Aga ta on ka jõudnud sellisesse ikka, kus erialane tegevus tuleb hästi välja ja tekib tunne, et tahaks midagi enamat. On suur asi, kui üks väga hea kirurg otsustab panustada ka administreerimisse

OLAV TAMMIK

HARIDUS

• Tartu Ülikool, arstiteaduskond 1989–1995, doktorantuur 2005

TÖÖ

• Antsla Haigla, sanitar 1987–1989
• Tartu Onkoloogiadispanser, õde 1991–1995
• Tartu Ülikool, onkoloogia õppetool, assistent 2008 – tänaseni
• Tartu Ülikool, anatoomia instituut, topograafilise anatoomia õppetool, assistent 2000–2008
• Valga Haigla, üldkirurg, 2002–2008
• Ida-Tallinna Keskhaigla, üldkirurg, 2002–2008  Tartu Ülikooli Kliinikum, onkokirurgia osakond, osakonnajuhataja, alates 2008

ARENDUSTEGEVUS

Alustasin Eestis järgnevaga:

• vaagna totaalsed eksenteratsioonid (1999),
• maovähi rekonstruktsioon peensoole interpositsiooniga (2003),
• mao laparoskoopiline vertikaalne resektsioon (2005),
• pärasoolevähi laparoskoopiline resektsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis (2008),
• maokasvajate laparoskoopiline resektsioon (2010),
• intraperitoneaalne keemiaravi laparoskoopia järgselt (2005),
• HIPEC-protseduur (2011),
• laparoskoopiline maksaresektsioon (2015),
• pärasoolevähi mikrokirurgilised operatsioonid (2016),
• emakakaelavähi korral trahhelektoomia (2010),
• maksakasvajate korral ALPPS-resektsioon (2018).

Tekst: Anu Jõesaar

Fotod: Aivar Kullamaa

Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas 2021, nr 3: https://issuu.com/regionaalhaiglaajakiri/docs/perh_03_2021_pages