Arstikutsest muutuvas maailmas

Regionaalhaigla juhatuse liige ülemarst prof Peep Talving on üheksa aastat Tartu Ülikoolis arstitudengeid õpetanud ja saanud selle eest ka aasta õppejõu tiitli, samuti on tema juhendada doktorandid. Uurime, kuidas on noorte arstide arusaamad tööelust muutunud nii Eestis kui ka mujal.

Tekst: Stina Eilsen

Oled arstina praktiseerinud ja noori õpetanud nii Ameerika Ühendriikides, Rootsis kui ka Lõuna-Aafrikas. Kuidas on noorte arstide arusaam oma tööelust muutunud näiteks Ühendriikides ja siin Eestis?
Nii diplomieelne kui ka diplomijärgne õpe ehk residentuur on muutumas kogu maailmas, kuna põlvkond on muutunud ja ka noorte ellusuhtumine koos sellega. Ühendriikides saavad residendid kõige parema ettevalmistuse riigihaiglatest, näiteks LA maakonnahaiglast ja Chicago Cooki maakonnahaiglast. Sellistest haiglatest saab meeletu kliinilise kogemuse läbi väga erinevate ravijuhtude, sest seal ravitakse nii kindlustatud kui ka kindlustamata haigeid. Ma nimetaksin Ühendriikide residentuuriõpet natuke isegi militaarseks. Kui resident ei saa residentuuri lõpus kolmelt juhendajalt ekstreemselt positiivset soovitust, siis ei täitu ta unistused. Konkurents on niivõrd suur, et põhimõtteliselt kas panustad 150 protsenti või langed konkurentsist, kuid isegi sealses keskkonnas on toimunud teatud muutused. Veel 25 aastat tagasi töötasid residendid 240 tundi kuus, seejärel muudeti see 180 tunnile ja nüüd on 120 tundi. Vana generatsioon näeb seda kui meeletut distsipliini ja kogemuse langust, sest selline töötundide arv on nende jaoks nagu jalutuskäik pargis, nemad töötasid kaks korda rohkem ja elavad oma kohutava kogemusega. Ameerikas on isegi selliste nn dinosauruste kohta ütlus, et selline vana kooli arst võib hoida haiglat üksinda kolm päeva üleval ehk teha kõike – nii erakorralist kirurgiat, sh traumakirurgiat, veresoontekirurgiat ja isegi erakorralist günekoloogiat ning intensiivravi. Ta on nagu mammut põrandal, hoiab kõiki elus, aga ei taga kõige kõrgemat kvaliteeti.

Kui nüüd vaadata residentuuri Eestis, siis kuidas on siinne olukord?
Sama tendents on ka Eestis, akadeemiline ja kliiniline elu ei ole enam residendi ainuke perspektiiv ja fookus. Põlvkonnad on vahetumas igal pool. Noored on väga avatud, uudishimulikud, aga samas väga teadlikud oma õigustest. Kliiniline meditsiin ehk töö haiglas ei ole enam ainukene elu mõte. Noortel on rohkem valikuid, sest ühiskond on muutunud jõukamaks. Vanemad, kinnisvara, elukaaslane annavad võimaluse, et ei pea töötama 1,5 ametikohal, võid selle asemel töötada hoopis 0,8 koormusega.

Millised sisulised muutused paistavad silma, kas noorte lähenemine arsti tööle on kuidagi muutunud?
Positiivne trend on see, et noored liiguvad andmepõhise meditsiini suunas, võrreldes vanema generatsiooniga. Nende jaoks on oluline aru saada, miks ma teen, kui palju ma teen ning mis on tõenduspõhisus selle taga, ja otsused tuginevad pigem andmetel kui kogemusel. Meditsiinis on kadumas mentorlus kui selline, sest igaüks spetsialiseerub kitsamalt ega ole enam dinosauruseid keset põrandat. Minu hinnangul on mentorlusel meditsiinis suur koht – kui kliiniliste otsuste tegemisel ei ole kellegi poole vaadata ega toetuda või pole kedagi, kes annaks ka professionaalset kollegiaalset tuge, siis natukene nagu hõljud omapäi ja see ei pruugi olla kõige parem. Kokkuvõtvalt – 2023. aastal on noored väga võimekad, nõudlikud, andmepõhist ravi hindavad, aga ei ole valmis tooma totaalohverdust karjäärimudeli nimel.

Kui annaksid oma kogemusest lähtuvalt noortele kolm soovitust, millised need oleksid?

• Esiteks, kui valid meditsiini, siis siiski pead enda arvelt millestki loobuma, teist teed ei ole.
• Teiseks,  õpi ja omanda kogemusi kindlasti ka väljaspool Eestit, laienda silmaringi ja loo rahvusvaheline erialane võrgustik.
• Kolmandaks, meditsiin seisab sisuliselt kolmel sambal – kliiniline töö, arendustegevused ja teadusloome. Kõik need kolm sammast on ühtemoodi tähtsad ning nendesse panustamine tagab professionaalsuse erialasel arengul ja tööl.

Mida sulle endale annab noorte õpetamine?
Olen elanud terve elu akadeemilises meditsiinis, mulle meeldib see enne mainitud kolme samba kontseptsioon – õpetamine, teadustöö ja kliiniline töö. See on minu seljaajus ja ma ei näinud mingit võimalust ka Eestis, et ma õppetööd ei tee. Mulle väga meeldib noortega töötada ja noori õpetada, tahan neid oma kogemusega innustada. Rõõmustan, kui näen, et noor arst saab endale n-ö tiivad ja tulemused muutuvad väga heaks. Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse noortest on väga paljud doktorandid või doktorantuuri läbinud. Enamus on käinud stažeerimas USA-s, Rootsis või Lõuna-Aafrikas, seal, kus ma ise olen kogemusi omandanud. Mulle tundub, et see on minu jaoks nagu tasu, kui näen neid lendamas ja inspiratsiooni saamas. Minu jaoks on inimlikult oluline, kui noored saavad innustust minu kogemusest, meeletutest töötundidest, rasketest öövalvetest ja teadustööst.

Küsisime noortelt arstidelt ja residentidelt intervjuudes, kuidas nad pingeid maandavad. Kuidas läbipõlemist väldid?
See on keeruline küsimus, ka mina töötan vahel piiri peal ja eks ma püüan ennast nädalavahetustel taastada, mulle sobib hästi vaikus ja omaette olemine.