Alguses oli aju

Pärilikkusaine struktuuri kaasavastaja Francis Crick (1916-2004), üks XX sajandi teaduse ikoone, pühendas hiljem oma tähelepanu teadvuse mõistatusele ning süvenes aju ehitusse ja talitlusse. Tema laiemale lugejaskonnale kirjutatud raamatu The Astonishing Hypothesis (1994) pealkiri osutab sellele, kui hämmastav võib paljudele inimestele olla arusaam, et “Sa ise, Su rõõm ja kurbus, Su mälestused ja pürgimused, Su eneseksolemisetunne ja vaba tahe, pole tegelikkuses midagi enamat kui üüratu närvirakkude koosluse ja nende omavahel seostatud molekulide käitumine.”

Autor: Jaanus Harro

Arstidele midagi hämmastavat tõsiasjas, et psüühika pärineb ajutalitlusest, juba vähemalt Hippokratesest peale ei ole. Küll aga on loodusteadused ja sealhulgas isegi aju-uurijad võrdlemisi vähe tegelnud tunnete füsioloogiliste aluste väljaselgitamisega ning vähesest tehtustki märkimisväärne osa on hillitsetud, õppimisprotsesside tundmaõppimisele allutatud.

Tunnetega tegelejad, sealhulgas terviseprofessionaalid omakorda sageli kas jätavad aju pärast kohustuslikku kummardust oma käsitlustest tegelikult välja või siis lihtsustavad tundeaparaadi karikatuursuseni. Näiteks nii, et kõikidele elutähtsatele küsimustele peab andma seletuse üks piirkond ajus, olgu selleks kas mandelkeha või naalduv tuum. Või siis pöördudes triviaalse molekulaarse psüühika poole, kus näiteks õnn ja rahu tulevad serotoniinist, rõõm ja armastus dopamiinist ning lähedus ja seotus oksütotsiinist. Sisetunne ütleb igamehele, et ega elu nii lihtne ei ole, kuid rohkem mitte teades justkui abiks ikka.

Evolutsioonilise mõtlemise loogika ütleb aga, et inimese tunded on kujunenud koos aju arenemisega. Kuna me näeme liikide põlvnemise jälgimisel, kuidas aju on tekkinud ja lihtsamast keerulisemaks muutunud, tuleb emotsioonide tekkimise lätteid samast suunast otsida. Nii ei saa olla, et inimesel on tunded, aga enne inimest mitte midagi selletaolist ei esinenud. Inimene erineb teistest loomadest muidugimõista, kuid paljuski sarnaneb ka.

Tunded jäid teaduseinimeste töölaudadelt kõrvale, kuna nende määratlemine tekitab vaidlusi ja mõõtmine lihtne ei ole. Need vähesed aju-uurijad, kes ka pärast Teist maailmasõda söandasid jätkata traditsiooni uurida inimpsüühika alusel sõnastatud nähtusi loomadel, on siiski pannud aluse  afektiivajuteadusele (affective neuroscience). National Institutes of Mental Health'i aju evolutsiooni ja käitumise laboratooriumi juhataja Paul MacLean (1913-2007) sõnastas kolmetise aju kontseptsiooni, mille kohaselt esimene nüüdisaegse aju arenemise etapp saavutas nn reptiili aju, mis tagab keerulistesse keskkonnaoludesse sobiva motiveeritud käitumise, teisel, ürgimitaja etapil lisandus eelmisele emotsioone loov limbiline süsteem ja kolmandal etapil moodsate primaatide neokorteks, mis ohjab eelmisi kihistusi ja toetab ratsionaalset mõtlemist. Teine ameerika aju-uurija, koos vanematega Eestist sõja jalust lahkunud Jaak Panksepp (1943), eritles kolmetisest ajust eraldiseisvad emotsiooni- ja motivatsiooniringed. Panksepa 1982. aastal oma esimeses versioonis ilmavalgust näinud emotsioonide psühhobioloogiline käsitlus leidis algul vaid piiratud arvul kaasamõtlejaid. (Siinkirjutaja luges Tartu Ülikoolis tema õpetust aastail 1989-1990 arstiteaduse üliõpilastele valikainena, kuid see oli väga erandlik.) Tema 1998. aastal ilmunud raamat Affective Neuroscience: The Foundations of Human and Animal Emotions (Oxford University Press) sai aga bestselleriks ja kuigi Panksepa radikaalne emotsioonide neurobioloogiline käsitlus, mis toetub paljuski loomkatsetele, ei ole paljudele psüühikauurijatele vastuvõetav, on tema autoriteet ajukesksemalt ja evolutsiooniliselt mõtlevate teadlaste seas vaieldamatu. Muuhulgas on teda üles seatud Nobeli preemia kandidaadiks.

Emotsioonide kulgemise eritlemine ajus võib aidata uute ravimeetodite loomisele. Jaak Panksepa käsitluse järgi põhinevad psüühikahäired konkreetsete emotsiooniringete talitluse häirumisel. Kuivõrd emotsioonide tasakaalutus somaatiliste haiguste arenemisele kaasa aitab, sedavõrd toetab emotsiooneloovat aju haldama õppimine tervist igakülgselt.