Aasta tulevikutäht Richard Karajev: "Anname endast patsientide jaoks parima."

Aasta tulevikutäheks kuulutatud õde Richard Karajevist ei saanud füüsikut või näitlejat. Miks mitte proovida tervishoidu? Paar aastat hiljem pärjatakse ta tulevikutähe tiitliga.

Tekst: Eli Lilles

Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtis Karajev hoopis füüsikat õppida, aga matemaatikahinne ei lasknud plaanil teoks saada. Järgmine valik oli näitlejakutse, kuid teatrikoolis olid sisseastumiskatsed selleks aastaks läbi. Meedikust ema pakkus lahenduseks tervishoiu õppimist. „Ütlesin emale, et võin ju proovida, ning kui ei meeldi, saan ära tulla. Siin ma siis kolm-neli aastat hiljem olen,“ võtab mees oma teekonna erialavalikul lühidalt kokku.

Kooli ajal sattus ta praktikale kirurgiakliinikusse onkokirurgia keskusesse ja huvitav valdkond jättis ta mõlemal korral kohe ka keskusesse tööle. „Meil on nii tore kollektiiv ja nendega on väga mõnus koostööd teha, seepärast olen siia osakonda (I kirurgia – toim.) jäänud. Kodulähedane haigla on ka suurim ja uudseim,“ põhjendab ta.

Ema eeskujul meditsiini teele

Oma eeskujuks peab Richard Karajev ema, sest just õest-ämmaemandast ema on põhjus, miks ta meditsiinialal tegutseb. „Alati positiivse vaatenurgaga ja aktiivne,“ kirjeldab ta.

Patsientidest hoolimine on Karajevile südamelähedane: „Patsientide jaoks tuleme iga päev tööle ja anname endast parima.“ Õe töö juures köidavad teda erinevad protseduurid ja tegevused, mida iga päev ette võib tulla, olgu need siis sidumised, verevõtud või kanüüli paigaldamised.

„Kõige rohkem pakub rõõmu, kui patsiendid südamest tänavad,“ kinnitab ta, sest see motiveerib alati. Samuti teeb meele rõõmsaks raskes seisus patsiendi paranemine või lausa kojuminek. Meele teeb mõruks, kui on näha, et haige ei parane või lahkub elavate hulgast. „Õnneks tuleb seda viimast vähe ette,“ ütleb ta.

Miks õeks õppida?

Karajev kinnitab, et häid põhjuseid, miks õeks õppida, on palju.

„Õe töö tuleb alati kasuks, kunagi ei tea, millal kellelgi mõni tervisemure tekkida võib. Tervishoid on universaalne – inimorganism on eri riikides ikka sama ning õendusteadmised ja -tarkused ei kaota võõrriigis oma väärtust. Haigeid inimesi tuleb kogu aeg juurde, see tähendab, et ka tööd tekib juurde ning tööpuuduse pärast ei pea muretsema,“ loetleb ta.

Õppe juures hindab ta praktikavõimalust: „Õenduse õpe ja õe töö on väga praktiline ja käeline. Mulle väga meeldis, et peaaegu pool kooli õppekavast oli praktika.“

Tulevikus soovib ta arendada juhendamisoskuseid ja üldiseid teadmisi, näiteks paremini seostada ja mõista patsiendi haigust ja raviskeemi. Täpsema spetsialiseerumise peale pole Karajev jõudnud veel mõelda, huvitavaks peab ta erakorralist meditsiini.

Patsiendid on heades kätes

Karajev kinnitab, et aasta tulevikutähe tiitel tuli talle täieliku üllatusena: „Ma ei oodanud ja arvanud, et mind sellises valguses nähakse. Tihti tundub, et kolleegid on palju tublimad ja teevad rohkem,“ sõnab ta, lisades: „Eks olen siis midagi õigesti ja hästi teinud ning loodan, et olen selle tõesti ära teeninud.“

Kindlaid tulevikueesmärke ta tiitli tõttu endale seadnud pole, kuid üldine siht on seatud: „Minu eesmärk on olla see, kellega on meeldiv koostööd teha, kelle juurde inimesed oma probleemiga julgevad tulla. Proovin ikka patsientidele ja kolleegidele abivalmis olla.“

Kui palun tal oma tööst mõnd meeldejäävat seika meenutada, räägib ta loo ühest valvekorrast: „Olin tööl koos kahe väga pädeva õega. Osakonnas on arst, kes õhtupoole veel läbi käib ja kõik patsiendid üle vaatab. Kui ta nägi, et tööl oleme mina ja teised õed, ütles ta seepeale, et täna on raskekahurvägi kohal ja ta ei pea muretsema, sest patsiendid on heades kätes.“

Aga ehk just see seik annabki vastuse, miks tiitel just talle läks.