Aasta õde Agnes Ulp:"Patsientide parem kogemus on meie enda teha."

Aasta õde, pea- ja kaelakirurgia polikliiniku õendusjuht Agnes Ulp pole alustanud väikesest peale kindla sihiga silme ees õeks saada. Kuid ta on seda meelt, et alati ei peagi kaugele ette teadma, kuhu teekond viib, vaid huvipakkuvatest võimalustest kinni haarama ning lihtsalt jah ütlema.

Tekst: Eli Lilles

Miks olete valinud just õe eriala? Kirjeldage palun põgusalt oma teekonda.

Ma ei ole see, kes oleks lapsest saadik tahtnud õeks saada, mul pole sellist sihti silme ees olnud. Mu peres pole ühtegi tervishoiutöötajat, mul pole olnud kedagi motiveerimas ja rajale suunamas. Minu teekond õenduseni algas hoopis kosmeetikakoolis, kuhu astusin mõttega midagi proovida. Seal aga haaras mind anatoomialoeng – mäletan üht kolmetunnist loengut, kus pastakas vihikust ei tõusnud ja käes oli kirjutamiskramp. Meie tollane õppejõud Marika Asberg oli ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud ning pärast tundi uurisin temalt, kas võiksin proovida õendusõppesse astuda. Sain temalt jah-sõna kätte ning tegin kohe sisseastumiskatse. Alustasin oma õpinguid hommikuste loengutega tervishoiukõrgkoolis, õhtuti olin praktikal kosmeetikakoolis. Aastal 2016 alustasin Regionaalhaigla pea- ja kaelakirurgia keskuses. Seal on senini minu töökoht ja meeskond. Esialgu alustasin abiõena, aastal 2019 liikusin päevasele tööle polikliinikus.
2020. aastal sai minust pea- ja kaelakirurgia polikliiniku õendusjuht. Tänu magistrantuuris käsitletud trahheostoomia ning larüngektoomia teemale hakati mind märkama, mind kutsuti lugema stoomide koolitusele trahheostoomist ning hakkasin koordineerima koolitust, mis puudutab trahheostomeeritud patsiendi multidistsiplinaarset käsitlust. Mulle hakati nõu küsimiseks helistama teistest haiglatest ja intensiividest üle Eesti. Olin saanud kellekski, kellega trahheostoomi teemal konsulteerida.

Kas juhi roll on olnud teadlik valik?

Sugugi mitte, sattusin sellesse rolli vaikselt oma rada käies. Sügisel 2019. alustasin magistriõpinguid. Uurisin trahheostomeeritud ning larüngektomeeritud patsiente ning valmis tegevusjuhend õe iseseisvaks vastuvõtuks just sellistele patsientidele. Terviseteaduse magistrantuur, minu kursusekaaslased ning juhendaja Kristi Rannus voolisid minust teistsuguse õe, kes hakkas küsimusi küsima ning julges mõelda, et võiksin ise vastuseid otsida. Sain julgust, et ma ei pea vooluga kaasa minema ja korraldusi ootama, vaid patsientide parem tervishoiuteenuse kogemus võib olla reaalselt meie enda teha. Juhi positsioon arendab, paneb keerukatesse olukordadesse ning seab lahendamiseks mitmekülgseid ülesandeid. Kõige suurem väljakutse on olnud töökorraldus personalipuuduse olukorras. Olen oma eesmärgiks seadnud optimaalse ja ohutu perioperatiivse teekonna patsiendi jaoks, personali jaoks suurima võimaliku töörõõmu.

Milline on tavaline päev õendusjuhi elus?

Õendusjuhi tavaline päev on tihti kaootiline, täis jooksvaid probleeme ning keerukaid lahendusi, kuid sisaldab alati ka tänulikkust, naeratusi ning kokkuhoidvat meeskonnatööd.

Mis töös enim rõõmu pakub ja mis kõige rohkem meele mõruks teeb?

Kõige enam pakub rõõmu, kui minust on olnud kasu patsiendile või kolleegile – kas siis koolitades, nõustades või lihtsalt küsimustele vastates. Suurt heameelt teeb, kui patsient lahkub minu juurest enesekindlamana omaenda tervise juhtimises, teades, et ta ei ole oma muredega üksi. Võrreldes õe iseseisvale vastuvõtule saabuvat ning lahkuvat patsienti, on vahe äärmiselt märgatav – melanhoolia asendub naeratusega, ebakindlus julgusega.

Meele teeb mõruks negatiivne suhtumine ning lahenduste leidmise asemel probleemide järjepidev eesmärgitu korrutamine.

Andke mõni soovitus, kuidas töömõtted peast saada.

Keskkonnavahetus. Minule näiteks piisab pärast tööd aias Nõmme mändide all istumisest, aga värske õhu ja looduse helide nautimiseks sobib ka mõni park või mets.

Mida tähendab teie jaoks aasta õe tunnustus?

Aasta õena tunnen ennast märgatuna, hoituna ja väärtustatuna. See on mulle suurim au ning tunnustus. Tänan kogu oma mitmekülgset meeskonda, kelleta see ei oleks olnud võimalik. Viis aastat tagasi poleks ma äsja alustanud õena iial arvanud või uskunud, et sellise tunnustuse osaks saan. Alati ei pea kaugele ette teadma, kuhu teekond viib, ega pea endale rangeid eesmärke seadma, mida ja mis ajaks saavutada. Julgustan proovima ja huvipakkuvatele võimalustele jah ütlema – ei tohi mõelda, et ei saa hakkama.

Hetk tööst

Kui kunagi töötasin statsionaaris, ütles kolleeg väikesele patsiendile: „Sinust saab ka tulevikus arst!“, mille peale viimane vastas: „Ei, ma tahan õhtul koju minna!“