Milline veri on kõige haruldasem?

Meie kõigi veregrupid on palju keerulisemad kui tavapäraselt arvatakse. Verekeskuste laborites tehakse erinevate veregruppidega patsientidele sobiva vere leidmiseks eriliselt peent tööd, sest universaalset kõigile sobivat verd ei ole. Verekeskuse immunohematoloogia referentlabori juhataja dr Ulvi-Kaire Kongo lubab heita pilgu sellesse maailma, kus iga päev toimub uue ristsõna lahendamine veregruppide sobitamise näol.

Haruldaste ja väga harvaesinevate veregruppidega inimeste jaoks võib elupäästva vere leidmiseks vaja olla laialdast, mõnikord isegi riigipiire ületavat doonorite ja veregrupiuuringutega tegelevat meedikute võrgustikku. Punalibled kannavad hapnikku meie keha rakkudesse ja kudedesse. Kui me kaotame palju verd, näiteks kirurgiliste operatsioonide, liiklusavariide ja muude traumade käigus, on vaja veri asendada - ja kiiresti. Sestap annetavadki sajad miljonid veredoonorid üle maailma oma verd verekeskustes, sealt saadetakse veri edasi haiglatesse, abivajaja juurde.

Veregrupid on meile kaasasündinud, geneetiliselt päritud. Seetõttu võivad mõned eriliselt harvad veregrupid esineda ka ainult perekonniti või kindlates inimpopulatsioonides. Samal ajal kui avastatakse uusi geneetilisi veregruppide variatsioone ja alamtüüpe, selguvad ka riskid, mis võivad patsiendile taolise vere ülekandmisega kaasneda.
Kui oleks nii, et me kõik oleksime ühesuguste veregruppidega, võiks vereülekanne inimeselt inimesele toimuda mööda otseseid ja sirgeid radu. Aga me ei ole ühesugused. Igaühe punaste vereliblede pinnal võib olla üle 300 erineva antigeeni- molekuli, mis suudavad vallandada eriliste proteiinide tootmise meie kehas, neid proteiine kutsutakse antikehadeks. Inimese veregrupid määravad ära erilised antigeenid, mis kas on kellegi vererakkude pinnal või neid ei ole.

Ekstreemselt haruldane
Neist 300st erinevast antigeenist on omakorda umbes 160 “sagedased” antigeenid, see tähendab, et neid leidub paljude inimeste vererakkudel. Kui sul puudub selline antigeen, mis on olemas 99% teistel inimestel, siis sinu verd peetakse haruldaseks. Kui sul puudub antigeen, mis on olemas 99,99 % teistel maakera elanikel, siis oled ekstreemselt haruldase veregrupiga.

Kui taoline kõrgsageduslik antigeen sinul endal puudub, siis sa oled “negatiivne” selle veregrupi osas. Ja kui sa saad vereülekande “positiivselt” doonorilt, siis sinu organism võib reageerida ülekantud mittesobivate doonori punalibledega, vallandades immuunsüsteemi vastuse. Sellised reaktsioonid võivad olla ka letaalsed. Näiteks Vel antigeen: iga 2500 inimese kohta on üks inimene, kellel Vel antigeen puudub ja kes ei peaks saama verd ülejäänud 2499lt, kel see antigeen olemas on.
Kuna haruldase veregrupiga inimesi on vähe, siis on haruldast verd ka harva vaja. Kuid kui see juhtub, tähendab “haruldase” sobiva vere leidmine kriitilises seisus patsiendile võidujooksu ajaga. Et see võidujooks lootusetuks ei kujuneks, on igapäevaselt tehtavate “tavaliste” doonorivere uuringute  kõrval tööl ka meedikud referentlaboris, kes uurivad verd just teiste, niiöelda alamveregruppide osas.
Tänaseks päevaks on avastatud kokku 35 veregruppide süsteemi, mida determineerivad geenid, mis kannavad antigeenide moodustamiseks vajalikku infot. Enamus rohkem kui 300 antigeenist jaotuvad nende 35 süsteemi vahel. Suurim ja keeruliseim on Rh –süsteem (varasemalt tuntud kui “rhesus”), kus on 61 antigeeni. Olulisim neist Rh antigeenidest on D antigeen, mis suhteliselt sageli võib puududa kaukaaslastel ja taoline veri on tuntud (kuigi ebatäpselt) kui Rh-negatiivne. Inimestel, kellel puuduvad aga kõik Rh-süsteemi antigeenid, on Rhnull veregrupiga veri ja selliseid isikuid on maailmas kokku teada ainult 40 ümber. Ja rahvusvahelises haruldaste verede programmis on neist omakorda 9 doonorit, kel on võimalik aktiivselt verd loovutada. Ainult 9!

Veresobivuse uurimine
Veregruppe on traditsiooniliste seroloogiliste meetoditega uuritud ja vereülekandel arvestatud rohkem kui 100 aasta jooksul. Ka täna kasutavad verekeskused üle maailma enamjaolt traditsioonilisi meetodeid, samaaegselt juurutades kaasaegsemaid, et skriinida ja uurida doonorivere ning retsipientide omavahelist sobivust ning vältida mittesobivust, mis võib olla fataalne. Kasutusele on võetud teste, mis lubavad kiiremat ja täpsemat tulemust võrreldes traditsiooniliste uuringumeetoditega. Sellised uuringud on juurutatud ka Eestis, PERH verekeskuse immunohematoloogiliste uuringute referentlaboris. Nii saame öelda, et doonor-retsipient veresobivuse uurimine on muutunud komplekssemaks, kuna tänasel päeval saame juba määrata ka täpseid väga erinevate veregruppide alamtüüpe.
Et mitte külvata hirmu, siis tuleb kohe öelda, et suuremat osa vereülekannetest võib turvaliselt ja ohutult läbi viia arvestades ainult põhiliste- st ABO- ja Rh-süsteemiga. Iga inimene on ABO-süsteemis kas A, B, AB või O-grupiga, lisaks Rh-kuuluvuse järgi kas positiivne või negatiivne.  Selleks, et hinnata sobivust, segatakse haigla verepangas omavahel kokku patsiendi ja doonori vered ABO +/- sobivalt. Kui proovis tekivad kämbukesed, siis võib veri olla mittesobiv. Hetkel, kui sa mittesobivuse avastad, ei tea sa selle põhjust. Põhjuse väljaselgitamiseks saadetakse veri täpsustavatele uuringutele referentlaborisse. Ja meie töö siin mittesobivuse põhjuse väljaselgitamiseks on nagu ristsõna lahendamine. Lihtsustatult tähendab see, et segatakse kokku verd erinevate varasemalt teada veregruppidega doonoriveredega ja kaudselt, välistamise teel selgitatakse välja mittesobivuse  põhjuseks olnud antikeha.

Korduvaid vereülekandeid saanud patsiendid puutuvad kokku väga paljude erinevate antigeenidega. Ja kui patsiendi veres ei ole samasuguseid antigeene kui ülekantud doonoriveres, võib patsiendi immuunsüsteem reageerida ja toota antikehi, mis ründavad ning lagundavad ülekantud vererakke. Kui nii juhtub ehk patsiendid alloimmuniseeruvad, siis tähendab see, et nende organism ei unusta antigeeni iialgi ja uus antigeeniga kokkupuude tooks kaasa tõsise vereülekandereaktsiooni. Kõige sagedamini näeme patsiente, kellel on antikehad Rh, Kell, Duffy, Kidd, MNS, P, Lutheran ja Lewis-veregruppide süsteemis. Ei ole harvad juhused, kus inimesel on korraga kolme-, nelja- või rohkema veregrupisüsteemi antikeha. Sellistele patsientidele peab üle kandma verd, kus vastav antigeen puudub. Kuid isegi juhul, kui sa oled välja selgitanud mittesobivuse põhjuseks olnud antikehade tüübid, võib sobiva vere leidmine olla problemaatiline, kuna verepangas oleva vere varu on limiteeritud. Aastakümneid tagasi tähendas mitme antikehade kombinatsiooniga patsiendile sobiva vere leidmine järjest sadade veredooside läbiuurimist, mis oli ajamahukas töö ja mõnikord me ei suutnud kriitilises olukorras piisavalt kiiresti sobivat verd leida.

Põhjalik register aitab
Tänaseks päevaks on meil kogutud andmed 18000 doonori kohta, kellel vähemalt üks neist olulisest lisaveregrupist on määratud ja meie registris on koos kontaktandmetega ka 1500 doonorit, kellel on kõik olulised täiendavad uuringud tehtud. Näiteks hiljutise valve ajal pidime verd otsima günekoloogilise verejooksuga patsiendile, kellele haiglas tehtud uuringutega ükski veri ei sobinud. Patsiendi verd analüüsides selgus, et tal on cellano-antikehad, mis tähendab, et tõenäosus sobivat verd leida on 0,2%. Kuna patsient oli veel O Rh negatiivne, kellele ei ole võimalik asendada teisi ABO-veregruppe, siis kitsendas see valikuid veelgi. Meie tüpiseeritud doonorite nimistus on taolise veregrupikombinatsiooniga doonoreid kokku 8, õnneks oli mitmel neist kohe hommikul võimalik vereloovutusele tulla ja patsient sai abi suhteliselt lühikese viivituse järel. Päris igaks harvaesinevaks juhtumiks me paratamatult igal ajahetkel valmis olla ei saa, kuid vereteenistused teevad jõupingutusi, et olla valmis taoliste ptasientide abistamiseks.

Ohutu veri ja molekulaardiagnostika
Uuringud näitavad, et erinevate vere- ja vereloomehaiguste korral võib kuni 30% patsientidest tekkida immuunvastus, kui doonoriveri ei ole piisavalt lähedaselt sobiv või sarnase etnilise tausta ja antigeense mustriga. Samuti saadetakse meile autoantikehadega patsiente, kelle uuringutulemustes on näha kõikide teiste veredega laialdane mittesobivus ehk patsiendi veri reageerib positiivselt kõigi, kaasa arvatud omaenda verega. Kui kõik testid reageerivad, siis ei ole võimalik traditsiooniliste meetoditega öelda, missugune veri oleks ülekandeks ohutu.

Referentlaboris on juurutatud ja veidi enam kui poolteist aastat olnud kasutusel uued, molekulaardiagnostilised veregrupiuuringud. Selleks kasutatakse vereproovist eraldatud DNA-d, mille analüüsimisel on võimalik samaaegselt ühekorraga määrata 35 antigeeni. Määratakse antigeene, mis on potentsiaalselt kõrgema riskiga immuunvastuse tekitamiseks. Seroloogilised laboritestid võivad võtta päevi, et määrata antigeene ühekaupa. Uued tehnikad võimaldavad meil teada saada patsiendi erinevate veregruppide mustri korraga ja seejärel juba valida spetsiaalselt doonorite seast temale lähedaseim kombinatsioon, sel moel vältides riski mittesobivaks vereülekandeks. Samuti saame teada kas meie patsient on mõne haruldase veregrupi kombinatsiooniga, et siis kutsuda välja temale sarnaseid doonoreid, kes vajalikul ajahetkel patsiendi jaoks verd loovutaksid. Varem segas meie uuringuid, kui patsiendile oli eelnevalt juba verd üle kantud, sest kasutusel olnud testidega ei saanud vahet teha millised vereringes olevatest punalibledest on patsiendi enda omad, millised ülekantud doonoriverest pärit. Rasked vereülekandereakstioonid võinuks olematud olla, kui oleksime teadnud patsiendi veregrupimustrit juba enne tema esimest vereülekannet. Molekulaardiagnostilisi uuringuid doonoritel kasutades saame täiendada oma harulaste doonorite registrit, mille kaudu saame kiiresti pöörduda otse doonori poole. “Usun, et tulevikus läbib iga vastsündinu veregruppide uuringud sel moel, et vereteenistused saavad välja töötada kaasaegsed haruldaste veregruppide andmebaasid ja meedikutel on võimalik optimaalsel moel kokku viia lähedaseimad doonorid ja abivajad.”
Seniks aga, kuni ei ole leitud universaalset kõigile sobivat verd, jätkub meile huvitavat ja rutiinivaba tööd veregruppide erinevuste määramiseks siin referentlaboris. Ja kuigi need peened erinevused võivad mõnikord põhjustada peavalu nii arstidele kui harvaesineva erisusega patsiendile, meenutab see jätkuvalt meie igaühe märkimisväärset individuaalsust. Sadade võimalike antigeenide ja nende miljonite võimalike omavaheliste kombinatsioonidega saab sinu veri olla sama unikaalne kui su sõrmejälg.

Dr Ulvi-Kaire Kongo
Immunohematoloogia referentlabori juhataja-vanemarst