Tuleristsed Modulistanis

Millised väljakutsed ootasid Eesti Päästemeeskonda Modulistanis – spetsiaalselt rahvusvahelise katastroofiõppuse jaoks väljamõeldud linnas Itaalias, kirjutab Eesti Päästemeeskonna juht ning Regionaalhaigla katastroofimeditsiini osakonna juhataja dr Raido Paasma. Eesti Päästemeeskond osales oktoobris rahvusvahelisel katastroofiõppusel MODEX2015, kus meeskonna võimed mitmel moel proovile pandi.
Oktoobri varahommikul asusid kolme riigi – Eesti, Hispaania ja Prantsusmaa meditsiinimeeskonnad teele Itaalia suunas, kuhu oli loodud riik nimega Modulistan. Kolmeks päevaks muutus Modulistaniks Itaalia keskosas asuv Arcevia piirkond. Õppuse stsenaariumi kohaselt tabas piirkonda maavärin, mis tõi kaasa suure hulga raskes seisus kannatanuid. Hispaanlased ja prantslased tulid õppusele AMP meeskondadega (Advanced Medical Post without surgery), meie aga AMP-S’ga (Advanced Medical Post with Surgery). Kahte tüüpi meeskondi eristas see, et meie meeskonnal oli ka kirurgiline võimekus, samuti intensiivravi- ja üldosakond koos günekoloogi ja pediaatriga.
Kavalusega kiiremini kohale
Maandusime Ancona lennuväljal, kuhu lisaks tavatollile oli loodud ka Modulistani piiri- ja tervisekontroll, mille läbimise järel olimegi õppuste keskmes. Pärast varustuse tollikontrolli, pidin koos teiste meditsiini- ning UNDAC meeskonna juhtidega valima välihaiglate asukohti. Meeskond asus samal ajal teele Arcevia suunas. Meiega samaaegselt lahkusid Anconast ka prantslased, kuid võrreldes nendega saavutasime suure edu, sest kasutasime vana head nippi. Nimelt olime rentinud meeskonnale bussi kohaliku bussijuhiga, kelle teadmised kohalikest oludest ja teede tundmine võimaldas meeskonnal ja varustust vedanud veokil jõuda Arceviasse kiiremal võimalikul moel. Sama bussijuhi kohalike olude tundmisest lõikasime kasu ka õppuse viimasel päeval.
Pidev koostöö
Pingeliseks kujunes välihaiglate asukohtade jaotus, kuna meil ja prantslastel (jälle prantslased) olid ootused territooriumi suhtes sarnased. Korraldajate poolt pakutud territooriumitest kaks olid liiga väikesed, üks asus mullasel pinnasel (kuna järgnevaks 48h lubas järjepidevat sadu, siis ei tulnud see kõne alla) ning alles jäigi vaid üks võimalik, millele mõlemad pretendeerisid. Selleks, et mitte jäädagi vaidlema, otsustasime jagada mõlemale sobiva territooriumi kaheks ning töötasime kogu õppuste perioodi nendega kõrvuti.
Logistilised probleemid lahendatud, asus meeskond välihaiglat üles panema. Eestlaste välihaigla koosnes 6 ROF-tüüpi telgist ja 3-4 pop-up tüüpi telgist, meil oli esmane triaaž, EMO, intensiivravi koos jälgimisruumiga, operatsioonituba, palatikorpus, sterilisatsioon ning garderoob ja staap, lisaks muidugi olmetelgid. Kolme-nelja tunni möödudes said telgid üles ning meeskond asus neid varustusega sisustama. Just sel ajal uuriti meilt, millal oleksime valmis esimesi kannatanuid vastu võtma. Teades, et meeskond on korralikult söömata ja varustusega sisustamine võtab samuti aega, pakkusin, et kahe tunni pärast. Ent möödus vaid 15 minutit, kui saabusid esimesed kannatanud…Eks õppused olegi selleks, et vastata erinevatele väljakutsetele. Meie tegevus järgneva paari tunni jooksul nägi välja järgmine - ühed vaatasid läbi saabuvaid patsiente, teised tassisid varustust sisse ja paigaldasid seda ning kolmandad üritasid keha kinnitada.
Töö vahetustega
Varasematel õppustel oleme palju rääkinud vahetustega töötamisest, kuid sõnadest kaugemale ei jõudnud. Sellel õppusel oli vahetustega töö üks meie peamistest eesmärkidest ja tuleb tõdeda, et saime selle sujuvalt tööle. Esimesel ööl olid küll vahetused vaid 2,5-3 tunni pikkused, kuid edasi pikenesid, meeskonnaliikmed said piisavalt puhata ning enesetunne oli seetõttu parem. Lisaks erinevat tüüpi patsientidele pakkusid väljakutset erinevad vaatlejad-külastajad, meeskonnajuhi asetäitja tulistamine, katse juhtida patsientide voogu ja saada ülevaade kohalike haiglate võimekustest, turvaprotokollide testimine ja meeskonna käitumine ohusituatsioonides.
Õppuse perioodil külastasid meid paljud vaatlejad, hindajad ja külalised. Pea alati oli tagasiside nende poolt väga positiivne, meie poolt pakutud lahendused pälvisid tähelepanu ning me ei jäänud hätta ka erinevates keerulistes situatsioonides. Suutsime tähelepanu võita nii brittidelt kui austerlastelt, samas ka soomlastelt, itaallastelt, belglastelt ja paljudelt teistelt ning ka meie oma esindajalt. Nakkushaigete saabumisel korraldasime neile isoleeritud haiglaosa (spetsiaalse vaid neile mõeldud WC-ga), samal ajal hoides haiglat töös ilma patsiente ohustamata.
Kirurgiline võimekus
Kolmest õppusel osalenud meditsiinimeeskonnast olime ainsad, kellel oli kirurgiline võimekus ja lisaks väljast saabuvatele kannatanutele hakkasid ka prantslased ja hispaanlased meile saatma omi kannatanuid, kes vajasid operatsiooni. Et mitte kinni joosta, üritasime hakata juhtima ka saabuvate kannatanute voogu nii, et esmane triaaž ja haige vaatlus oleksid tehtud teiste meeskondade poolt. Olles meeskonna juhina kohustuslikul kohtumisel kohalike võimuesindajatega, sain teate, et minu asetäitjat Andras Laugametsa on tulistatud pähe ning meeskond evakueerunud. Suutsin oma käitumisega koosolekul olla nii veenev, et korraldajad palusid mul koosolekule edasi jääda ja mitte lahkuda meeskonna juurde. Loomulikult oli see kõik õppuse osa. Õppuse kolmas ja viimane päev oli juba suhteliselt rahulik ning lõppes kõigi meeskondade ja korraldajate ning rollimängijate ühise õhtusöögiga.
Teel tagasi Anconasse tuli meile veelkord kasuks kohalik bussijuht (taas sama bussijuht, kes esimesel päeval tõi meid kõige otsemat teed Arceviasse) ja tema teadmised kohalikest oludest. Palusin tal uurida võimaliku lõunasöögi kohta ja seda mitte kalli raha eest. Juba kümnekonna minuti möödudes oli tal olemas pakkumine 10 EUR-i eest kahekäigulisele lõunale. Ja lõuna oli tõesti uhke, eelroaks ravioolid ja põhiroaks hulgaliselt väga maitsvat liha, nii et ka kõige suuremad sööjad said kõhu kõvasti täis.
Kasulikud järeldused
Tunnustust tuleb avaldada nii Arcevia linnajuhtidele, kohalikele elanikele ja rollimängijatele ning kogu Itaalia poolsele korraldusmeeskonnale, kes korraldasid põneva ja väljakutseid täis õppuse. Õppusel kogetu põhjal seisavad meeskonnal ees mõned vajalikud tegevused. Nendeks on eelkõige turva- ja ohutusprintsiipide üle vaatamine, muutmine ja meeskonna koolitamine antud teemadel. Teine oluline nüanss on nii suure meeskonna juhtimine. Seekordsel õppusel kasutasime tavapärast lähenemist, kus juhtkonda kuulusid meeskonna juht, tema asetäitja ja sideohvitser. Kuna seekordsel õppusel juhtimisele suurt rõhku ei pandud, saime kuidagi hakkama. Tegelikult on nii suurel meeskonnal vaja lisaks haigla juhti ja tema asetäitjat.

Raido Paasma