Põletushaavad on erineva tekkemehhanismiga. Enamasti mõistame põletuste all kõrge temperatuuri poolt tekitatud kudede kahjustusi kokkupuutel leegi, tuliste vedelike või esemetega (kontaktpõletus). Sarnaseid koekahjustusi põhjustavad elektrivool (elektripõletus) ja elektromagnetkiirgus (näiteks päikese- ja solaariumipõletus) või nahale sattunud kemikaalid (keemiline põletus ehk söövitus).
Põletustrauma on suuresti välditav.
Igapäevases kiires elutempos ei tohi kaotada ettevaatlikkust ja ohutunnet. Õpetage ka lapsi ohte tajuma! Õnnetuse korral sõltub oskuslikust esmaabist sageli kahjustuse ulatus ja sügavus. Põletuskahjustus süveneb senikaua, kuni kudede temperatuur on üle 44 ºC. Seetõttu tuleb põletushaav kõigepealt kiirelt jahutada.
Tark on osta apteegist spetsiaalsed jahutava toimega põletuse esmaabi geelid (Burnshield®, BurnJel®). Haava jahutamiseks ei sobi jää või jäävesi (veresooned ahenevad ja tekib oht põletuse süvenemiseks). Esmaabis ei tohi haavale asetada soojuse ärajuhtimist takistavaid salve ja vahte.
Põletustraumad on väga erineva raskusastmega ja ravivajadusega, mis sõltub põletuspinna suurusest, sügavusest, paiknemisest, hingamisteede kahjustuse esinemisest, haige vanusest, kaasuvate haiguste ja traumade iseloomust. Suurem osa põletustraumasid on väikesed, pindmised ning neid ravitakse ambulatoorselt perearsti praksises, haiglate erakorralise meditsiini osakondades, polikliinikutes.
Kui põletushaava pind ületab vigastatu käelaba suuruse või on tegemist sügava põletusega, siis pöörduge pärast esmaabi andmist kindlasti arsti juurde.
Põletushaavade ravi iseloom ja kestus sõltuvad kõige enam põletushaava sügavusest ja suurusest.
Põletushaavad jaotatakse pindmisteks ja sügavateks. Pindmiste põletushaavade korral (I ja II astme põletus) on nahk kahjustunud ainult osaliselt ja haavad paranevad sidumistega spetsiaalsete salvide või haavaplaastrite abil. Sügavate põletushaavade korral (III ja IV astme põletus) on nahk kahjustunud kogu paksuses ja haavad paranevad vaid operatsiooni abil ehk nahasiirdamise teel. Sügavate põletuste ravis kasutame aktiivset kirurgilist taktikat, mis tähendab põlenud kudede eemaldamist ja kohest nahasiirdamist esimestel päevadel pärast traumat. Sellise ravimeetodi abil on paranemine kiirem ja põhjustab haigele vähem vaevusi, kuid seda saab kasutada siiski ainult varase haiglaravi korral.
Kui hospitaliseerimine on mingil põhjusel hilinenud ja haavad on põletikulised, tuleb sageli oodata nende puhastumist sidumiste abil ning alles seejärel saab teha nahasiirdamise. Nahasiirdamiseks võetakse kahjustamata piirkonnast õhuke nahariba spetsiaalse aparaadi ehk dermatoomi abil ning see nn doonorhaav paraneb ühe-kahe nädala jooksul sidumistega.
Haiglaravi peamisteks näidustusteks on infusioonravi ja operatiivse ravi vajadus, põletustursetega seotud ohud ning kaasuvate haiguste ja traumade mõju põletuse kulule. Raskeid eluohtlikke seisundeid põhjustavate põletuste ravi on kompleksne ja pikaajaline: ühtse terviku moodustavad šoki- ja hingamisteede kahjustuste ravi, põletikuliste tüsistuste vältimine ja ravi, ravitoitmine, valuravi, haavaravi ja taastusravi.
Põletuste ravi ei lõppe haava paranemisega. Põletushaigete taastusravi peab olema kompleksne ja järjepidev, raskete põletuste korral kestab see aastaid. Arvestada tuleb nii füüsilise, psühholoogilise kui ka sotsiaalse rehabilitatsiooniga. Põletusjärgsete armide ja armidest tingitud liigesjäikuste ennetav ravi on rehabilitatsiooni üks komponente, mis saab alguse juba haavaravi ajal ning sõltub paljuski selle kvaliteedist.
Haiglast lahkudes pannakse paika edasise taastusravi suunad. Selle tulemuslikkus sõltub haige motivatsioonist ning haige, tema pereliikmete ja perearsti koostööst. Peab olema tagatud üksteise informeeritus ravi teostamisest ja esilekerkivate probleemide lahendamisest. Tänapäeval kasutatakse tähtsamate konservatiivsete ravivõtetena füsioteraapiat, asendlahaseid, surverõivaid, silikoonplaastreid ja armiravisalve. Eesmärk on piirata armistumise intensiivsust ja sellest tingitud vaevusi ning vältida liigesjäikust või vähendada nende raskusastet. Vajaduse korral teostame osakonnas ka põletusarmide plastilisi operatsioone. Küsige kindlasti informatsiooni järelravi kohta oma raviarstilt.
Põletusravi Regionaalhaiglas
Regionaalhaigla põletusravi üksus on ainuke põletustraumade ravile spetsialiseerunud keskus Eestis. Meie arstidel ja õdedel on pikaajaline erialakogemus, osal juba töötamisest A. Seppo nimelises kliinikus ja Keila Haiglas.
Statsionaarselt ravime peamiselt täiskasvanuid. Laste raskemate põletuste haiglaravi toimub Tallinna Lastehaiglas või Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekirurgia osakonnas. Polikliinikus konsulteerime haigeid vanusest sõltumata. Meile tuleks pöörduda konsultatsioonile nii esmaste põletustraumadega kui ka põletustraumast tekkinud armide korral. Nende ravi võib olla nii konservatiivne kui ka operatiivne.
Ain Seimar, põletusravi üksuse ülemarst
Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1978
Staaž põletusravi erialal 1980. aastast A. Seppo nimelises kliinikus, Keila Haiglas ja Regionaalhaiglas
Liikmelisus erialaseltsides:
- Eesti Traumatoloogide ja Ortopeedide Selts 1985
- Rahvusvaheline Põletustraumade Assotsiatsioon (ISBI) 1995
- Euroopa Põletustraumade Assotsiatsioon (EBA) 1996
- Eesti Haavaravi Liit 2011
Tiiu Kaha, põletusravi üksuse vanemarst
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna pediaatria osakond 1986
Internatuur 1986–1987 Tartu Ülikooli Kliinikumis lastekirurgia erialal
Alates 1988. aastast töötanud A. Seppo nimelises Kliinikus, Keila Haiglas ja Regionaalhaigla põletusravi osakondades
Arst-konsultant Tallinna Lastehaiglas
Liikmelisus erialaseltsides:
- Eesti Lastekirurgide Seltsi liige
- Eesti Haavaravi Liidu esimees