Aasta tohter dr Helen Ilumets: „Hästi oluline on siiras pühendumine patsiendi murele!“

Regionaalhaigla aasta tohtriks valitud üldsisehaiguste keskuse juht dr Helen Ilumets leiab, et iga patsiendi muresse tuleb suhtuda täie tõsidusega ning igale murele tuleb leida lahendus.

Tekst: Stina Eilsen

Kas aasta tohtri tiitel tuli üllatusena?

Vägagi! Hakkasin haigla sööklas nõusid ära viima ning siis tuli kolleeg ja uuris salapäraselt, kas ma üritusele ikka tulen. Esialgu ei saanud ma aru, millisest sündmusest jutt käib, ning lasin kiiresti kõik koosolekukutsed peast läbi. Kolleeg viitas siis ühele meilile, kus mulle olevat teada antud, et olen aasta arstiks valitud. Ma ei olnud veel selle meilini aga jõudnud…

Kuidas kolleegid ja patsiendid uudisesse suhtusid?

Patsiendid vast ei teagi, aga kolleegid olid väga rõõmsad. Ma ju enne tiitli väljakuulutamist ei saanud neile öelda ja siis, kui mind lavalt iseloomustati, üks kolleeg sosistas: „Helen, see oled ju sina!“

On paratamatu, et patsiendid enne vastuvõttu guugeldavad ning otsivad infot arstide kohta. Sinu kohta on eranditult väga positiivsed hinnangud. Mis on sinu põhimõtted suhtluses patsientidega?

Kus neid hinnanguid näeb? (Muigab veidi üllatunult.) Mina leian, et ühegi patsiendi probleemi ei tohi suhtuda vähendavalt ja igale murele tuleb leida lahendus. Patsiendil on arsti juurde tulek alati eneseületus ja seotud mingi murega. Ja kui meie suhtume patsiendi muresse üleolevalt, siis on see patsiendi jaoks solvav. Vahel on vastuvõtule tuleval noorel inimesel tervis täiesti korras ja tegelikuks põhjuseks vaid suur ärevus, sest ta on guugeldanud ning leidnud lõputul hulgal endale „sobivaid“ diagnoose. Arsti jaoks on see paras pähkel, sest patsiendile tuleb olukorda pikalt selgitada ja siis kipub vastuvõtuaeg üle minema. Püüan olla kõige viimane lüli patsiendi jaoks ning tema murele lahenduse leida, et ta ei peaks teise arsti vastuvõtule minema, kui selleks näidustust ei ole, sest sageli jäävadki ärevusega patsiendid erinevate arstide juures käima.

Täpselt nii sind kirjeldataksegi – oled hästi põhjalik ja elad patsiendi muredele kaasa. Mis arvad, kas arsti kutse on ajas muutunud?

Mulle endale tundub, et see on pidevas muutumises. Noored arstid on väga targad ja entusiastlikud, aga neil on täpselt paigas töö- ja puhkeaeg ning ausalt öeldes õpetavad nad ka vanemat põlvkonda, mis on väga positiivne. Meie tegime väga palju öövalveid ja ületööd. Ma ei tea, kas see on asi, mille üle uhkust tunda. Nüüd on suhtumine muutunud ja noored väärtustavad enda vaba aega palju rohkem. See on mingis mõttes hea. Põhjus, miks me nii palju tööd tegime, peitus sageli ka selles, et meil ei olnudki muud teha, võimalused näiteks reisimiseks ja vaba aja veetmiseks olid palju väiksemad.

Millised on su põhisoovitused residentidele?

Hea küsimus! Minu meelest on kõige tähtsam siiras pühendumine patsiendile, asja tuleb teha südamega! Kui patsiendiga tegeled, siis ei pea seda tegema kellelegi näitamiseks ja plusspunktide kogumiseks, vaid peab jääma tunne, et olen just selle patsiendi jaoks teinud enda poolt kõik, olen pingutanud ja pühendunud ning julgen peeglisse vaadata ja endale öelda, et olen hästi teinud. Teine asi on see, et koju ei tohiks tööd kaasa võtta. Sageli loeme ikka kodus enne magamaminekut tööasju, sest muul ajal lihtsalt ei jõua, aga töö- ja puhkeaeg peab ikkagi jääma eristatuks.

Juhid Regionaalhaiglas üldsisehaiguste keskust. Kuidas tunned, kas juhiamet tuli pigem ootamatult või oli see loogiline järgmine etapp tööelus?

Mul ei ole kunagi olnud sellist eesmärki, et tahan kindlasti juhiks saada, soovin lihtsalt enda valdkonnas olla väga hea ja pingutada selle nimel ning kui teadmistest jääb puudu, siis saab alati heade kolleegidega konsulteerida. Ma ei ole mõelnud, et teadlikult ehitan enda karjääri, pigem teen seda, mis meeldib ja kus tunnen, et olen südamega asja kallal ja saan midagi paremaks muuta.

Millest juhtimisel lähtud?

Püüan olla hästi kohal ja lähtuda põhimõttest, et iga probleem tuleb lahendada kohe, kui see tekib, mitte siis, kui see on paisunud suureks. Pead liiva alla ei tasu peita, sest pinged ei kao kuskile. Kui probleemiga tegeleda kohe, siiralt ja ausalt, siis lahenevad need ka paremini. On olukordi, kus on väga raske minna kolleegiga rääkima, aga kui see ära teha, on see tulevikuperspektiivis palju parem. Püüan suhtuda avatult ja mõistvalt, kõik saavad alati teha ettepanekuid ja oma arvamuse välja öelda ning siis otsime ühiselt kõige parema lahenduse. Kui siiski jäävad lahkarvamused, lepime kokku, et katsetame ja proovime mõne aja pärast välja pakutud alternatiivset varianti, mis esialgu sõelale ei jäänud.

Mida tähendab sinu jaoks kollegiaalsus?

Minu jaoks tähendab see seda, et ma kuulan kolleegi ära ega mõista teda hukka. Ma ei ütle kunagi halvasti ja püüan tema seiskohta mõista.

Koroonakriisi ajal tegid vist kõige rohkem valveid terves haiglas. Mida see aeg sulle õpetas?

Valveid sai tõesti väga palju tehtud, ma pole arvestust pidanud, kas just kõige rohkem. See aeg tõestas, et meil Regionaalhaiglas on väga ägedad kolleegid ja kui on kriisiolukord, siis on siin inimesed, kes panevad pead kokku ja mõtlevad koos, kuidas saaks paremini. See aeg tõi välja need, kellele saad alati loota ja kelle peale kindel olla, ning see lähendas meid meeskonnana. Tagantjärele mõtlen, et õed põlesid isegi rohkem läbi, neil oli väga suur koormus ja nad olid patsientidele lähemal.

Enne puudutasime arstikutse teemat, aga kuidas arsti ja õe suhe ajas muutunud on?

Ka see on muutunud. Varem oli arstide ja õdede vahel suurem lõhe, arvati, et üks allub teisele. Praegu mina isiklikult näen, et oleme meeskond, kellel on erinevad ülesanded. Meie keskuses on väga head suhted, õed julgevad enda arvamuse välja öelda ja koos tegutseme kõige olulisema nimel – et patsiendil oleks hea. Ma arvan, et me oleme üks tiim, ma ise olen töötanud nii hooldaja, õe kui ka arstina ning leian, et igaühel on hästi oluline roll patsiendi paranemisel.

Öeldakse, et kes palju teeb, see palju jõuab – sul on ka doktorikraad. Mida teadustöös uurisid?

Tegin doktoritöö Helsingis kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse mitteinvasiivsetest markeritest. See on mulle väga südamelähedane teema. Mulle ei ole kunagi meeldinud suitsetamine ja arvan, et see töö toetab suitsetamisest loobumise olulisust, sest näitab, et väga paljudel ka lühiajaliselt suitsetanutel on tõusnud oksüdatiivse stressi tase ja ilmnevad muutused hingamisteedes juba enne, kui üldse sümptomid tekivad. Kui suitsetamine maha jätta, siis põletikulise protsessi tase väheneb organismis oluliselt, aga täielikult ei kao mõnda aega. Hindasime eri markereid, mis põhjustavad oksüdatiivset stressi ja mõjutavad kudede remodelleerumist.

On selge, et suitsetamine kahjustab tervist, selles ei kahtle vist enam keegi. Millised on sinu soovitused, kuidas tervena püsida ja mitte sattuda sageli tervisemuredega arsti vastuvõtule?

Kõige olulisem on see, et inimene hoiab pea korras, sest mõtetest saab nii palju alguse. Samuti peab olema füüsilise ja vaimse tegevuse tasakaal paigas. Liikumine tõstab endorfiinide ehk õnnehormoonide taset organismis ja inimene on rõõmsam. Vahel mõeldakse, et ei ole aega trenni minna, aga trenn annab hoopis teistsuguse energia ja väsimuse ning on väga vajalik.

Millised hobid aitavad sul endal lõõgastuda ning tööstressi vältida?

Mina armastan väga matkata ja tennist mängida. Maal olla on samuti väga tore.

Teil kasvab peres kolm last. Kas olete perekondlikult sportlikud?

Jaa, mu abikaasa aerutab põhiliselt (abikaasa Martin Ilumets on olnud Eesti Aerutamisföderatsiooni president ning osalenud edukalt ka mitmel rahvusvahelisel aerutamise ultramaratonil), aga ma olen ka tema meelitanud tennist mängima. Ka lapsed mängivad tennist, meil on juba seitsmendat aastat selline tore traditsioon nagu tutvusringkonna perede tenniselaager Käsmus.

Kuidas arstikutse kasuks otsustasid?

Perekonnas mul arste ei ole, aga hiljuti rääkisin oma saja-aastase vanaemaga ja tuli välja, et kui sõda ei oleks tulnud, siis oleks ta samuti arstiks õppinud. Lapsepõlvele tagasi mõeldes, umbes kuueaastaselt vist tuli see otsus Muuga suvilas. (Naerab.) Kui ma ei viitsinud teha neid töid, mida vanemad palusid, siis peitsin ennast maja taha, opereerisin tigusid ja vihmausse – pean tunnistama, et neil alati ei läinud väga hästi, tagantjärele tunnen süütunnet. Mulle meeldis ravitsemine ja verd ma ei kartnud.

Hiljem tegelesin väga kõvasti spordiga, olin Moskvas noortekoondises ja õpetajad panid seal meile ainult kolmesid, sest nende arvates sportlased üle kolme ei väärinud, seetõttu tegin kümnendas klassis spordiga lõpparve, et arstiteaduskonda sisse saada.

Mis spordialaga sa tegelesid?

See oli selline ebanaiselik ala, ei teagi, kas julgen öelda… Ma olin sprinter. Elasime Erika Salumäega peaaegu kõrvaltubades. Kui loobuda otsustasin, siis oli see suur traagika, vanemad kutsuti kohale ja nad pidid aru andma. Aga keskkooli lõpetasin viitega ning astusin edukalt arstiteaduskonda.

Kuidas kogud jõudu uueks hooajaks?

Proovin olla rohkem maal, kaalun osalemist Eesti meistrivõistlustel tennises ja loen. Lugemine mulle väga meeldib, hetkel on pooleli raamat „Ära tee kahju“, mis on ühe neurokirurgi Henry Marshi memuaarid, viimati lugesin Rafael Nadali elulugu ning üks väga mahukas raamat John Fowlesi „Maag“ on juba viis aastat pooleli. Sageli on mul umbes seitse raamatut korraga lugemisel ning valin vastavalt tujule ja olukorrale, mida parajasti kätte võtan.

Arst olla tähendab suurt vastutust, pikki töötunde ja väga suurt pühendumist. Mis sind selle juures kinni hoiab?

Sageli sõbrad küsivad, et kuidas pean vastu keskkonnas, kus paratamatult on ka palju surma ja kannatusi ümberringi, aga see just aitab väärtustada iga hetke, mis meile antud on. Selle võrra oskan elu ilusaid hetki rohkem hinnata ja nende eest tänulik olla. Minu motoks ongi tänulikkus. Usun, et ka keerulised olukorrad on tulnud meile midagi õpetama.