Dr Liivi Maddison: „Intensiivravi tuleb inimlikumaks muuta!“

Regionaalhaigla II intensiivravi osakonna juhataja dr Liivi Maddison on veendunud, et intensiivravi vajab muutusi. Ka keerulises intensiivravis on olulisteks märksõnadeks suhtlemine, paindlikkus ja inimlikkus.

Tekst: Stina Eilsen

Eelmise aasta sügisel tuli dr Liivi Maddison Tartu Ülikooli Kliinikumist juhtima Regionaalhaigla II intensiivravi osakonda. „Mul on hea meel, et saan siin tegeleda nende teemadega, mis on mulle südamelähedased, ja enda tõekspidamisi ellu viia. See on keeruline ja pikk teekond, aga ma olen sellega algust teinud,“ räägib ta esimesest aastast Regionaalhaiglas. Sellesse aastasse on mahtunud põnev juhtimiskoolitus, palju vestlusi uute kolleegidega ning muidugi palju tööd.

Üks hingelähedastest valdkondadest on arsti jaoks intensiivravi inimlikumaks muutmine. Lihtsamalt väljendudes: keerulise ja sageli agressiivse ravi juures peab arvestama ka patsiendi kui inimesega, kes ei ole ainult organpuudulikkusega masinarägastikku aheldatud patsient, vaid kellegi isa, ema, laps või lapselaps. Just suhtlemist ja rääkimist peab dr Maddison intensiivraviarsti üheks olulisemaks oskuseks. „Me kipume vahel pisiasjad ära unustama, meie eesmärk peaks olema, et patsiendid elaksid ka pärast intensiivravi hästi, et kui me sellise agressiivse ravi ette võtame, siis elukvaliteet ei tohiks selle järel langeda.“

Tihti põhjendatakse vähest suhtlust kiire töötempoga – arstidel on alati ju nii kiire. See on aga pigem fassaad, mille taha peituda, sest intensiivis ei ole jutuajamised kergemate killast. Järjest enam hinnatakse arste, kes selle aja võtavad. „Minu praktika näitab, et kui selgitan patsiendile, kuidas me teda ravime, miks ta üht või teist asja tegema peab, siis tema paranemistee on efektiivsem. Me peame aktsepteerima meedikutena ka seda, mida patsiendid ise tahavad. Kui patsient suhelda ei saa, siis me uurime lähedastelt ja just nemad peaksid olema patsiendi sõnumikandjad,“ innustab ta kõiki peresid ka keerulistel teemadel avameelselt rääkima, sest elu on ettearvamatu.

Inimliku intensiivravi juures mängivad rolli veel mitmed esialgu ehk isegi teisejärgulised teemad, kuid mis siiski olulisel määral mõjutavad patsientide enesetunnet ja heaolu.

Avatud ja inimlik suhtumine aitab kiiremini terveneda

„Intensiivravi töötab ööpäev ringi ja seetõttu kipume vahel ära unustama, et öösiti tuleks ka intensiivis valgust vähendada, me keegi ei taha ju, et kodus tuled kogu aeg põleksid. Oma osakonnas tunnen puudust ka aknast vabaduse ja päikese suunas, meie aknad avanevad kahjuks kõik sisehoovi. Nii võib arusaamine ümbritsevast kaduda, võivad tekkida ärevushäired ja vaimne tasakaal paigast minna, aga meie eesmärk on, et inimene ravijärgselt ennast ka vaimselt hästi tunneks,“ räägib dr Maddison inimliku intensiivravi olulistest põhimõtetest.
Sama vajalik on patsientide ja lähedaste jaoks nn avatud intensiiv, kus ei ole piiritletud kõnetunnid ja külastusajad, vaid koostöös perega otsustatakse, millal on parim aeg patsiendiga suhtlemiseks ja tema külastamiseks. Kui lähedane on välismaal või ei saa mingil muul põhjusel külastada, siis võib suhelda nutiseadme abil või teha videokõne, kõik ravivoodid on selle võimalusega varustatud. Kõige aluseks on hea koostöö ja kokkulepped nii patsiendi kui ka tema lähedastega. „Koroona oli selles vallas õppetund – nägime, kuidas patsientidel kadus elutahe, kui nad kuude kaupa lähedasi ei näinud ning nende ümber toimetasid vaid sinistes riietes võõrad inimesed,“ nendib dr Maddison.

Inimlik intensiivravi võib tähendada ka seda, et raskes seisus patsiendi elutahte ja võitlusvaimu turgutab üles lemmikloom. „Meie osakonnas oli traumapatsient, kes sai koeraga jalutades autolt löögi. Ühel hetkel otsustasime ta lemmiku külla kutsuda. Ja see oli väga ilus hetk, kui nad tundsid üksteist ära ja pikutasid koos voodis.“ Dr Maddisoni sõnul on need fragmendid inimlikust intensiivravist, kus võimaluste piires arvestatakse inimeste soovidega. „Päris madusid, krokodille ja hobuseid intensiivi ei luba, aga väikesed koerad ja ehk ka kassid tulevad kokkuleppel kõne alla,“ räägib tohter muiates.

Tervenemine on ühise pingutuse vili

Üht põhimõtet peab dr Maddison väga oluliseks – inimene peab enda tervise heaks võimalikult palju ise ära tegema. „Tervenemise imesid võib juhtuda, kui patsient on ise enda jaoks hästi palju panustanud. Kui meile satub patsient, kellel on aastaid olnud halvad elustiilivalikud ning sellest tulenevad haigused, siis imele lootma jääda ei saa. Ka patsientidel on vastutus, kogu vastutust meditsiinile panna ei saa. Tegelikult ei saa tervenemist isegi imeks nimetada, tulemuseni viivad patsiendipoolsed teadlikud valikud ja meditsiin aitab rõõmuga resultaadini.“ Arsti sõnul on tervenemisel märksõnaks hea koostöö – patsient, perekond, füsioterapeudid, õed, hooldajad ja arstid. „Ja kõik koos suure meeskonnana jõuamegi eduka resultaadini. Patsiendi tervenemine on kogu meeskonnale tohutu töövõit ja see on see positiivne motivatsioon, miks me intensiivravi teeme. Head lood annavad energiat edasi tegutsemiseks.“

Kolleegid, elukestev õpe ja õpetamine

Inimlikust intensiivravist räägib dr Maddison ka oma tudengitele, ta on ülikoolis neljanda aasta tudengeid õpetanud üle kümne aasta. Nüüd on osa kunagistest üliõpilastest juba residentidest kolleegid Regionaalhaiglas.

2020. aastal valisid arstitudengid ta Tartu Ülikoolis aasta parimaks arst-õppejõuks, iseloomustades oma õppejõudu nii: „Dr Liivi Maddison selgitab teemasid lihtsalt ja loogiliselt. Ta on tudengite hinnangul igati meeldiv inimene, kelle puhul on näha, et ta naudib õpetamist. Tudengid hindavad kõrgelt dr Maddisoni soovi anda põhjalikku tagasisidet – just niimoodi õpibki kõige efektiivsemalt. Tänuväärne on ka see, et dr Maddison rõhutab eriti just neid teemasid, mida üks üldarst peaks kindlasti teadma.“

Kas tudengid on aastate jooksul muutunud? „Pigem mitte, ikka samasugused särasilmsed ja teadmishimulised. Küll aga pean aina vähem fakte õpetama, üliõpilased teevad väga palju iseseisvat tööd ja loevad. Ja kui meie ajal oli parim praktikum ära jäänud praktikum, siis nüüd see enam nii ei ole,“ muigab dr Maddison.

Küsimuse peale, millised on kõige olulisemad õpetamise põhimõtted, jääb vestluskaaslane viivuks mõttesse. „Arvestusest saab igaüks läbi, aga õpitu tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Mina pean saama aastate pärast enda elu nende tudengite kätte usaldada, ma pean neid nii õpetama.“ Ta on alati valmis tudengitega arutlema, mis töötab patsiendi kasuks ja mis mitte. „Näiteks elulõputeemad tekitavad praktikumides alati kirgliku arutelu. Tudengeid ei saa õpetada, et me oleme nii alati teinud. Tudengid küsivad ebamugavaid küsimusi, et miks, ja siis peab ka enda jaoks rohkem läbi mõtlema, miks me üht või teist liigutust teeme. Õpetades õpin ka ise,“ võtab dr Maddison kokku, miks ta Regionaalhaigla töö kõrvalt õpetamist jätkab.

Intervjuu lõpusirgele jõudes kutsun dr Maddisoni Regionaalhaigla töötajate ühisele suve alguse rattasõidule. Dr Maddison on kiirelt nõus ja uurib, kas pereliikmed võib kaasa võtta, kuna kogu nende pere liigub praktiliselt igale poole ratastel, sest see on kõige tervislikum valik. Ka ujumine ja triatlon ei ole talle võõrad. „Muide, Tartu kolleegid kinkisid mulle lahkumiskingituseks Ironmani võistlusel osalemise, see oli tagamõttega kingitus, et ma sporti ei jätaks ja liiga palju tööd ei teeks. Ja nüüd ma pean selle võistluse ette võtma!“