Anna Maria Sepp – purjetajast psühholoogiks

Küsimustele vastab hiljuti kliinilise psühholoogi kutsetunnistuse saanud noor psühholoog Anna Maria Sepp, kes töötab praegu Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus VIII osakonnas.

Tekst: Triin Olde, psühhiaatriakliiniku arst-resident

Oled väga mitmekülgsete huvidega noor psühholoog. Räägi veidi, millega lisaks psühholoogiale oled veel tegelenud?

Minu teine suur kirg on purjetamine. Meri ja sadamad on keskkond, kus olen üles kasvanud, ning kindlasti on sellel olnud suur mõju minu väljakujunemisele. Veel mõni aasta tagasi harrastasin ala ka profitasemel. Praegu möödub valdav osa minu vabast ajast merel, kas siis purjetades, surfates, noorsportlasi treenides või lihtsalt ilma nautides. Talvel, kui purjetamiseks on ilm liiga külm, harrastan mistahes muud spordiala, praegu on lemmikuteks CrossFit ja murdmaasuusatamine.

Kuidas jõudsid purjetamise juurest psühholoogiani?

Tänu purjetamisele ma tegelikult jõudsingi psühholoogiani – sportlaskarjääri vältel tegin koostööd spordipsühholoogiga. Mäletan, et imetlesin seda, kui palju on meie endi peas kinni ning kuidas on võimalik sooritust toetada vaimse treeninguga.

Siiski ei mõelnud ma siis veel psühholoogiast kui erialast. Pärast gümnaasiumi suundusin õppima hoopis infotehnoloogiat, aga murdepunkt saabus juba esimeses programmeerimise ainetunnis, kui avastasin end järsku mõtlemast, et mind üldsegi ei huvita see, miks minu programmeerimiskood veateadet annab, vaid see, miks üks ruumis viibijatest kuidagi kummaliselt või ebatavaliselt käitub. „Huvitav, mis tema peas praegu toimub? Mis tema käitumist juhib? Kuidas tema aju minu omast erineb? Kas tema ajus on midagi rohkem või vähem?“ olid mõned mõtetest, mis mul tekkisid. Mäletan veel hästi seda hetke ja süttivat uudishimu minu sees – muigasin ja otsustasin siis, et lähen psühholoogiat õppima. Ma ei ole seda otsust veel kordagi kahetsenud!

Mil viisil on varasem karjäär spordimaailmas sind psühholoogia erialal mõjutanud?

Olen terve oma elu vältel spordiga tegelenud, mistõttu on raske ette kujutada, milliseks inimeseks oleksin kujunenud teistsuguses keskkonnas. Keeruline öelda, milliste omaduste puhul lasub põhjus just sportlaskarjääri kogemusel. Üldiselt aga hindan, et mul on hea pingetaluvus ning olen üpris tasakaaluka ja rahuliku loomuga, tänu millele suudan pingelistes olukordades rahulikuks jääda ja säilitada n-ö kainet mõistust. Otsesemalt sportlaskarjääri vältel omandatud harjumus on enda analüüsimine ja valmidus olla selles protsessis haavatav. Hindan, et see on ka psühholoogi töös hädavajalik oskus, mis on suuresti õpitav. Mida raskemad on patsiendi mured, seda olulisem on töö kõrvalt ka iseenda eest hoolitsemine. Viimane nõuab paratamatult eneserefleksiooni ja mõtisklemist teemal, kuidas mina käesoleva teemaga suhestun ja kuidas see mind mõjutab. Üldse mitte haruldane pole ka olukord, mil patsiendi ja spetsialisti vahel tekib väärtuskonflikt, ning sellisel juhul on oluline ära tabada, kas see võib hakata piirama meie erapooletust ja pädevust psühholoogina.

On sul ka ehk mõni konkreetsem valdkond, mis sulle psühholoogia kui eriala puhul enim huvi pakub?

Erialaseid meelisteemasid on mul mitu. Spordipsühholoogia on minu jaoks endiselt äärmiselt südamelähedane valdkond. Veel meeldib mulle väga laste ja noorukitega tegeleda, olen kaalunud ka lapsepsühholoogiasse süvenemist. Praegu olen aga sukeldumas neuropsühholoogiasse. Mind huvitab inimese aju sees toimuv ning selle väljendumine tema käitumises, neuropsühholoogia diferentsiaaldiagnostilised küsimused on tohutult paeluvad. Õnneks on pikk karjäär ees ja usun, et jõuan kõike mainitut veel avastada. Peaasi, et ind ei raugeks!

Töötad praegu Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus VIII ehk neuropsühhiaatrilise profiiliga osakonnas. Räägi veidi osakonna eripärast ja sealse ravimeeskonna igapäevastest tööülesannetest.

VIII osakond on üldpsühhiaatria osakond, kus ravitakse erinevate psüühikahäiretega patsiente, kuid tõepoolest tegeleme palju ka neuropsühhiaatriliste küsimustega (osakonna juures asub ka neuropsühhiaatria keskus). Sellest tulenevalt pakub siin töötamine vaheldusrikkust, puutun iga päev kokku eri vanuses ja väga erinevate häiretega patsientidega, psühhootilistest häiretest kuni dementsuseni. Suur osa psühholoogi tööst on psühhodiagnostika. Tänu vaheldusrikkusele on siin rutiinil raske tekkida. Lisaks toimetatakse minu rõõmuks VIII osakonnas meeskonnatöö põhimõttel. Ühe patsiendi ümber on ravimeeskond, kes kogu tema ravitee vältel omavahel tihedalt koostööd teeb. Osalt ehk tänu sellele on meie meeskond kokkuhoidev ja meil on tööl tore koos olla. Meie töös on positiivsus ja naer väga tervitatav ja turgutav.

Kuidas hindad psühholoogilise abi kättesaadavust Eestis? Mis on hästi ja mida võiks parandada?

Nõudlus ja pakkumine pole tasakaalus. Meil on häid spetsialiste, kuid abivajajaid on rohkem, kui me ära jõuame teenindada. Lisaks on tee abini jõudmiseks paraku üsna keerukas. Mulle tundub, et inimene peab olema osav otsija, et piisavalt kiiresti spetsialisti juurde jõuda. Süsteem võiks olla organiseeritum ja struktuur läbipaistvam. COVID-19 pandeemia oli mõnes mõttes silmiavav kriis, suunates tähelepanu vaimse tervise probleemide ulatusele ja psühholoogilise abi olulisusele.

Millised on suuremad saavutused, mida oma senisest karjäärist võiksid välja tuua?

Praegu tunnen suurt rõõmu kliinilise psühholoogi kutse saamisest. See eeldas pika õppeprotsessi läbimist, kutseaasta läbimist ja kutseeksami edukat sooritamist. Kutseaasta läbimist võib lugeda ka omaette saavutuseks, sest tegemist oli ääretult kurnava, aga samas ka arendava aastaga. Teadmiste ja oskuste kogus, mida aasta jooksul tuli omandada, on märkimisväärne. Äkki on ka see üks põhjus, miks meil spetsialiste sama kiirelt ei lisandu kui abivajajaid.

Mida sooviksid veel saavutada? 

Saavutuseesmärke on mitu, sest huvipakkuvaid valdkondi psühholoogias on palju. Praegune tegevuskava näeb aga konkreetsemalt ette kognitiiv-käitumisteraapia väljaõpet ja kliinilise neuropsühholoogi kutse omandamist.

Mida soovitaksid noortele, kes mõtlevad psühholoogi elukutsele?

Tahaksin noortega jagada, et see on erakordselt põnev valdkond, mis vähemalt mulle inimesena pakub palju nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt. Suunaksin noori end analüüsima – mis on see miski, mis sind psühholoogia poole tõmbab? See arutelu võiks anda edasist ainest, kas ja millises suunas konkreetsemalt edasi võiks liikuda. Julgustan noori ka töötavate spetsialistide poole pöörduma oma küsimustega. Lõpeks on ju psühholoogia silmaringi avardav valdkond, millest ei pea ju ilmtingimata elukutset saama, kuigi töö meil kunagi otsa ei saa.

Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas 2023 nr 1: www.regionaalhaigla.ee/et/ajakiri