Professor Peep Talving ja ajakirjanik Villu Zirnask koroonameetmete tõhususest

Seekordses "Tervisepooltunnis" tulevad arutlusele ühiskonnas poleemikat tekitanud koroonaviiruse tõkestamise meetmed. Saates on külas Regionaalhaigla ülemarst professor Peep Talving, kellele pareerib ajakirjanik Villu Zirnask. Millised on kriitikute vastuargumendid senistele meetmetele? Milline mudel töötab viiruse tõkestamisel kõige paremini? Kas ja milliseid korrektuure peaks tegema üleriigilises vaktsineerimiskampaanias? Kuula Talvingu ja Zirnaski arutelu taskuhäälingu uues episoodis:

Leia meid ka Spotify keskkonnas: open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ 

Esimene ühiskonda lõhestav teema on maskide efektiivsus. Üks peamisi argumente on maskide ebakorrektne kasutamine. Arstid ehk kujutavad ette, et tavainimesed kannavad neid sama korrektselt nagu meditsiinitöötajad, kuid praktikas see nii ei ole. Küll on nina väljas, küll ripub mask niisama lõua all. Ka näeme nii ühistranspordis kui kauplustes, et paljud on üldse ilma maskita. Professor Talving, kas osalisest maskikandmisest on üldse abi?

Prof Talving: Väga hea küsimus. Maskide kandmine on tõepoolest ebamugav ja tülikas, samuti ei ole maskil lõputu eluiga. Kõige tõhusam mask on ilmselgelt meditsiiniline mask. Teised suukatted toimivad ehk suust tulevate pritsmete pidurdajana, kuid ei ole kontrollitud ja efektiivsed. Inimestest võib siinkohal aru saada, sest esimese laine ajal oli maskide kättesaadavus raske ja hind kõrge. Nüüd, kolmanda laine ajal, on maskid kõigile kättesaadavad, sest on tehtud suuri investeeringuid. Ka teaduspõhisus maskide osas on arenenud. Me kõik teame klassikalise meditsiini seisukohta, et mask pidurdab pritsmeid ja toimib koldekontrollina. 

Kui ma oleksin nakkuskolle, siis praegu sinuga rääkides oleks ilmselge, et kõrvalt tuleb välja aerosooli, mis tekib väikestes bronhides, kus õhk liigub. Tekivad mikromeetri suurused lenduvad osakesed. Ameerika CDS-i üks juhtidest ütles, et deltalaine puhul on nakkus R peaaegu sama kõrge nagu tuulerõugetel, mis teadupärast on väga nakkuslik tõbi. Leetrid on kõige nakkuslikum, nende R on 16-18. Tuulerõugetel on näitaja 6-8. Võrdluseks võin öelda, et kui keegi paneb teie korteris sigareti põlema, siis tunnete lõhna koheselt. Sama kiiresti võib aerosooliga levida ka deltaviirus. Maskid pidurdavad esmalt pritsmeid ja mingil määral ka aerosooli.

Debatt on olnud pikk ja on tehtud randomiseeritud uuringuid. Keeruline on standardiseeritult eksponeerida inimesi koroonaviirusele ja vaadata, kas maskikandjad nakatusid vähem või rohkem. Siin aga jõuame ühe uuringu juurde, mis ilmub varsti ühes suurimas teaduslikus ajakirjas Nature. Nad publitseerivad õige pea ühe artikli, milles kirjeldatakse Bangladeshis aset leidnud eksperimenti, kus jälgiti 350 000 inimest ja 600 küla. Inimestele jagati vabalt maske ja nende kasutamist jälgiti. Olid nii kirurgilised, puhtad maskid, kui näokatted. Kolmandas kontrollgrupis olid külad, kus ei toimunud mingisugust interventsiooni. See uuring peaks lõpetama igasuguse debati maskide kasulikkusest. Oli näha, et külades, kus toimus interventsioon, tõusis maskide kasutamine 42%-ni. Seropositiivsuses sümptomaatilisi haigeid, kellelt võeti ka vereproov, oli 11% vähem kui külades, kus maske ei rakendatud. Kui 95% inimestest oleks maske kandnud, siis oleks olnud 35% või rohkemgi % vähem seropositiivseid juhte kui külades, kus maske ei kantud. Nature'isse on väga raske saata midagi publitseerimiseks. Antud artikkel on retsensentide poolt risti ja põiki läbi käidud, nii et seda võib usaldada. 

Seega, kirurgilistel maskidel on efekt pritsmete piiramisel, sest teadupärast on tegemist piisknakkusega, samuti aerosoolnakkusega. Minu jaoks lõpetab see uuring debati maskide kasulikkusest. Kuidas aga teha see teadmine inimestele selgeks? Kui nina on maskist väljas, siis lendlevad aerosoolid vabalt hingamisteedest õhku. Mingil määral on pritsmed pidurdatud, sest suu on kaetud, kuid see on poolik lahendus. Kutsun kõiki üles korralikult kandma puhtaid maske. Tegu on majanduslikult tõhusa meetodiga piiramaks nakkuse levikut. See on odav ja kättesaadav, igaüks saab seda teha. 

Villu, sina oled maskide kandmise ja korralduse osas päris kriitiline olnud. Milline on  sinu seisukoht antud küsimuses?

Zirnask: Ma saan maskide osas esineda vaid tagasihoidliku harrastusviroloogina. Maskide kandmise graafikuid on suhteliselt lihtne jälgida igaühel, kes huvi tunneb. On raske näha seost maskikandmise ja laine tulemata jäämise vahel. Muidugi ei saa me alati olla kindlad andmete kvaliteedis. Mis protsent inimestest maski kannab ja kui hoolikalt? Bangladeshi uuringuga olen ka põgusalt tutvunud. Järelikult on maskide kandmine küllaltki ebamugav, kui tasuta maskide jagamise korral tõusis nende kasutamine ainult 42% peale. Uuringujärgselt langes maskide kandmise protsent veelgi. Järelikult kaalub ebamugavuse tase paljude jaoks riski üles. 

Prof Talving: Mul on väga hea meel, et me saame rääkida faktipõhiselt ja toetuda uuringutele. Tõepoolest, inimesi jälgiti teatud ajaperioodi jooksul. Eks kitsaskohti ole igal pool. Ütlete, et inimesed väsivad ära ja jätkusuutlikkus maskidel on madal. Arusaadav, ent kui me räägime sellest, kas mask on efektiivne sel hetkel kui maski kantakse, siis on vastus jaatav. 

Muidugi tuleb alati arvestada inimlikku faktorit. Täiskasvanud haritud inimesena mõistame, et mask tuleb korralikult ette panna, kuid ühiskonnas on ju lapsi ja teistsuguseid inimesi, kellel on maski keerulisem kanda. 

Kui vaatame, kus on praegu suurimad nakkuskolded, siis on nendeks koolid. Näeme nakatumiste hulgas kolme küüru. Kõige rohkem laste hulgas, siis nende vanemad ja kolmandaks on tõusuteel 85+ grupp. Nende hulk ei ole väga suur, kuid on näha, et see tõuseb. Selle järgi võime aru saada, kuidas vektor liigub. Rakendada koolis maske on suur väljakutse, kuid me peame endalt küsima, kas me jätame kasutamata ühe võimaluse kaitsmaks ühiskonda sellest katastroofist, kus me oleme ja mis järjest süveneb. Kõik algab meist endist. Mina saan selle sammuga muuta maailma millimeetri võrra paremaks. Kui aga inimene leiab, et see on tülikas ja käib tema tahtmise vastu, siis me ei saa teda ka sundida.

Maskikandmise ümber on kasutatud segaseid eufemisme nagu “rangelt soovituslik”. Samuti lisanduvad juriidilised nüansid: kas kedagi saab sundida või mitte. Tulemusena on maskide autoriteet ja usaldusväärsus küllaltki madal. Villu, sina kui ajakirjanik, milline kommunikatsioon suudaks selles küsimuses innustada inimesi vastutustundlikult käituma?

Zirnask: Mulle näib, et siin võib rakendada “Kevadest” tuntud soovitust, et kui tervet ei tee, tee pool, aga korralikult. Maski võiks kanda kõrgema nakatumise perioodidel ja rahvarohketes kohtades, mitte kogu aeg poolikult lõua peal. Mind häirib siin ka keskkonnakaitse aspekt. Vahepeal näeb tänavatel siin-seal maske vedelemas ja kui maskide korrektselt kandmiseks tuleb neid tihedalt vahetada, siis tekib maailmas tohutu hulk prügi. Ehk minu jaoks võiksid maskid olla lühiajaline meede laine tipphetkedel. Siis inimesed ei väsi niivõrd ära ja kannavad maske korralikult.

Prof Talving: Meil on tegu pikaajalise kriisiga. Lõhkev pomm või maavärin on lühiajaline kriis, kuid koroonakriis muudkui kestab ja kestab. Keegi ei tea kui kaua viirus edasi pesitseb ja lokkab. Meie väljakutse on globaalne vaktsineeritus. Siis suudaksime viirusega elada. Kurb, et kommunikatsioon on algusest peale viltu läinud. Kas ei ole teadlased või riik suutnud kõikide gruppidega silmast silma suhelda ja usaldus on kadunud. Alguses oli hirm ja paanika, kus kõik panid õla alla, sest ei olnud veel vaktsiine või oli vaktsiinide doseerimine selgelt reglementeeritud Euroopa Ravimiameti poolt. Kui me oleksime teadnud, mida teeb 1. doos, ei oleks me 2. doosi kinni hoidnud. Dr Anthony Faucilt küsiti, miks tuleks anda kolmas tõhustusdoos kõigile, kes on vanemad kui 12-aastased, kuid FDA otsustas seda anda vaid üle 60-aastastele. Seal on ju suur vahe - noored versus 60+. Fauci vastas, et teadus on selles küsimuses pidevas arengus, iga päev lisandub uuringuid ja see, mida öeldi eile, võib täna muutuda. Loomulikult võib muutuv info inimestes segadust külvata, kuid kogu diskussioon ongi dünaamikas. Meie sihtmärk on liikuv.

Villu, sina oled küll vaktsineeritud, kuid oled vaktsineerimise korralduse suhtes kriitiliselt sõna võtnud. Mis on valesti läinud?

Zirnask: Fakt, et olen sattunud vaktsiiniskeptiku rolli, näitab, et midagi on viltu. Mul on COVID-i vaktsiin olemas ja ka varasemalt olen end enne reisi arsti soovitusele vastavalt vaktsineerinud. Üle-eelmisel aastal mõtlesin isegi end gripi vastu vaktsineerida, kuid siis tekkis defitsiit ja vaktsiin jäi tegemata. Inimaju on keeruline, sel aastal on olukord ratsionaalselt võttes sama, oleks vaja vaktsiin teha, kuid nii suurt innustust seda tegema minna ei ole kui oli 2019. aastal. Sund peletab kindlasti osasid inimesi eemale.

Ehk vaktsineerimine poolsunniviisiliselt on vale? Kas vabatahtlikkuse ja solidaarsuse rõhutamine oleks tõhusam olnud?

Zirnask: Eks inimesed ja grupid on erinevad. Vaatasin just Riigikantselei tellitavat küsitlust, kahjuks küll septembris tehtud, kus võrreldi juunit ja augustit vaktsiinitõendi sisseviimise kontekstis. Väike osa, kes pigem ei vaktsineeri, oli radikaliseerunud ja liikunud nende hulka, kes kindlasti ei vaktsineeri. Osad inimesed lihtsalt vajavad rohkem mõtlemisaega ja harjumist. Osasid paraku ei olegi võimalik veenda ja nad vajavad teistsugust lähenemist.

Prof Talving: Mina ei pea teid veenma. Olen lugenud teie lugusid ja mõne koha peal tõesti nõustun kriitikaga. Aga mis oleks lahendus? Kuidas jõuame pandeemiast välja? Kriitikuid on palju, kuid konstruktiivseid ja edasiviivaid lahendeid vähe. 

Vaatasin “Esimese stuudio” saates Ossinovski, Tanel Kiigu ja saatejuhi debatti, kus eelmine sotsiaalminister ütleb, et te ei ole jõudnud esimese doosiga sihtrühmadeni, riskigrupid on vaktsineerimata, olukord on ebaõnnestunud. Ja mõtlen, kuidas me siis sinna jõuda võiksime? Harjumaal on vaktsineerimise kohti 31. Sa lähed läbi linna ja vaktsineerimisbuss praktiliselt sõidab sinust üle, neid on nii palju. Registreerimisega, ilma registreerimiseta. Kiirabid sõidavad töökohtadesse. Võimalused on kõigile loodud. Villu, mis oleks sinu ettepanek pandeemia lõpetamiseks?

Zirnask: Minu arvates on kõige kriitilisem grupp just vanemad inimesed. Nende puhul on ilmne, et vaktsineerimistõend ei tööta. See töötas teatud hulga nooremate puhul, kes ka said vaktsiini. 

Vahest on tegu radikaalse ettepanekuga, kuid nooremaid motiveeriks ehk vaktsiinitõendi kaotamine. Teatud hulk leebuks ja läheks vaktsineerima. Vanemate inimeste puhul tuleks ilmselt personaalset tööd teha. Mul on teooria, et Eesti olukord on Põhjamaadest ka pisut erinev, sest meie vanurite tervis on kehvem ja nad hindavad vaktsiini efekti vähem oluliseks. Neil on ju niikuinii 10 haigust, miks siis kaitsta end veel mingi koroona vastu. Ma ei tea, kui lihtne on seda lühiajaliselt muuta. Näiteks Soomes oli gripivaktsineeritus enne pandeemiat üle 65-aastastel 50%, meil aga 15%. Neil oli parem vundament, millelt koroona vastu vaktsineerida. Kas üldse on meil võimalik ühe aastaga samale tasemele jõuda? Põhjamaades kasvas koroona vastu vaktsineerituse tase võrreldes gripivaktsiiniga kaks korda, meil umbes viis korda. Sealt edasi minna on üsna raske, kuid eks peab püüdma.

Prof Talving: Eks me seal olemegi. Võime ära selgitada, miks me ei saa ja miks ei jõua õigete inimesteni, kuid kellelgi ei ole konkreetset ettepanekut olukorra parandamiseks. Vanaema Maali Võru talus, kuidas me jõuame vaktsiiniga temani? Oleme ju nii palju lugusid näinud, kuidas see sama 85-aastane vanake on kliinikumi osakonnas hapnikravil ning imestab, et kuidas viirus temani jõudis kui ta isegi kusagil ei käi. Aga viirus kahjuks jõuab inimesteni. Ta tuleb läbi lukuaugu, läbi teiste inimeste ja toob kaasa palju surmasid. Skandinaavia maad on meie jaoks hetkel kuldne standard, kuid esimese laine ajal kandsid nad suuri kaotusi. Rootsi oli ju maailmas tuntud selle poolest, et rakendas väga liberaalseid kontrollmeetmeid ja kaotas kümnetes tuhandetes eakaid inimesi. Me nägime ka seda, mida tegi esimene laine meie vanakestega. 

Arsti ja patsiendi suhe on Rootsi foonil mõnevõrra lähedasem. Kui arst ütleb, et tegu on elukaitsva meetmega, siis on sealsed patsiendid varmamad end vaktsineerima kui meie haiged.

Selgelt on vanematest inimestest moodustunud riskirühm. Sooviga neid kaitsta, oleme pannud lukku terve ühiskonna. Kas oleks mõistlik seda suhtumist muuta ja panna lukku teatud riskirühmad ning hoida teine osa ühiskonnast avatuna?

Prof Talving: Minu kogemus kolme lainega ütleb, et täpselt nii nagu nakkusfoon ühiskonnas kasvab, nii nakatuvad inimesed ja töötajad haiglas, hooldekodu hooldajad, õed ja kliendid. Suur nakkuse surve Eesti tänavatel, kodudes ja töökohtades tuleb igalt poolt läbi. Meil oli väga rahulik periood teise ja kolmanda laine vahel, liikusid kõigest mõned patsiendid siin ja seal. Ja nüüd, kus nakkus on tõusuteel, on mul mitmes osakonnas kolded. Praegu on esimese doosiga vaktsineerituse tase töötajate hulgas 80-90%, kuid ometi tuleb viirus läbi. Võtame näiteks Koeru hooldekodu, kus on 60 töötajat, kes on võtmeks selle hooldekodu toimimisel. Nad korrastavad, sätivad, jagavad ravimeid. Kui nendest on vaktsineeritud 70%, siis 30% võivad ju siiski presümptomaatiliselt viiruse kohale tuua. See ei toimi, et kaitseme ainult osasid inimesi, kui meil on kõik kohad täis vektoreid, kes võivad viirust edasi kanda. Ei toimi ka külastuskeeld, sest tekib arutelu, kuidas me ei luba omakseid vaatama inimest, kes elabki ainult 2-3 kuud veel. Lased ühe omakse sisse, ja ongi viirus majas. See sama vaktsineerimata hooldaja tegeleb 20 või 30 kliendiga, vahetab mähkmeid, toob toitu, ajab habet ja korrastab. Perfektne retsept viiruse levikuks. 

Räägime lõpetuseks veel erinevatest pandeemiavastastest strateegiatest. Professor Talving tõi välja Rootsi kui liberaalse näite. Austraalia ja Uus-Meremaa jällegi on viirusele reageerinud väga rangelt ja mõne üksiku juhtumi ilmnemisel linna või osariigi lukku pannud. Nende geograafiline asukoht muidugi võimaldab paremat isolatsiooni. Villu, milline strateegia tundub sinule parima lahendina?

Zirnask: Minu teada lõi Uus-Meremaa hiljuti käed üles, et 0 COVID-i strateegiat neil rakendada ei õnnestu. Nende lähenemine oleks teostatav kui nad suudaksid kiiresti vaktsineerimise lõpule viia ja ühiskonna avada. Pea kahe aastaga on aga hirm nii suureks kasvanud, et ei julgeta isegi vaktsineerituse kasvades piiranguid maha võtta. See on antud lähenemise kehv pool. Tegu ei ole enam nii demokraatliku riigiga kui varasemalt. Mulle on sümpatiseerinud mitmed USA osariigid, mis on vähem piiranguid kehtestanud ning praktika on näidanud, et olukord pole käest ära läinud. Laine hari on ehk olnud teravam, kuid mingil hetkel taandunud, sest lõputult see kasvada ei saa.

Iisrael on olnud vaktsineerimishõlmatuse suhtes eeskuju, kuid vaatamata ⅔ vaktsineeritud populatsioonile tabas neid kolmas laine. Professor Talving, mis on maailma õppetund eri riike vaadeldes? Kelle lähenemine on olnud edukaim?

Prof Talving: Iisrael jäi oma loorberitele puhkama, ta peatus 60% juures. Alguses oli Iisrael tõepoolest kuldne standard, fantastiline mudel kiirest vaktsineerimisest. Sai tehtud kokkulepe Nethanyahu ja Pfizeri vahel ning osteti hulk doose. Kui aga vaktsineerimine aeglustus 60% juures, hakkasid tekkima probleemid ülejäänud 40%-ga. Samuti oli määrav Iisraeli elustiil: populatsiooni tihedus teatud piirkondades ja sage perekondlik läbikäimine. Põhjamaades ju hoitakse meeleldi suuremat distantsi. Ehk Iisrael sai sealt tagasilöögi. 

Küll aga on nad tänu kiirele vaktsineerimisele väga suurel määral panustanud andmete kogumisse. Näeme nende ja tegelikult ka Eesti näitel, et peale neljandat kuud hakkab vaktsiini efektiivsus kuluma. Alates nädala möödumisest peale teist doosi on kaitse ca 95%. Tuletame siinkohal meelde, et gripivaktsiini kaitse on umbkaudu 40%. Ehk tegemist on väga efektiivse meetodiga raske haiguse ja surma ära hoidmiseks. Ent peale 20.nädalat efektiivsus väheneb. 

Sellesse pilti lisanduvad järjest uued teadmised, sest keegi meist ju ei tea, mis toimub vaktsiiniga aasta pärast. Järgneb kriitikalaine. Uute andmetega sünnivad ka uued otsused. Sellest johtuvalt näeme ilusti Krista Fischeri tehtud kõveratelt, et nakatumine on väga kõrge mittevaktsineeritute hulgas ning vaikselt hakkavad lisanduma need, kellel on vaktsiinidoosist möödunud üle 20 nädala. Siin ongi koht, kus tuleb mõelda revaktsineerimisele ehk tõhustusdoosidele. Me oleme tõhustusdooside osas otsuse langetanud, täienddoose me ka juba teeme. See muidugi ei päästa meid pandeemiast, kuid langetab koormust haiglates. Eelkõige on haiglates just vanemad inimesed ja nemad vajavadki tõhustusdoose. 

Räägime lõpetuseks pisut vaktsiini kõrvaltoimetest ja selle ümber käivast debatist. Sotsiaalmeedias hakkavad silma inimesed, kes väidavad, et paljud on vaktsiini kõrvaltoimete tõttu jäänud raskelt haigeks või lausa surnud. Villu, mida sina arvad, kuidas ja kas üldse oleks võimalik neid seisukohti kummutada?

Zirnask: Ma ei tahaks sellesse debatti ennast segada. Eks ma olen ka kuulnud inimestest, kes on järgmised paar päeva palavikuga pikali olnud. Endal aga ei olnud midagi tõsist, sain järgmisel päeval ka spordivõistlusel käia. Peale esimest süsti oli käsivars pisut valus, peale teist polnud sedagi. Inimesed on ju erinevad. Mõnel võivad kõrvalmõjud ka tugevamad olla. Mulle lihtsalt tundub, et aasta alguses oli vaktsiin ülemüüdud. Vaktsiinile pandi suuremaid lootusi, kui tagantjärele tõeks on osutunud ja selle taustal on ka skeptikutel olnud lihtsam osatada, et näete, ei tööta.

Prof Talving: Me peame taas üle vaatama numbrid - kui palju on vaktsineerituid intensiivravi osakonnas? Peaaegu, et ei olegi. Nad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ma küsisin lõuna meditsiinistaabi juhilt dr Karjaginilt, kui palju on kliinikumi intensiivravi osakonnas olnud kolmanda laine ajal vaktsineeritud inimesi. Kolm. Ja kuidas neil läks? Kõik läksid koju. Regionaalhaiglas samamoodi. Neid patsiente on meil kolmanda laine ajal intensiivravis olnud üks. Ma ei oska enam selgemaid andmeid kuulajatele välja tuua. Isegi kui kõrge nakkuskoormusega nakataja nakatab vaktsineeritud inimese, siis on sümptomid suhteliselt tagasihoidlikud: nohu, köha, palavik ja vahest vajab ka hapnikku. Ent surijate seas ei ole pea kusagil vaktsineerituid. Vanemate inimeste puhul, kellel on hulk kaasuvaid haiguseid, võib see väike viirusedoos tõepoolest elu lõpetada. Nooremate vaktsineeritute hulgas aga ei näe me surmasid üldse.

Ma ei mõista skeptikute anonüümseid argumente, mis jäävad kõlakate tasemele.

Olen kolme laine ajal juhtinud Põhja meditsiinistaapi, olen teadusnõukojas, ülemarst ühes Eesti suurimas haiglas ja mul on info olemas. Ma vaatan ja imestan, kuidas ei mõisteta seda, et vaktsiin kaitseb raske haiguse eest. Ma tõesti ei saa sellest aru.