Diabeedi kulg sõltub patsiendi suhtumisest

14. novembril tähistatakse Rahvusvahelise Diabeediföderatsiooni (IDF) eestvõttel maailma diabeedipäeva ja sel puhul on taskuhäälingusse tulnud Regionaalhaigla endokrinoloogiaüksuse juht dr Mart Roosimaa ja diabeediõde Tiina Mitt. Uurime, mille poolest erinevad I ja II tüübi diabeet, millised on levinumad väärarusaamad, kuidas diabeeti kontrolli all hoida ja millist rolli mängib sel teekonnal diabeediõde.

Kuula värsket episoodi siit: https://soundcloud.com/regionaalhaigla/tervisepooltund-episood-42-diabee...

Diabeet on levinud haigus. Kui palju esineb seda Eestis?
Diabeedi esinemissageduse kohta Eestis tegelikult täpseid andmeid pole, kuid hinnanguliselt on patsiente 60 000-70 000. Sealhulgas ka I tüübi diabeeti põdejad, kelle suurusjärk on 6000. Diabeedi esinemissagedus on aastate jooksul kasvanud ning on alles viimastel aastatel jõudnud teatavale platoole, kus uusi haigestunuid lisandub samal määral, ca 6000 uut II tüübi diabeediga patsienti aastas.

Tunneme esimest tüüpi autoimmuunhaiguste hulka kuuluvat diabeeti ja teist tüüpi diabeeti, tuntud ka kui suhkrutõbi. Millised on nende haiguste tekkepõhjused ja kulg?
Mõlemad diabeedid on sarnased ühes suures nimetajas ehk nende probleem seisneb veresuhkru taseme regulatsioonis. Põhjused on aga täiesti erinevad. I tüüpi diabeeti tuntakse rohkem kui lapseeas algavat haigust, mille põhjustajaks on autoimmuune protsess, kus organism kahjustab iseennast. Kahjustatud kõhunääre, mis peaks vastutama veresuhkrut stabiilsena hoidva hormooni tootmise eest, enam ei toimi ja inimene sõltub süstitavast insuliinist. II tüübi diabeedi põhjused varieeruvad rohkem ning haigus lööb sageli välja keskeas ja vanemas eas. Suurim riskifaktor on rasvumine, samuti vähene aktiivsus ja ebatervislik toitumine. Suhkruhaigus lööb välja seetõttu, et kõhunääre ei suuda liigse veresuhkru kontrolli all hoidmiseks piisavalt insuliini toota.

Kui teadlikud on inimesed ja millised on levinud väärarusaamad nende haiguste osas?
Endokrinoloogi juurde jõuavad üldiselt patsiendid, kellel on diabeet varasemalt juba diagnoositud ja kes on juba teatud määral teemaga kurssi viidud. Ehk mul on juba kerge erialane ootus, et patsient eelnevalt teab oma haigusest. Kui patsient on saanud esimese diagnoosi minu vastuvõtul, siis suuname ta edasi diabeediõe juurde, kus selgitatakse patsiendile enesejälgimist, tervislikku eluviisi ja muud praktilist, mis kuulub diabeedi ravi ja kontrolli all hoidmise juurde.

Tiina, ehk saate teie diabeediõena oma kommentaari lisada?
Levinud valearusaam on, et inimesed peavad haiguse ainsaks põhjuseks liigset suhkrutarbimist. Teine raviga kaasnev väärarusaam on, et kui ravi juba teatud aja kestab ja veresuhkur on normaliseerunud, siis võib ravi pooleli jätta. Ei teadvustata, et kõrgenenud veresuhkur teeb organismis laastavat tööd, et kahjustada saab nii veresoonkond kui perifeerne närvisüsteem. Ilma toimiva verevarustuse ja närvitalitluseta aga ei saa ükski organ funktsioneerida. Eks neid valearusaamasid ole teisigi.

Millal peaks inimene endal diabeeti kahtlustama?
II tüübi diabeet on sageli asümptomaatiline ehk inimene ei pruugigi seda ära tunda. Ka algav I tüübi diabeet võib märkamatuks jääda ehk ainevahetushäired on juba olemas aga mitte piisavalt väljendunud kujul, et ohtlikuna tunduda. Et aga I tüübi diabeeti haigestumine toimub tihti lapseeas ja selle pilt on üsna markantne, siis vanemad saavad kohe aru, et midagi on valesti. Tavalised sümptomid on rohke veejoomine, tualetis käimine, vahel ka kehakaalu langus ning need märgid ilmnevad suhteliselt kiiresti, kuude või isegi nädalate jooksul. Lapseeas tuleb diagnoos tavaliselt varakult. Täiskasvanueas aga avastatakse diabeet harilikult mõne tervisekontrolli jooksul. Töötervishoiuarsti analüüside või autojuhilubade tervisetõendamisel selgub, et veresuhkru tase on normaalsest kõrgem.
I tüüpi diabeedi vallandav faktor ei ole täpselt teada ja seepärast on ka haiguse eelsoodumust raske määratleda. II tüübi puhul aga näeme eristuvat riskirühma, kellel haigus võib avalduda ja kes peaksid end regulaarselt kontrollima. Sinna alla kuuluvad inimesed, kelle kehamassiindeks (kehakaal jagatud pikkuse ruuduga meetrites) on üle 30, mida defineeritakse rasvumisena. Lisaks on oluline geneetika. Kui esimese astme sugulastel (vanematel, õdede-vendadel) on diabeet diagnoositud, siis tõuseb ka inimese enda risk. Madal füüsiline aktiivsus ja ebatervislik toitumine asetavad samuti inimese riskigruppi ning oleks mõistlik silma peal hoida suhkruhaiguse võimalikel sümptomitel.

Milline on esimene samm diabeedi diagnoosimisel?
Esmalt tehakse vereanalüüs, kus määratakse veresuhkru sisaldust. Seda on võimalik teha mitmel erineval viisil. Sageli määratakse ta juhuslikul ajahetkel, kas hommikul, lõunal või õhtul. Et aga veresuhkru tase on toidust mõjutatud, siis ei pruugi see number alati informatiivne olla. Tulemus võib olla kõrgem kui ta oleks hommikul tühja kõhuga, kuid ei pruugi olla piisavalt kõrge, et saaksime kindlalt väita: midagi on valesti. Sageli ongi esimeseks kontrollvõimaluseks määrata veresuhkru tase hommikul tühja kõhuga.

Kas esmalt peaks inimene pöörduma perearsti poole?
Üldjuhul see nii on. Regionaalhaiglasse ja üldiselt endokrinoloogi vastuvõtule pöörduvad patsiendid juba mitte enam diagnoosi saamiseks, vaid siis kui diabeet on juba pikemat aega diagnoositud aga perearst on raviga hätta jäänud. Ta ei tea, mis on järgmine optimaalne samm ja vajab välist vaadet. Esmane diagnoosimine jääb tõesti sageli perearsti teha.

Kuidas väljakujunenud diabeeti ravitakse?
Sõltub diabeedi tüübist. I puhul, kui kõhunääre on kas täielikult või suurel määral kahjustada saanud, on põhiline osa insuliini süstimisel, õigete annuste valikul ja lisaks mõistlik toitumine ja füüsiline aktiivsus. Spetsiifiline dieet pole vajalik ehk ei pea tingimata kaloreid või süsivesikuid piirama. II tüübi puhul, kui tegu on kergekujulise vormiga nagu juhuleiuna sageli on, siis on esmane valik elustiili muutmine. Inimene ei pruugi vajada tablett- või süstravi. Patsient vajab nõustamist ja siin aitabki harilikult diabeediõde või pereõde.

Diabeediõenduses on lisaks verbaalsele õpetusele ka abiks kontrollivõimalused. Meil on kõrgtehnoloogiline meditsiiniline kehaanalüsaator, millega saab kontrollida lihasmassi ja skeletilihaseid, sest just lihased on organismis põhilised glükoosi metaboliseerijad. Peame patsiendi puhul jälgima, et lihasmass oleks piisav ja nõustame teda nii toitumise kui füüsilise aktiivsuse vallas. Saame jälgida, kas kaal langeb lihasmassi, rasva või vee arvelt, st rakuvälise ja rakusisese vee. Metaboolsetel inimestel toimub kaalulangus esialgu ikka veekaotusena ja alles seejärel hakkab kaduma rasv. Me saame kogu protsessi jälgida aga põhiline on patsiendi motivatsioon. Siin jõuamegi küsimuse juurde: kuidas hoida patsiendi pühendumist? Suurt rolli mängib patsiendi teadlikkus ja tegu on eelkõige meeskonnatööga. Peame pidevalt rääkima ühte ja sama eri nurga alt, et hoida inimene töös ning vältida tulevikus tekkivaid tüsistusi.

Mitu aastat olete diabeediõena töötanud?
Oh, ei mäletagi täpselt. Olin üks kahest esimesest õest, kes sai haigekassalt nõusoleku iseseisvaks õendustööks 1994. aastal.

Teil on tõesti pikk staaž. Käesoleva aasta diabeedipäeva motoks on juhtlause, et diabeediõed toetavad diabeediga toimetulekut. Kas patsiendid leiavad kergesti teieni tee?
Sellega ei ole üldjuhul probleeme. Regionaalhaiglas on diabeediõe vastuvõtt olnud kättesaadav alates 2003. aastast. Õendustegevus polnud siis veel laialt levinud, tegu oli uue asjaga ja inimesed polnud teadlikud, kuid teenus leiti õige ruttu üles ja praegu pole sellega muret. Pigem on kitsaskoht personali puudus. Õe vastuvõtuga paraku on ka nii, et patsiendid ilma saatekirjata sinna ei pääse. Saatekirja väljastab perearst, kirurg, endokrinoloog või muu spetsialist.

Kas diabeetiku elu on läinud kergemaks?
Nii ja naa. Kindlasti on lisandunud võimalusi, mida 10-20 aastat tagasi polnud. Sel ajal tähendas diabeet suhteliselt kiiresti süstitava insuliinini jõudmist, ka II tüüpi suhkrutõve korral. Tänapäeval on ravivõimalusi oluliselt rohkem ja me suudame insuliinravi algust kaugemale lükata, vahel isegi patsiendi insuliinravi pealt ära tuua. Patsientidel on sageli väärarusaam, et kui süstimisega alustatakse, siis nii ka jääb. Kellelgi hakkas tuttav süstima ja jäi pimedaks või isegi suri. Pigem oli organismi metaboolne kontroll nii halb, et sellised pöördumatud muutused tekkisid, mitte polnud asi süstimises. Selline mõtlemine näitab, et minevikus olid ravivõimalused küllalt piiratud ja patsiendid, kes insuliinravile jõudsid, sinna jäid. Nüüd aga on meil võimalus ka positiivses mõttes tagurpidi liikuda ja süst ei tähenda eluaegset otsust.

Kas oskate tuua oma praktikast innustava patsiendiloo, kus inimene on saanud hakkama ilma süstita?
Neid tuleb ikka ette. Mina endokrinoloogina sinna nii väga ei panusta, sest tulemus on eelkõige patsiendi enda tehtud töö. Meie suhteliselt tagasihoidliku ja lühiajalise nõustamise pinnalt on nad suutnud teha järeldused, millega muuta igapäevast elu sel määral, et suhkrutõbi ehk algab raviga, kuid üldseisund paraneb ja ravi lõpeb aastateks. Nad on piisavalt motiveeritud, et muuta oma toitumist ja viia kaal tervislikku normini.

Meenub üks meesterahvas, kes suutis end kätte võtta, alandada kehakaalu 110 kilogrammini, parandada vererõhunäitajat ja sellega üldseisundit. Algselt kirjutati talle välja kolm erinevat diabeeditabletti, kuid hetkel ei vaja ta ühtegi. Ta mõõdab hoolsalt veresuhkru taset, toitub sellele vastavalt ja on füüsiliselt aktiivne. Käib pidevalt kontrollis, nii diabeediõe kui perearsti juures ning kõik analüüsid on korras. Tegu on distsiplineeritud, motiveeritud ja teadliku patsiendiga. Patsiendi suhtumine ongi kõige tähtsam, kõige muuga saame aidata.

Kas tänapäeval on ravi eelkõige ambulatoorne? Millisel juhul satub inimene haiglasse?
Täpselt nii, enamikul juhtudel on tegemist ambulatoorse raviga. Patsient tuleb vastuvõtule ja läheb tagasi koju. Mitmepäevane haiglaravi võimalus on Regionaalhaiglas olemas ning leiab ka kasutust, kuid valdavalt erakorralistes situatsioonides, kui patsient jõuab meieni erakorralise meditsiini osakonna kaudu. Tavaliselt on need kehvas seisus I tüübi diabeetikud, kelle haigus on alles välja kujunenud või patsiendid, kelle regulaarne ravi on katkenud kas enda algatusel või muul põhjusel, mille tõttu insuliinivajadus muutub nii suureks, et ravi on ebapiisav. Ehk haigla sees, osakonnas, toimub ravi ikkagi erakorralistel juhtudel.

Kas patsiendi lähedane võib samuti vastuvõtule tulla?
Sageli tullaksegi koos lähedasega. Nõustamine on ikkagi patsiendikeskne, me keskendume ühe inimese probleemidele ja vastavalt sellele ka käitume. Perekonna toetus aitab aga diabeeti haigestunul edasi minna, sest see haigus kestab ju terve elu. Nad on nagu nöörilkäijad - ühel pool on madal ja teisel kõrge veresuhkur. Tuleb hoida tasakaalu ja säilitada perspektiiv, see on aga raske ja patsient vajab omaste toetust.

Diabeediõena olete samuti abiks tasakaalu leidmisel ja nõustamisel.
Muidugi, me kõik aitame. Meil on ka rohkem aega ette nähtud ja me proovime leida elustiilile ja raviskeemile vastavaid valikuid, seda eriti II tüübi puhul. Need diabeetikud võivad kaasuva haiguse - gripp, nohu, köha jm - mõjul tasakaalust välja minna ja siis on patsient vaja jälle järje peale saada.

Kas COVID-19 valguses peaksid ka diabeetikud kuidagi valvsamad olema?
Me kõik peaksime valvsamad olema, kuid diabeeti ei saaks siiski suureks COVID-19 riskifaktoriks lugeda, ehkki suhkrutõvega kaasnevad tihti riski süvendavad haigused. Sageli on mures noored ja terved inimesed, kes ravivad edukalt oma diabeeti ja kellel on kõik kontrolli all. Sellises olukorras ei peaks COVID-19 suur mure olema, sest nad ei erine olulisel määral oma tervest eakaaslasest.

Mida soovite lõpetuseks meie patsientidele südamele panna ja soovida?
Dr Mart Roosimaa: Ma soovin neile jõudu ja jaksu oma eluviiside muutmisel ja nagu Tiina ütles, siis sageli vajavad nad ka lähedaste tuge. Üksi perekonna sees toitumist muuta võib olla väga keeruline ja see eeldab teiste toetust, mida ainult endokrinoloog ja diabeediõde pakkuda ei suuda. 
Tiina Mitt: Minu unistus ja soov on inspireeritud Kanadas, Londoni linnas asuvast väljakust, mis on pühendatud Frederick Bantingule, ühele insuliini avastajatest. Väljakul põleb igavene tuli ehk lootuse tuli. Tuli kustutatakse siis, kui diabeedile leitakse ravim ja selle tule kustumist soovin ka mina. Loodan, et leiame ravimi ja seda võimalikult kiiresti. 

Loe lisaks: https://www.regionaalhaigla.ee/et/endokrinoloogia