Koroonaviirusesse nakatumise kogemust jagab hetkel kodus isolatsioonis viibiv Regionaalhaigla vanemarst ja veresoontekirurg dr Tiit Kivistik

Tervisepooltunni uues episoodis vestleme dr Tiit Kivistikuga, kes on Regionaalhaigla vanemarst ja veresoontekirurg ning põeb hetkel kodus koroonaviirust. 

Kuidas te haigeks jäite, millised olid esimesed sümptomid ja kuidas haigus on kulgenud?

Esimesed haigussümptomid tekkisid 10 päeva tagasi ja ma ei osanudki neid kohe haigussümptomiteks pidada. Läksin neljapäeval tööle, et teha kaks plaanitud lõikust ning juba esimese operatsiooni ajal tundsin peavalu. Eks inimestel ikka võib pea valutada, eriti kui eelmine päev on olnud pingeline. Kui aga tundsin teise lõikuse ajal ka lihastes valu, siis hakkas minu jaoks kelluke helisema, ehk olen mõne viirushaiguse külge saanud. Et koroonaviirus on nii aktuaalne teema, siis on selle valguses haigla töötajatele konkreetsed sõnumid antud: viirusnähtuste esinemisel jääda koju. Nii ma otsustasingi kell 14, peale lõikust, et pean haiglast võimalikult kiiresti lahkuma. Osakonnast läbi minnes lasin end kraadida, kuid palavikku ei olnud. Samuti köha ega nohu. Kõik sümptomid olid mittespetsiifilised ja ei viidanud koroonale.

Juba järgmisel päeval, kuna mu perearst on minu abikaasa, oli mul hea võimalus anda viiruspaneelanalüüsid. Võtsime ninaneelust proovid ning neid analüüsiti selle komplekti järgi, mida kasutab Terviseamet, et uurida millised viirused üldse hetkel liiguvad. Perearstidele on antud säärane võimalus, et 10 uuringut kuus tasuta teha. Et analüüsi andmine käis reede hommikul, pidid vastused saabuma esmaspäevaks. Vahepeal nohu, köha ega palavikku ei ilmnenud, võtsingi haigust kui tavalist gripilaadset tõve. Loomulikult informeerisin siiski oma ülemust neljapäeval telefoni teel, et lahkun viiruse sümptomite tõttu töölt varem.

Esmaspäeva hommikul sain vastused, kust selgus, et kõik viiruspaneeli külmetusviirused osutusid negatiivseteks. Ei grippi, paragrippi. Gripi vastu olen ka igaks juhuks vaktsineeritud.
Et viirusnähud olid siiski olemas, otsustasime abikaasaga igaks juhuks teha ka koroonatesti. Võtsin ühendust haigla infektsionistiga, kes teatas, et haigla praegune seisukoht on, et haigusnähtude ilmnemisel tuleb istuda kodus, testimist ette ei võeta. Testimised on mõeldud tõsiste sümptomitega patsientide jaoks. Kui tahan analüüse anda, siis on mul kaks varianti: kiirabi või perearsti kaudu. Me organiseerisime perearstikeskuse kaudu koroonaanalüüsi andmise, leppides kokku Synlabi töötajaga, et sõidame nende juurde kohale ja annan parklas analüüsi. Tegu on minu ja abikaasa puhul siiski meditsiinitöötajatega ning on oluline teada saada, millega on tegemist. 

Kuigi juba esmaspäeval oli selge, et peame end igaks juhuks isoleerima, saabus hilisõhtul kinnitav vastus, et koroonaproov on positiivne. Minu puhul siis algaski viirus suhteliselt tagasihoidlikult ja ei sarnanenud praeguste koroonaviiruse põhisümptomitega.

Kuidas tervis pärast seda on olnud, kas on ilmnenud ka põhisümptomid või on haigus kulgenud asümptomaatiliselt?

Pigem ikkagi väheste sümptomitega, siiani ei ole tulnud köha ega palavikku. Külmatunde tekkimisel olen ka end kraadinud ja temperatuur on normis. Nohu pole ka väga produktiivne ehk taskurätt varrukas ringi käia pole vaja. Kõik on suhteliselt tagasihoidlikult kulgenud.

Kas tunne on 10 päeva jooksul paranenud?

Haiguse kulgemisest rääkides võib öelda, et pea-, lihas- ja silmamunavalud on käinud hooti, jättes mitmetunniseid perioode, kus pole üldse sümptomeid. Huvitav asjaolu, mis tekkis 7. päeval, oli maitse- ja lõhnatundlikkuse absoluutne kadu. Praeguseks ma siiski päris terve ei ole aga ei ole ka midagi kehvemaks läinud. Kulg on olnud rahulik ja stabiilne.

Kas te oskate kahtlustada, kuidas te koroonaviirusega nakatusite?

Loomulikult iga inimene, eriti arst, saades teada, et ta on positiivne, hakkab mõtlema, kellega ta on kontaktis olnud. Kui mälulinti tagasi kerisin, siis meenus, et esmaspäeval oli mul polikliinikus 52- aastane meespatsient, kes astus uksest sisse mask ees ja köhis sagedasti. Tegu oli plaanilise haigega, kes tuli kurtma oma käeprobleemi üle. Mõned nädalad varem oli tal diagnoositud meie haigla EMOs A-tüübi gripp. Arstina võin siiski öelda, et üks haigus ei välista teist ja koroona suhtes teda testitud ei oldud. Tegu on muidugi spekulatsiooniga. Ma ei ole ka veendunud, kas temaga on ühendust võetud ja uuritud haigusnähtude taandumise kohta.

Kas teate ka juhtumit, kus teie kedagi nakatasite?

Just see oligi teine küsimus, millele mõtlesin. Õnneks neid kontakte palju ei olnud, aga muretsesin ühe patsiendi pärast, keda neljapäeval opereerisin. Kui mõelda sellele lähikontaktile oleksin ma suure infektsioonilevitajana kindlasti talle selle edasi andnud. Õnneks oli tema test negatiivne.

Kuidas on lood pere ja lähedastega?

Minu pere on õnneks asümptomaatiline, keegi rasket viirushaigust ei põe. Mõned väikesed sümptomid nagu rinnakutagune valu on aga kellelgi pole nohu, köha ega palavikku. Abikaasa tunneb ka lihas- ja peavalu.

Kas te ei näe vajadust pereliikmete testimiseks?

Me oleme sellele mõelnud, kuid kuna testimine ei muuda meie käitumist ja tööle naasmist, siis praktiline vajadus puudub. Pigem on mul arstlik huvi, et kui sulgeda üks 6- liikmeline perekond korterisse koduisolatsiooni, siis kui tõenäoliselt saavad kõik viiruse kätte. Konkreetset tarvidust sellel asjal muidu pole. Sellest hoolimata jälgime kõik väga rangelt isolatsioonijuhendit.

Milline on olnud isolatsioonikogemus nüüd, kui juba 10 päeva selja taga on? Oskate anda teistele mõne nõuande või õpetuse, kuidas toime tulla?

Kogemus on olnud huvitav, sest ega meie perekond polegi nii kaua ja pikalt sellises lähikontaktis olnud. Kõigil on alati omad tegevused ja toimetused. Ongi paras väljakutse meeskonda koos hoida. Muidugi tekib väikeseid nägelemisi, mida ongi huvitav kõrvalt analüüsida. Minu soovitus on igaühel leida enda meelistegevused, milleks argielu kõrvalt pole ehk aega jätkunud ja sisustada aega lugemise, õppetööde ning muude pooleliolevate töödega. Loomulikult tasub ka meeles pidada, et haige inimene peab halva enesetunde korral eelkõige puhkama ja vältima tegevusi, mis energiavarusid kustutada võiksid.

Sealhulgas ka näiteks Skype koosolekute pidamine töökaaslastega stressi tekitaval teemal, isegi kui seda saab haigevoodis teha?

Just, sest tegelikult ka ajutegevus on energiakulukas ja pigem võiks vältida väga suurt ja sügavat mõtlemist vajavaid tegevusi. Täiendavat stressi pole tarvis. Kutsun üles kõiki haigestunuid rohkem magama, puhkama ja säilitama energiat haigusega võitlemiseks.

Kuidas suhtuda õues käimisesse? Siin on ka erinevaid arvamusi, mõned tunnevad, et ööpimeduse varjus natuke õues olemine kellelegi riskantne pole?

Terviseameti poolt vastavaid juhiseid ei ole, ent arstina nakkuse toimimist jälgides usun, et haige ei peaks olema 24/7 toas kinni. Mina isiklikult käin korra päevas värskes õhus. Sõidan autoga kuskile metsa, teen koeraga jalutuskäigu. Ma ei usu, et see tõstab olulisel määral nakkuseriski. Ehk kui inimesel selline võimalus on, mitte ühistransporti kasutades väljas liikuda, siis kindlasti seda jõudu mööda kasutada.

Siis vist peakski minema kuskile metsa, kus pole parajasti rahvamatka käimas. Paljud kurdavad, et populaarsed terviserajad on inimesi sama täis kui tipptunnil autobussis.

Loomulikult inimesed on erinevad ja nagu haiguski näitab, on kliinilised sümptomid erinevad. Ma ei kutsu kindlasti üles neid inimesi, kellel on tõsine lahtine nohu, pidevalt köhivad ja aevastavad. Nemad võiksid koduseinte vahele jääda. Kui aga ei ole lahtiseid viiruseleviku värateid, mille kaudu seda kogu aeg keskkonda paisata, siis on karantiinis mõistlik korra päevas väljas käia.
Me oleme küll alles 10 päeva karantiinis olnud, ent kui vaadata neid, kes on juba 2 kuud isolatsioonis viibinud, siis vaimsed ja psüühilised probleemid ilmnevad siis kui ollakse juba paar nädalat kodus. Eks me saame isolatsiooni tegelikku tähendust teada siis, kui asjad hullemaks peaksid minema.

Mis teie edasine plaan ette näeb, millal tagasi tavaellu ja tööle naasta?

Tööle naasmise suhtes on haiglal reglemendid peal, ehkki testimist tagasi tulevatele töötajatele ei plaanita teha. Kui haigus on 2 nädalat kestnud, kui palavikku pole olnud 48 tundi ja ühtegi viirushaiguse nähtu 24 tundi, siis võib tööle naasta. Kindlasti on tööle tagasi pöördumine lihtsam neile, kes saavad tõendada, et on haiguse läbi põdenud. Mina olen ka pigem seda usku, et me saame koroona vastu immuunsuse ja kui uskuda, et 2 nädala möödumisel testitud haigetel tegelikult eluvõimelist viirust ei ole, siis ma ei näe inimeste tööle naasmises ohtu ümbritsevatele. 
Küll aga on teine teema nendega, kes on kontaktsena olnud karantiinis ja pole koroonaviirust läbi põdenud, nemad võivad küll olla potentsiaalsed levitajad.

Immuunsuse teemal on päris autoriteetsetest allikatest pärit info, et Aasias leidub üksikjuhtumeid inimestest, kes on koroonaviirust kaks korda läbi põdenud.

Eks hetkel me saamegi ainult arvata. Tõendid on tõepoolest väga vastuolulised ja ilmselgelt on tegu üksikjuhtumitega. Samuti tuleb arvestada, et praegused testid on ka osutunud valepositiivseteks ja valenegatiivseteks, ehk nende üksikjuhtumite puhul me isegi ei tea, kas haigust põeti kaks korda läbi. Selles mõttes on tegu kaheldava väärtusega faktidega. Seal võib siiski olla tegemist valenegatiivsete ja valepositiivsete analüüsivastustega.

Kuidas hindate Eesti pingutusi viiruspuhanguga toimetulekuks?

Lähtudes iseendast, poleks ma osanud arvata, et nakatumine nii lihtne on. Minu jaoks oligi šokeeriv, et ma arstina, kes ei tööta eesliinil vaid pigem puutub kokku mitte aktiivsete patsientidega, suhteliselt kohe koroonaviirusesse nakatusin. Eks ka meie, kui arstkonna, ootused valmisolekuks ja hakkamasaamiseks ei olnud nii kõrged.
Eesti seisukohast rääkides arvan, et oleksime pidanud varem ja karmimalt reageerima, ent see on siiski tagantjärele tarkus. Meie jaoks on see tõenäoliselt ikkagi üks esimene õppus, millega tulevikus hakkame veel kokku puutuma.

Siin on Terviseamet ja kriisikomisjon andnud konkreetseid soovitusi, kuidas käituda. Kas teil on isiklikust kogemusest mõni soovitus, kuidas hoida end tervena?

Mina, kes ma viibin isolatsioonis, ei tea kui palju rahvast on poodides ja muudes igapäevaelu sõlmpunktides ja mul on raske hinnangut anda. Küll aga leian, et inimesed peaksid olukorra tõsidusse uskuma ja kindlalt jälgima ning mõtlema, kas mul on vaja konkreetsesse kohta minna ja inimestega füüsilises kontaktis olla. Ehk kui minna toidupoodi, siis pole tarvis minna sinna mitmekesi. Enne mõelda nimekiri valmis ja peale ostu kiirelt lahkuda. 
Mulle tundub, et sellist infot võiks rohkem jagada ja meelde tuletada. Õige käitumise korral saame viiruse levikut pidurdada ja seda ongi meil täna vaja. Meil on vaja aega ja akent, et numbrid liiga kiiresti ei kasvaks.