Tüvirakuravi – uus võimalus ka reumatoloogias

Eestis kasutati seni tüvirakkude siirdamist onkoloogiliste haiguste ravis. Selle aasta alguses viisid Regionaalhaigla arstid läbi aga protseduuri, mille käigus toimus autoloogne tüviraku siirdamine süsteemse skleroosiga patsiendile.

Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku reumatoloog-ülemarst dr Eevi Pärsik räägib Regionaalhaigla ajakirjas, et mõtted teostada süsteemse skleroosiga patsiendile kõrgdoosis keemiaravi koos autoloogsete vereloome tüvirakkude toetusega tekkis viis-kuus aastat tagasi. Kuna siis puudusid selleks konkreetsed juhised, jäi toona protseduur tegemata.

Mitme osakonna koostöö

Koos hematoloogide ja immunoloogidega arutati seda teemat järjepidevalt edasi. 2018. aasta novembris toimus Firenzes Euroopa Vere ja Luuüdi Transplantatsiooni Ühingu (EBMT – European Society for Blood and Marrow Transplantation) töögrupi koolitus, kus keskenduti kõrgdoosis keemiaravile just autoimmuunsete haiguste ravis.

„Kuna meil oli konkreetne patsient silmapiiril, tegime möödunud aasta detsembris talle vajalikud uuringud. Patsient osutus sobilikuks ning selle aasta 22. jaanuaril toimuski Regionaalhaiglas esimene autoloogsete vereloome tüvirakkude siirdamine süsteemse skleroosiga patsiendile,“ ütleb dr Pärsik.

Doktori kinnitusel on patsiendil esimesed infektsiooniohud ja kardiaalsete tüsistuste oht praeguseks möödas. Paranenud on nahakahjustus, kuid kaugtulemustest on arsti sõnul veel vara rääkida.

Dr Pärsik ütleb, et sellist tööd on võimalik teha vaid suures haiglas, kus on olemas erineva valmidusega osakonnad ja siirdamiskeskus, vastava väljaõppe saanud arstid ja õed. „Suur tänu eelkõige dr Katrin Palgile ja dr Diana Loigomile onkoloogia- ja hematoloogiakliinikust ning loomulikult kogu meeskonnale. Ilma nende toetuseta ei oleks seda tüviraku siirdamist kindlasti toimunud,“ tunnustab dr Pärsik.

Alternatiivne võimalus

Reumatoloogias saab tüvirakkude siirdamist kasutada ennekõike nende patsientide puhul, kellel nüüdisaegse raviga ei õnnestu saavutada häid tulemusi või kelle haigusel puudub ravi üldse. „Üks selline haigus ongi süsteemne skleroos, mis põhjustab erinevate organite kahjustust ning mille parandamiseks ühtne hea ravim puudub,“ märgib ta.

Reumatoloogilistele haigetele tüviraku siirdamisel on dr Pärsiku sõnul suurim takistus vast see, et patsiendid jõuavad arsti juurde hilja ehk siis, kui pöördumatud muutused on juba välja kujunenud. Et saada teha rakuravi, peab haigus olema diagnoositud varajases staadiumis, kuid olema oma kulult kiire progressiooniga.

Samas on süsteemse luupuse ja reumatoidartriidi haigetele tehtavate siirdamiste arv oluliselt vähenenud, kuna kasutusel on juba uued ja tõhusad bioloogilised ravimid. „Kuna tegu on tüsistusterohke protseduuriga, jääb reumatoloogias autoloogne tüvirakkude siirdamine alternatiivseks võimaluseks,“ pakub dr Pärsik.

Tõhus ja perspektiivikas

Kiiresti arenev tüvirakuravi, mida peetakse perspektiivikaks nii reumatoloogias, neuroloogias kui ka kardioloogias, on seni kõige tõhusamat efekti andnud hematoloogias. Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku hematoloog-vanemarstid dr Palk ja dr Loigom kinnitavad, et valdavalt kasutatakse vereloome tüvirakkude siirdamist hematoloogiliste haiguste, harva ka soliidtuumorite ravis. Ka mitme autoimmuunse haiguse (nagu näiteks hulgikoldeline skleroos, süsteemne skleroos, põletikuline soolehaigus) ravis on autoloogne vereloome tüvirakkude siirdamine nende sõnul andnud häid tulemusi.

Rakuravi ei pruugi nende haiguste puhul tagada tervistumist, kuid pidurdab haiguse kulgu, vähendab organkahjustust ja leevendab vaevusi.

Tüvirakuravi kiire areng

Maailmas esimese vereloome tüvirakkude siirdamise hematoloogias tegi 1957. aastal dr Edward Donnel Thomas, kes pälvis 1990. aastal oma elutöö eest rakkude transplantatsiooni alal Nobeli auhinna.
Eestis alustati luuüdi tüvirakkude siirdamisega professor Hele Everausi juhtimisel Tartu Ülikooli Kliinikumis 1993. aastal; esimesed vereloome tüvirakkude ülekanded tehti 1997.
Regionaalhaiglas tehti esimene autoloogne tüvirakkude siirdamine 2006. aastal. Viimastel aastatel on Regionaalhaiglas tehtud 35–40 protseduuri aastas. Võrdluseks: Euroopas tehakse aastas umbes 40 000 allogeense ja autoloogse vereloome tüvirakkude siirdamise protseduuri. Vereloome tüvirakkude siirdamised autoimmuunsete haiguste korral moodustavad neist ca 0,1% (EBMT 2015).
Eristatakse autoloogset ja allogeenset tüvirakkude siirdamist: esimese korral tehakse kõrgdoosis keemiaravi patsiendi enda tüvirakkude ülekandega, teise puhul kasutatakse doonori tüvirakke. Tartus tehakse mõlemat, Tallinnas aga vaid autoloogset vereloome tüvirakkude siirdamist.

Kuidas toimub tüvirakkude siirdamine?

Vereloome tüvirakkude siirdamiseks on esmalt vajalik koguda patsiendi tüvirakud. Seda tehakse viimastel aastakümnetel valdavalt perifeersest verest või tänapäeval väga harva luuüdi punktsiooni teel vaagnaluust. Normaalselt vereloome tüvirakke veres pole.

Keemiaravi ja kasvufaktorite toel mobiliseeritakse tüvirakud verre ning kogutakse afereesi teel. Kogutud tüvirakkudele lisatakse krüoprotektorit, külmutatakse ning säilitatakse –150 °C juures; rakud püsivad eluvõimelised üle kümne aasta. Protseduurile järgneb paarinädalane puhkeperiood.

Autoloogse siirdamise korral on haigust raviv toime siirdamisele eelneval keemiaravikuuril ehk konditsioneerival ravikuuril, iga haiguste grupi korral kasutatakse erinevat ravimite kombinatsiooni. Tüvirakud kantakse üle selleks, et aidata vereloomel keemiaravist taastuda. Ravikuuri järel sulatakse varem külmutatud tüvirakud ja süstitakse aeglaselt veeni. Tüvirakud leiavad ise tee verest luuüdisse. Järgneb tüsistuste periood: pantsütopeenia, infektsioonid, seedetrakti mukosiit. Nendel päevadel kuni nädalatel vajab patsient toetavat ravi, asendusülekandeid verekomponentidega, antibiootikume, vahel parenteraalset toitmist.

Vereloome hakkab taastuma 10–14 päeva pärast tüvirakkude ülekannet. Kui vererakud on normilähedasel tasemel ja patsient on infektsioonist paranenud, lubatakse ta koju.