Osmolaalsus plasmas, uriinis (P-Osmol, U-Osmol)
Põhja-Eesti regionaalhaigla laboratooriumi kliinilise keemia labor
Telefonid 617 1027; 617 1661
Üldiseloomustus
Osmolaalsus on kõikide osmootselt aktiivsete osakeste (lahustunud ioonide) molaalne kontsentratsioon keha ühes kilogrammis vees (Osm/kg vee kohta). Plasma osmolaalsuse põhikomponentideks on naatrium, kloriid, glükoos ja uurea. Nende ainete sisalduse alusel saab osmolaalsust kaudselt klassikalise valemiga ka arvutada. Uriini osmolaalsuse põhikomponentideks on elektrolüüdid ja uurea. Uriini osmolaalsus sõltub inimese hüdratatsiooni tasemest. Uriini osmolaalsuse võrdlemisel plasma omaga saab pildi patsiendi kehavedeliku tasakaalust. Kehavedelike mahu ja elektrolüütide sisalduse muutusi reguleerivad neerud, reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteem ja hüpotaalamus (osmoretseptorid ja antidiureetiline hormoon - ADH).
Näidustused
- Etanooli, metanooli, etüleenglükooli mürgistuste skriining ja ravimiseire,
- madala naatriumisisalduse põhjuste uurimine,
- vedeliku ja elektrolüütide ainevahetuse häirete diferentsiaaldiagnostika,
- neerude talitushäire ja dialüüsi hindamine.
Referentsvahemik
- Plasma ≤ 60 a 275-295 mOsmol/kg H2O
- >60 a 280-300 mOsmol/kg H2O
- Uriin 50-1400 mOsmol/kg H2O
- Ööpäevane uriin 300-900 mOsmol/kg H2O
- Peale 12-14 tunnist piiratud vedeliku tarbimist >850 mOsmol/kg H2O
- Uriini:plasma suhe 1:1 kuni 3:1
- Kriitilised väärtused: < 240 mOsmol/kg H2O ja >330 mOsmol/kg H2O
Kliiniline tõlgendus
|
Seisundid, mis suurendavad osmolaalsust |
|
|
plasma |
uriin |
|
|
|
Seisundid, mis vähendavad osmolaalsust |
|
|
plasma |
uriin |
|
|
Osmolaalsust saab määrata ja arvutada valemi abil:
1,86 x Na+ (mmol/L) + Glükoos (mmol/L) + Uurea (mmol/L).
Naatriumi kontsentratsiooni korrutatakse faktoriga, et hõlmata kloori. Erinevus arvutatud ja määratud osmolaalsuse vahel - osmolaalsuste vahe - näitab mittemääratavate osmootselt aktiivsete ühendite sisaldust. Normis jääb osmolaalsuste vahe alla 10-15 mOsm/kg H2O, >15 mOsm/kg H2O on iseloomulik mürgistustele alkoholidega, laktatsidoosile, alkohoolsele või diabeetilise ketoatsidoosile, neerupuudulikkusele.
Uriini osmolaalsuse tõlgendamisel peab silmas pidama patsiendi hüdratatsiooni seisundit. Et juhusliku uriini osmolaalsuse diagnostilist väärtust suurendada, on soovitav määrata paralleelselt uriini/seerumi osmolaalsused ja arvutada U-Osm/P-Osm suhe. Normis on see 1,0-3,0, ägeda ja kroonilise neerukahjustuse korral alla 1,2, osmootse polüuuria korral üle 1 ja vesipolüuuria ning Diabetes insipiduse (magediabeedi) korral alla 1.
|
Proovi-/uuringumaterjal |
Veeniveri/plasma Uriin Ööpäevane uriin |
|
Proovianum |
Geeliga LH katsuti Uriini katsuti (beež kork) |
|
Uuringumaterjali säilivusaeg, -temperatuur jt transpordi tingimused |
Plasma: 20...25 oC 3 tundi 2...8 oC 1 päev -20 oC 3 kuud Uriin, ööpäevane uriin: 20...25 oC 3 tundi 2...8 oC 1 nädal -20 oC 3 kuud |
|
Teostamise sagedus |
24 h |
|
Mõõtemeetod |
Külmumispunkti määramine |
|
HK kood |
66131 |
Kasutatud kirjandus
- http://www.labtestsonline.org
- Delaney MP, Price CP, Lamb EJ. Kidney disease. In: Burtis CA, Ashwood ER, Bruns DE, eds. Tietz Textbook of Clinical Chemistry and Molecular Diagnostics. 5th ed. St Louis, Missouri: Elsevier Saunders; 2012.
- www.rnceus.com/renal/renalosmo.html
- Brent J. Current management of ethylene glycol poisoning. Drugs. 61(7): 979-988. 2001. doi:10.2165/00003495-200161070-00006. ISSN 0012-6667. PMID 11434452.
Koostanud Ljudmila Paas, laborispetsialist
Karel Tomberg, vanemarst-arendusjuht
18.06.2019