Kloriid plasmas, uriinis

Kloriid plasmas, uriinis (P-Cl, dU-Cl)

Põhja-Eesti regionaalhaigla laboratooriumi automaatliini labor

Telefon: 617 1027

Üldiseloomustus

Kloriid on peamine rakuväline anioon, mis tagab koos naatriumi, kaaliumi ja CO₂-ga organismi elektrolüütide, vedeliku ja happe-aluse tasakaalu. Kloriid peegeldab peamiselt naatriumi tasakaalu muutust organismis ning tavaliselt on nende muutused samas suunas. Erandiks on bikarbonaadi puudusega metaboolne atsidoos ning bikarbonaadi liiaga metaboolne alkaloos, siis võib naatriumi tase olla normaalne. Kloriid eritub peamiselt uriiniga ning tase organismis sõltub toiduga saadavast kloriidi hulgast.

Näidustused

• vedeliku ja happe-aluse tasakaalu häirete diagnoosimine ja haiguskulu jälgimine

Referentsvahemik

Plasma:

Lapsed³: 1 p-6 k         97-108 mmol/L

7 k-1 a         97-106 mmol/L

>1 a              97-107 mmol/L

Täiskasvanud:            98-107 mmol/L

Uriin:                          110-250 mmol/d

Kliiniline tõlgendus

Kontsentratsiooni suurenemist plasmas põhjustab

• metaboolne atsidoos, mis on põhjustatud naatrium bikarbonaadi kaotusest (nt pikaaegne kõhulahtisus);
• renaalne tubulaarne haigus, millega kaasneb vähenenud vesinikioonide eritus ja vähenenud HCO₃ reabsorptsioon;
• respiratoorne alkaloos (hüperventilatsioon, kesknärvisüsteemi kahjustus);
• teatud ravimite üleannustamine (ammoniumkloriidi lahus, salitsülaadid, atsetasolamiid);
• magediabeet;
• vedelikukaotus.

Kontsentratsiooni vähenemist plasmas põhjustab

• pikaaegne oksendamine (HCl kaotus);
• metaboolne atsidoos, millega kaasneb orgaaniliste anioonide kuhjumine;
• krooniline respiratoorne atsidoos;
• soola kaotusega neeruhaigus;
• adrenokortikaalne puudulikkus;
• rakuvälise vedeliku hulga suurenemine (hüponatreemia, vee intoksikatsioon, kongestiivne südamepuudulikkus);
• ravimid (bikarbonaat, aldosteroon, kortikosteroidid, diureetikumid);
• põletus.

Kasutatud kirjandus

1. Reaktiivi infoleht, ISE Indirect K, Na, Cl for GEN.2, Cobas systems application, 2018-02, V 14.0.
2. Wallach Y, Interpretation of Diagnostic tests. 8th ed. Lippincott Williams & Wilkins, 2007.
3. Heil W, Ehrhardt V, Reference Ranges for Adults and Children, 9th ed. Roche, 2008

Koostanud Kadri Rohtla, Verepanga vanemarst

10.08.2018