Veerandsada aastat vereuuringute täppisteadust

Verekeskuses ei tegelda mitte ainult doonorivere kogumise ja veretoodete tootmisega, vaid meil on ka Eesti referentlabor, kus tegeletakse patsientide spetsiifiliste vereuuringute ja -sobitamisega. Labor on sobiva vere leidmiseks valvel 24/7 (ööpäev läbi), sest keskeltläbi on 140–150 korral aastas vaja kiiret vereülekannet antikehadega patsientidele tööpäevaväliselt. Referentlabori tööst räägib labori juhataja-ülemarst dr Ulvi-Kaire Kongo.

Tekst: Kristi Kool

Mullu detsembris tähistas Põhja-Eesti Regionaalhaigla Eesti immunohematoloogiliste uuringute referentlabor oma 25. sünnipäeva. Labori juhataja-ülemarst Ulvi-Kaire Kongo nendib, et veerandsajast tegutsemisaastast hoolimata küsitakse endiselt, milles referentlaborite töö seisneb.

Referentlabor asub verekeskusega ühes hoones. Kui keskus tegeleb doonorivere kogumisega, siis milline on teie labori ülesanne?

Kui haige vajab vereülekannet, kontrollitakse tal AB0/RhD veregruppe ja antikehade olemasolu ehk teisisõnu tehakse rutiinseid vereülekandega seotud sõeluuringuid. Enamikule leitakse sobiv veri haiglate verepankadest kiiresti. Umbes viiele protsendile patsientidest on vaja aga teha täpsustavaid sobivusuuringuid. Selliste spetsiifiliste eriuuringute tegemine on nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides koondatud referentlaboritesse, mis asuvad tavapäraselt riigi suurima doonorivere varu – suurima verekeskuse juures. Kui selgub vajadus spetsiaalselt patsiendi jaoks sobitatud ehk n-ö haruldase vere ülekandeks, siis mida suurem on pangas oleva vere hulk (meie verevaru), seda tõenäolisemalt ja kiiremini sobiv veredoos ka leitakse.

Vaatame ajalukku. Milline oli vereuuringute tase ajal, mil labor alustas – 1992. aastal?

Tagasi vaadates võin öelda, et areng on olnud dramaatiline. Kui teistes arenenud riikides võeti 1990ndatel kasutusele automaatanalüsaatorid ja algas andmete automatiseeritud edastamise aeg, siis meil tegelesid sobitamisega arstid ja õed haige voodi kõrval ebatäpsete meetoditega, samuti nappis tegijatel vajalikke laboritöö oskusi ja kogemusi.

Referentlabori esimene juhataja Malle Ellamaa meenutas äsjasel seminaril, kuidas ta oli 1991. aastal koos Soome sõprade ja toetajatega külaskäigul ühes Eesti haiglas. Seal avanes järgmine pilt: hämaras, posti taga kirjul vahariidel asuval pesukausil (ilma termomeetrita!) loksus Petri tass sobivusprooviga. Kohale kutsutud arst tõttas tilkuva tassiga akna juurde, uuris alla valguvaid niresid vastu valgust. Kui külalised üllatunult küsisid, kas arst on kindel, et veri sobib, rehmas too käega: küll sobib. Nii et kõigepealt tuli vere uurimine viia haigevoodi kõrvalt laboritesse, haiglaid veenda eraldi verekabinettide vajalikkuses, teha selgeks vere hoidmise ja säilitamise nõuded. Referentlabor oli teenäitaja ja õpetaja.

Võtsite referentlabori juhtimise üle 1999. aastal. Millised eesmärgid endale seadsite?

Võtsin oma südameasjaks standarditud meetodite kasutuselevõtmise kogu riigis, et sobivusuuringud üle Eesti toimuks alati nõuetekohaselt. Rõõm on tõdeda, et koostööaldis ja edumeelne oli just Regionaalhaigla eelkäija, Mustamäe haigla, mille verekabinet võttis näiteks esimesena kasutusele perspektiivse geeltehnika. Aastatuhande vahetusel hakati meie eriala kongressidel üha enam rõhutama uuringute kvaliteeditaseme kõrval ka ajafaktori arvestamist. Ka kõige põhjalikum sobitamine on ressursside raiskamine, kui vereülekanne haige jaoks pöördumatult hiljaks jääb. Maailmas otsiti võimalusi protsessi kiirendamiseks ja juhuslikult sain esimesel ametisolekuaastal mõtte, kuidas seda teha võiks. Nimelt õnnestus sõita ülemaailmsele transfusioonmeditsiini kongressile ja lennusõidul sattusin vestlema kolleegiga Uppsala Ülikooli laborist. Seda laborit peetakse esimeseks elektroonilise sobitamise süsteemi rakendajaks Euroopas. Terve sõidu aja uurisin oma Rootsi kolleegilt, kuidas see toimib. Tema jutt tundus alguses arusaamatu – kuidas saab olla nii, et sobivusproovi ei tehta ja arvuti kontrollib? Tagasi jõudnuna hakkasin asja uurima ja sain aru, kuidas vereülekande korraldust saab süsteemi abil turvalisemaks muuta. See nõudis aastatepikkust selgitustööd, aga lõpuks, 2009. aastal saime valmis infosüsteemi – VASKi ehk Verekomponentide Andmepõhise Sobivuskontrolli (mille Regionaalhaigla verepank ka esimesena valideeris). Praegu tehakse VASKi abil 75% haigla vereülekannetest. Sellise korraldusega saame tagada, et kui patsiendi veregrupid on määratud ja tal antikehi ei ole, saab verd kontrollitult välja anda igal ajal ja viivitusteta, vere broneerimist konkreetsetele haigetele ei toimu ja seeläbi on ülekandeks minev veri värskem ning vere üldine käitlus efektiivsem.

Milline on praegu labori igapäevatöö?

Praegu võime rahvusvahelisest veregruppide klassifikatsioonist leida 36 põhjalikult kirjeldatud veregruppide süsteemi rohkem kui 350 veregrupi antigeeniga. Meie igapäevane töö seisneb selles, et uurime, millise süsteemi antikehi patsiendil leidub, kas need on kliiniliselt olulised ehk võiksid potentsiaalselt põhjustada vereülekandel kõrvaltoimeid, ja lõpuks peame otsima sellise doonori verd, kus vastav antigeen puuduks. See, kui kiiresti suudame vajalikku verd leida, sõltub veregruppide esinemise sagedusest. On paratamatu, et harva esinevate veregruppide puhul on see ka õnneasi, milliste gruppidega verd meil parajasti pangas varuks on. Süsteemse valmisoleku jaoks peab aga olema ülevaade oma riigi doonorite veregruppide profiilist. Mäletan, et esimestel aastatel meil praktiliselt ei olnud doonoreid, kellel oleks need veregrupid ehk fenotüübid määratud. Nii me testisime läbi sadu doonoriveresid enne, kui leidsime ühe sobiva. Kuigi meil puudus tol ajal võimalus infosüsteemist päringuid teha, oli meil lootus, et kunagi see võimalus tuleb. Nii sisestasime alati kõigi läbiuuritud doonorite veregruppide tulemused infosüsteemi. Aja jooksul, töötades käsikäes doonoritele veregruppide uuringuid tegeva labori vanemarsti dr Eve Laansooga, oleme sel moel jõudnud arvestataval määral oma doonoreid tüpiseerida. Nii saame kindlustada verede varu vastavalt patsientide vajadustele. Labor on sobiva vere leidmiseks valvel 24/7 (ööpäev läbi), sest keskeltläbi on 140–150 korral aastas vaja kiiret vereülekannet antikehadega patsientidele tööpäevaväliselt.

Eriliselt harvade või meie populatsioonis mitteesinevate veregruppide täppisuuringuteks saame pöörduda ka Euroopa suuremate referentskeskuste poole. Seda tuleb meil järjest sagedamini ka teha, sest maailm migreerub ja saame uusi kogemusi ka kaugemalt tulnud inimestega, uute antigeenide ja -kehadega. Tööpõld on lai ja pakub väljakutseid. Siit vihje noortele arstidele – referentlaboris leiab rutiinivaba ja arenguvõimalusi pakkuv töö.

Millised on uued arengud vereuuringutes?

Juba mõni aasta oleme saanud veregruppe uurida molekulaardiagnostiliste meetoditega. Meie labori pesamuna, molekulaardiagnostika spetsialisti Kristiin Alberti juhtimisel tehakse alates 2014. aastast uuringuid, millega vaatame, missugune veregrupisüsteemide muster on geneetikas olemas ning millised antigeenid üldse saavad erütrotsüüdi pinnal avalduda. Molekulaardiagnostikat kasutame näiteks hiljuti vereülekandeid saanud patsientidel, kelle puhul ülekantud erütrotsüüdid segavad (tavapärast) seroloogilist määramist. Samuti on seroloogiliste uuringutega keeruline määrata patsiendi fenotüüpi ja tuvastada võimalikke allo-antikehi, kui patsiendil on kujunenud autoantikehad iseenda antigeenide vastu. Vereproovist eraldatud DNA analüüsimisel on võimalik ühekorraga määrata 35 erinevat veregrupisüsteemi markerit. Selline täpne, paljusid veregruppe arvesse võttev sobitamine eeldab aga head haiglatevahelist infovahetust, et teave vereülekandel eritingimusi vajavast patsiendist oleks kõigil olemas. Eestis on selles suhtes puudujääke. Seetõttu hakkasime välja andma vastavate märkustega «veregrupi kaarte». Kui patsient sellist kaarti näitab, tuleks see panna verekaardi külge, haigla verepank toimetab siis juba ise edasi.

Kui palju veregrupp inimese elu mõjutab?

Läbi inimkonna ajaloo on kõik verega seotu olnud müstiline. Usuti, et veri on elujõu ja igavese nooruse allikas ning inimese või looma hing ja olemus on tema veres. Aastakümneid immunohematoloogia koolitajana ja pikaajaliselt laboris töötanud spetsialist Silvia Lember räägib, kuidas aeg-ajalt tuleb ümber lükata laviinina peale tulevaid uskumusi veregruppide ja toitumise seoste ning toidutalumatuse kohta. Ka populaarse veregrupidieedi tõestuseks ei ole ühtegi teaduslikku uuringut ja see tugineb valedele eeldustele. Soovitused toituda vastavalt oma veregrupile haiguste ravimiseks võivad olla lausa ohtlikud. Sestap soovitame naljatledes neil, kes väga tahavad uskuda veregruppide mõjusse, pigem olla eestlaslikult horoskoobi usku. See on ohutu ega mõjuta meie tervisesse puutuvaid otsuseid. Tänapäeval, eriti populaarne on see Aasias, usutakse, et ABO veregrupid mõjutavad isiku iseloomu, intelligentsust, käitumismustreid, sobivust teatud ametitesse jne.