Psühhiaatriakliinik 120

120-aastaseks saanud Seewaldi psühhiaatriakliinik seisab suurte muutuste lävel. Koos uue asukoha ja tänapäevase hoonega loodetakse vähendada valdkonna stigmatiseeritust ning kinnistada arusaama, et psühhiaatria on osa meditsiinist ja psüühikahäire kõigest haigus nagu iga teine.

Tekst: Marina Lohk
Fotod: Regionaalhaigla, Aivar Kullamaa

„Minu tuleviku psühhiaatria on võrdväärselt kõikide teiste meditsiinierialadega toimiv eriala, kus on väga selged kriteeriumid ja piirid, kust algab ravi. Ja kus psüühikahäirega inimese ravi ei ole midagi pimedat, arusaamatut, müstilist ja ohtlikku, vaid tavaline tõenduspõhine meditsiiniline sekkumine,” ütleb psühhiaatriakliiniku üldpsühhiaatria osakonna juhataja ja neuropsühhiaatria valdkonna juht dr Merit Kudeviita.

Ta avaldab lootust, et Mustamäe haiglalinnakusse planeeritav uus maja aitab valdkonda destigmatiseerida. „Me ju räägime meedias avatult võimalikest vaimse tervise häiretest. Järjest rohkem inimesi, ka avaliku elu tegelasi, räägib oma vaimse tervise probleemidest. Aga ilmselt, kui keskkond muutub, siis selline ühine fluidum – et keskkond on kena ja inimesed seal sees kenad ja patsiendil on hea olla – ka see destigmatiseerib seda valdkonda järjest rohkem,” selgitab arst.
Ta toob välja, et tänapäeval on olemas palju ravimeid, mille abil suudetakse kroonilisi psüühikahäireid väga edukalt kontrolli all hoida. „Mul on palju patsiente, kes tänu uuema põlvkonna ravimitele elavad nagu iga teise kroonilise haigusega inimesed täisväärtuslikku elu, õppides, töötades, peret luues ja oma hobisid harrastades,” märgib dr Kudeviita.

Destigmatiseerimisele aitab tema hinnangul kaasa neuropsühhiaatria, mis võimaldab näidata, missugused muutused on tekkinud häire või haiguse taga, vähendades seeläbi valdkonna müstifitseeritust. „Ma arvan, et tulevik ongi multidistsiplinaarne. Maailm on muutunud ja muutustega peaks kaasas käima ka psühhiaatria,” leiab ta.

Põhjamaades on dr Kudeviita sõnul näha tendentsi, et psühhiaatriahaiglad kolivad vanadest mõisahoonetest või muudest eraldatud kohtadest järjest enam suurte haiglate ühte ossa, sageli näiteks ühele korrusele neuroloogiaga, et saaks toimuda inimese multidistsiplinaarne tervikkäsitlus.

Suure haigla füüsilise läheduse kõrval on tähtsad ka uute ruumide pakutavad võimalused. „Esteetika, sümmeetria, kunst, toetav keskkond – inimene vajab tervise paranemiseks ka seda. Lisaks on patsientidele privaatsuse ja rahuliku keskkonna tagamiseks vajalik, et nad saaksid olla üksikpalatis. Meie kliiniku vanades hoonetes ei ole kahjuks võimalik selliseid tingimusi luua,” selgitab osakonnajuhataja.

Uue keskkonna loomisega saab tema sõnul ennetada personali läbipõlemist, mis on sageli seotud eraldatuse, patsientide mitte kõige mugavama liikumisega uuringutele ning ka patsientide olmevõimalustega.

„Me üritame Seewaldi ruume parimal viisil kohandada. Aga tänapäeval luuakse haiglaid juba niimoodi, et kontseptualiseeritakse töövood ja protsessid enne ja alles siis mõeldakse, missuguseid ruume on vaja. See on täiesti teistmoodi mõtlemine ja see ongi tulevikusuund,” arutleb dr Kudeviita. Ta lisab, et kohaneda tuleb ka sellega, milliseid muresid inimestel esineb seoses tänapäeva kiire elutempo ja nutiajastuga. „Maailm on muutunud palju kiiremaks, kuid inimese aju evolutsioon ei toimu nii kiiresti. Sellega on inimestel raske kohaneda,” nendib arst.
 

Seewaldi värvikas ajalugu

Psühhiaatriakliinik on aja jooksul läbi teinud väga suured muutused. Seewaldi ajalugu on olnud äärmiselt värvikas. Kliiniku esimene patsient võeti vastu 1. novembril 1903 – tol ajal oligi terves Euroopas vaimuhaigetele mõeldud varjupaikade ja haiglate avamise aeg.

„Sel ajal saadi aru, et need haiged on olemas, nendega peab tegelema ja tingimused, kuidas neid kodudes või priihospidalides peeti, on ebainimlikud. See oli humanismi esimene laine – hakati mõtlema, et selliseid raviasutusi on üldse vaja,” räägib psühhiaatrikliiniku juhataja dr Kaire Aadamsoo.

Algselt oli Seewald mõeldud baltisaksa aadli tasuliseks haiglaks, kuid 1909. aastal viidi Seewaldisse üle ka kõik Priihospidali vaimuhaigete osakonna patsiendid. Ehitada tuli neli uut ravikorpust ning sellest ajast alates ongi Tallinnas olnud üks psühhiaatriahaigla.

Haigla suur areng koos uute hoonete ehitamisega sai alguse dr Arvo Haugi juhtimisel 1979. aastal. Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga liitumine 2001. aastal tõi dr Kaire Aadamsoo hinnangul psühhiaatria nii-öelda meditsiini tagasi.

Viimase 50–60 aasta tähtsaks arenguks peab kliiniku juhataja psühhiaatriliste haiguste ravis kasutatavaid ravimeid. „Tänu ravimitele on terves maailmas alates 1960–70-ndatest psühhiaatriahaiglates voodikohtade arv oluliselt vähenenud ning patsiendid on haiglatest ja hooldekodudest välja pääsenud,” kinnitab ta.

Psühhiaatriakliiniku juhataja dr Kaire Aadamsoo 1912. aastal valminud Seewaldi klubimaja uksel. Maja on praeguseni kasutuses patsientide ja töötajate üritusteks.
 

Mälestusi Seewaldist

Dr Viktor Sergejev
Psühhiaatriakliiniku töötaja aastast 1975, Regionaalhaigla 2016. aasta Grand Man

Seewaldis algas minu töö 29. juulil 1975 ja mind võeti väga hästi vastu. Toona oli peaarst Udo Luts, kes oli hästi empaatiline, südamlik ja tore mees. Mäletan, et toonane Seewald tundus mulle romantiline – kõik need väga ilusad majad ja loodus, alleed ja keskkond. Seewald oli nagu riik riigis: meil oli oma hambaarst, röntgenikabinet, laboratoorium, kingsepp, kasvuhooned, õunaaed ja Kakumäel ka oma sigala. Meie köök tegi väga head toitu ja siin oli tõesti hea elu.

Dr Helju-Reet Sepp
Psühhiaatriakliiniku praegune kõige pikaajalisem töötaja (aastast 1970)

Väärikat tähtpäeva tähistavale Seewaldile soovin, et siia tuleks tööle rohkem noori. Need noored, kes on meil praegu residentuuris, on kõik väga tublid tohtrid. Tahaksin, et nad jääksid siia. Soovin ka seda, et vaimne tervis oleks meie ühiskonnas veel vähem tabu kui praegu. Õnneks inimesed enam ei karda Seewaldit. Vastupidi – nad tulevad siia ise abi otsima. Ja ega karta polegi põhjust. Seewald on raviasutus ja psüühikahäire on kogu organismi häire. Kõik asjad sõltuvad ikka inimese psüühikast. Kui psüühika on terve, siis on terve ka somaatika.

Allikas: väljavõtted dr Viktor Sergejevi ja dr Helju-Reet Sepa Seewaldi-mälestustest peagi ilmuvast raamatust.

Põnevaid fakte

Psühhiaatriakliinikus on unikaalne haiguslugude numeratsioon, mis on kasutusel alates Seewaldi avamisest 1903. aastal kuni praeguseni. Haiguslugude number läheneb 312 000-le.

Uued ravimeetodid Seewaldis läbi ajaloo

• Maailma esimene elekterkonvulsioonravi protseduur (raske psühhootilise seisundi raviks) tehti 1938. aastal. Seewaldisse jõudis see ravimeetod mais 1944.
• Insuliinraviga (samuti raske psühhoosi ravis) alustati maailmas 1933. aastal, Seewaldis 1938. aastal.
• Esimene antipsühhootikum võeti kasutusele 1952. aastal Prantsusmaal, 1955. aastal Seewaldis.

Psühhiaatriakliinik

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik on Eesti suurim psühhiaatrilist abi andev raviasutus. Kliiniku moodustavad kaheksa statsionaarosakonda ja psühhiaatriapolikliinik. Statsionaaris on kokku 200 voodikohta.

Psühhiaatriakliiniku uue hoone 3D-pilt. Psühhiaatriakliiniku arhitektuurne osa: AB Vaarpuu & Kõll. Sisearhitektid: Pille Lausmäe Sisearhitektuuri Büroo.
 

Mustamäe haiglalinnakusse kolimisest

Indrek Rohi
Põhja-Eesti Regionaalhaigla infrastruktuuritehnika teenistuse projektijuht

Regionaalhaigla eesmärk on avada Mustamäe meditsiinilinnakus nüüdisaegne psühhiaatriakliinik, mis vastab kõige kõrgematele standarditele. Uue hoone rajamise ettevalmistus on olnud pikk ja põhjalik. Kinnistu arendamisel ja investeeringu planeerimisel on olnud aluseks 2018. aastal koostatud funktsionaalne arengukava ning selle alusel on tehtud kõikvõimalikud ettevalmistustööd. Vastavalt arengukavale on koostatud ehitusprojekt ja saadud hoone ehitamiseks ehitusluba.

Projekti järgi on uus psühhiaatriakliinik 6-korruseline ning ligikaudu 22 000 ruutmeetri suuruse netopindalaga. Hoone projekteerimisel on silmas peetud energiatõhusust ja kuluefektiivsust ning erilist rõhku on pandud patsiendikesksele ravikeskkonnale ja kõrgetasemelisele terviklikule arstiabile.

Ehitustööde riigihanked on toonud kaasa väljakutseid. Ehitushindade ettenägematut tõusu on mõjutanud nii COVID-19 pandeemia kui ka sõjategevus Ukrainas. Seetõttu on ehituspakkumused ületanud eelarveprognoose ja lepingu sõlmimiseni ei ole jõutud. Oleme otsimas lisavahendeid nii riiklikest allikatest kui ka Euroopa toetusfondidest, et ehitustöid esimesel võimalusel alustada.

Seewaldi kinnistu müügist ja tulevikust

Mustamäe psühhiaatriakliiniku uue hoone valmimise järel Seewaldi kinnistut enam ravitööks ei vajata. Kinnistu müük on tulevikus tõenäoliselt vajalik, et toetada haigla arendamist ja tänapäevaste ravikeskkondade loomist. Enne kinnistu müüki on kavas maa-ala maksimaalselt väärindada ning selleks koostöös linnavalitsusega lahendada ära võimalikud ehitusõiguse küsimused.

Oleme Seewaldi maa-alale algatanud detailplaneeringu, mis näeb ette sinna terviklikku rohealadega linnakvartali loomist, väärtustades ja integreerides kinnistu ajaloolist struktuuri uute hoonestusmahtudega. Kinnistu tulevane kasutus sõltub detail- ja üldplaneeringu menetlustest.

Need on praegu veel eskiislahenduste staadiumis ning vajavad planeerimise käigus laiemat ühiskondlikku kokkulepet.

Psühhiaatriakliiniku XV sügiskonverents

24. novembril peeti Hilton Park hotelli konverentsikeskuses kliiniku juubelikonverentsil. Seal tulid Seewaldi ja ka laiemalt psühhiaatria väärika ajaloo kõrval arutlusele tänapäevase psühhiaatria uusimad arengusuunad.

Neuropsühhofarmakoloogia professor Jaanus Harro rääkis depressiooni ja ärevushäirete käsitlustest ning liigitustest alates Hippokratesest kuni tänapäevani. Ta selgitas, kuidas oleme jõudnud häirete praeguse klassifikatsioonini ning missuguseks see võiks lähemas tulevikus kujuneda. Ta esitas ka visiooni tulevikupsühhiaatriast. Selles põhineb diagnostika lisaks anamneesile ajuvõrgustike keemilisest neuroanatoomiast lähtuvatel ajukuvamisuuringutel ja biomarkeritel.

Würzburgi Ülikooli psühhiaatriaprofessor Klaus-Peter Lesch andis ülevaate aktiivsus- ja tähelepanuhäire levimusest ja ravist. Samuti kirjeldas ta põhjalikult uusi molekulaargeneetilisi ja rakubioloogilisi uuringuid ning nende abil avastatud häire võimalikke alusmehhanisme. Ühe huvitava uue faktina osutas prof. Lesch uuringutulemustele, mis näitavad, et rinnaga toitmine vähendab väga oluliselt aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi riski.

Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja ja psühhiaater dr Anne Kleinbergi ettekanne käsitles noorukite mõistmist läbi erinevate ajastute. Ta tõi välja noorukite arengu väljakutsed erinevatel perioodidel, psühholoogilise arengu teooriad ja olulisemad märksõnad noorukite mõistmisel.

Kliiniline psühholoog Aili Maar rääkis psühhoteraapiate ajaloost. Ta märkis, et nagu Sonu Shamdasani (2022) on tõdenud, ei ole meil veel ühtegi psühhoteraapia(te) ajalugu süsteemselt uurivat teadusajakirja ega psühhoteraapia ajaloo uurimisele suunatud erialaliitu.
Aili Maar tõdes, et ka ühe paradigma sees on mitu psühhoteraapia meetodit ning neis orienteeruda ei ole lihtne. Ta joonistas slaidile nn skemaatilise teraapiapõõsastiku, mis tekitas küsimusi ja pakkus mõtlemisainet kliinilises praktikas juurdunud ja meie igapäevaelus koha leidnud meeleravi ajaloo ning tänapäeva üle.

Maarja-Liisa Oitsalu avas, kuidas on muutunud isiksushäirete käsitlus. Ta tõi välja, et varasemalt diagnoositi mitmeid üksteisest eraldi seisvaid isiksushäire tüüpe. Nüüd mõtleme isiksushäirest kui ühest probleemist, isiksuse häirumisest üldiselt, millel on eri raskusastmed. Neid raskusastmeid eristab omavahel igapäevase toimetuleku häirituse ulatus. Raskusastme hindamine on oluline, et valida õige teraapiasekkumine.

Dr Liis Haavistu ettekanne mittesuitsidaalse enesevigastamise kasvutrendist kirjeldas enesekahjustamise põhjusi. Tähelepanu nõuab tõsiasi, et enesevigastamisele järgnevalt on suitsiidirisk suurem kui depressioonipatsientidel või suitsiidimõtete esinemise korral.
Sagedamini esineb mittesuitsidaalset enesevigastamist psühhiaatrilistel patsientidel, eriti isiksushäire puhul, kuid sugugi mitte ainult neil. Enesevigastamist esineb ka inimestel, kellel pole ühtegi psühhiaatrilist diagnoosi. Ehkki enesevigastamine eksisteeris ka enne sotsiaalmeedia ajastut, näitavad uuringud, et internetil ja enesevigastamise meediakajastustel võib olla tähtis roll enesevigastamise kasvus.

Ettekannete sisu aitasid kokku võtta konverentsi modereerinud dr Merit Kudeviita ja prof Jaanus Harro.

Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas 2023 nr 3.