Kurnatus, perspektiivitus, toksilisus – ausalt noorte arstide väljakutsetest

Seekordses Tervisepooltunni episoodis on teemaks noored arstid ja nende väljakutsed Eesti meditsiinisüsteemis. Stuudios on kaks külalist - dr Kristo Erikson (KE), Regionaalhaigla juhatuse liige ja ülemarst ning Priit Tohver (PT), kestliku arengu teenistuse juht. Vestlust juhib Stina Eilsen (SE).

SE: Priit, sa oled tegelikult ju ka arstiks õppinud, aga sinust ei saanud ei onkoloogi ega ortopeedi. Miks?

PT: Ega ka endokrinoloogi… Eks minu teekond arstiteaduskonna sisse ja sealt välja ongi olnud natukene teistmoodi. Tegelikult olin algul üldsegi ajalootudeng, siis võtsin tähestikus järgmise eriala ja läksin arstiteaduskonda, aga ma läksin sinna selle mõttega, et tahaksin kunagi arstiks saada ja arstina praktiseerida. Kogu oma õppe jooksul tegelesin väga palju ka igasuguste tervishoiukorralduslike küsimustega ja lõpuks, kui oli aeg otsustada, kas minna residentuuri või tegeleda edasi tervishoiukorraldusega, siis otsustasin tervishoiukorralduse kasuks. Aga ma ei saa öelda, et see valik oleks olnud lihtne.

SE: Tõmbas natukene ka arstikutse poole ikkagi?

PT: Absoluutselt tõmbas! Ja pean tunnistama, et see minu viimane aasta, kus sain praktiseerida arsti tööd, meeldis mulle oluliselt rohkem, kui oleks oodanud. Tegelikult olin selleks ajaks aastaid töötanud ministeeriumites ja näinud kui kaua läheb aega, et saavutada mingisugustki tulemust.

Ühe hommikuga EMOs võid diagnoosida mitu inimest ja määrata neile ravi, see on hästi lahe tunne, aga lõpuks ikkagi otsustasin jääda oma liistude juurde ja püsida tervishoiukorralduses. Aga ma ei saa ka eitada, et osalt oli otsus mõjutatud nendest samadest teemadest, millest kirjutasin ka Lahkumisintervjuus. See töökultuur, mida mina näiteks kogesin, ei kutsunud mind. Ma tajusin, et mul on paremad kolleegid ja paremad kollegiaalsed suhted kui püsin riigiaparaadis.

SE: Ja eks me selleni täna oma saatega tahamegi jõuda, et oled teinud väga võimsa ja põhjaliku uurimistöö. Oled intervjueerinud lausa kaheksateist arsti ja just sellist arsti, kes on otsustanud lahkuda meditsiinist või siis peavad lahkumisplaane. Kas need intervjuude tulemused üllatasid sind või oli sul kuidagi ette juba selline tunne, et nii need vastused välja kujunevad?

PT: Kui hakkasin intervjuusid läbi viima, tegin pika nimekirja, mis võiksid olla need põhjused ja häirivad tegurid. Mõned asjad mind ei üllatanud, teadsin töökultuuri probleemidest ja  ebakollegiaalsest käitumisest ja lood mis kuulsin, vaid kinnitasid seda, mida olin kuulnud ja näinud kõik need aastad.

Kuigi kohati ikkagi suutsid vastused mind üllatada. Ma teadsin kurnatusest, me kõik teame arstide kurnatusest. Üllatas, kuivõrd palju pisendatakse tegelikult koormuse küsimust. Aga kõige hämmastavam oli perspektiivitus, see teema tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast. Et on nii palju inimesi, kelle jaoks kõige suuremaks takistuseks jäämisel on see, et nad ei tunne, et nad areneksid ja et nende töö areneks, selle asemel nad tunnevad, et teevad kogu elu täpselt sama asja. See oli minu jaoks väga suur üllatus, sest see ei ole see, mida me meditsiiniga seostame.

SE: Kristo, sa oled kindlasti selle artikliga tutvunud. Kuidas suhtud sellesse teemasse, kas tajud sa seda terava probleemina?

KE: Ma kõigepealt läheksin tagasi ka oma residentuuri aega ja tegelikult nõustun siin kaaskõnelejaga selles mõttes täielikult. Mina tegin otsuse lihtsalt minna mujale residentuuri ja tegelikult ei kahetse seda. Kui vaadata tollesse aega tagasi, siis väga paljuski nendes intervjuudes on tulnudki välja just need valupunktid, mis ka siis olid.

Nagu ka ühest intervjuust selgus, nii ka meie kursusel tegelikult jäetigi üks kursus ilma residentuurikohtadeta 2003-2004, sest meie kursus oli esimene EU standardite järgi lõpetav kursus. Tegelikult nõustun nende probleemidega ja usun küll, et meil liiguvad asjad paremuse poole, päris tugevaid samme on võetud ette selleks, et parandada seda situatsiooni.

SE: Vaatame korraks neid juurpõhjuseid, mis sellest artiklist välja tulid. Need on perspektiivitus, kurnatus ja toksiline töökultuur. Kurnatuse teema on ju globaalne, see ei ole ainult Eesti teema. Priidu artiklist lugesin, et ühe uuringu põhjal USAs ligi 20% arstidest sooviks lahkuda, sest nad tunnetavad, et nad ei jaksa. Kuidas me nüüd, COVIDi- järgsel ajal, saame arste motiveerida ja vabastada neid kurnatusest? Tundub natukene selline võimatu teema.

PT: Eks ta natukene muidugi ole võimatu teema. Kui eeldame, et kusagil on selline tark inimene, kes suudab ära lahendada kõik tervishoiuprobleemid, luua ideaalse koormuse tervishoiutöötajatele, siis seda inimest me jäämegi otsima. Aga ma ei usu, et see on ületamatu probleem, kui me oma pead kokku paneme. See algab sellest, et me räägime kurnatusest ja julgeme välja öelda, et olen läbi põlenud, ei jaksa enam. Ja me teeme seda võimalikult varakult ja avatult, et sellele oleks võimalik reageerida. Intervjueeritavad tõid välja, et isegi kui nad olid kurnatud, nad lihtsalt ei julgenud seda öelda. "Haiglas sa lihtsalt ei vingu" oli ühe inimese tsitaat

COVID-periood on ühes mõttes olnud tänuväärne - see on nii teravalt esile toonud kurnatuse teema. Meenutame, et meie enda haiglas ikka väga aktiivselt räägiti sellest, pakuti igasuguseid eneseabimeetodeid ja nõustamist COVID- perioodi ajal. Oluline, et me nüüd ei ütleks, et COVID on selja taga ja nüüd on rahulikud ajad tulemas. Rahulikku aega ei olnudki kunagi, lihtsalt nüüd see kurnatus, mis võis olla natukene varjatud, tuli esile. Nüüd on küsimus, mida me selles osas ette võtame.

Arvan, et esimene asi on rääkimine, mitte lihtsalt artikli veergudel, vaid ka osakondade tasandil haiglate üleselt. Me peame julgema küsida inimeste käest, kuidas nad ennast tunnevad ja kuulata nende vastuseid, alles siis me saame hakata koos mõtlema, et mida me saame päriselt teha kurnatuse leevendamiseks.

Tuleb hakata vähendama kõiki neid ebavajalikke tegevusi. Me näeme ise ka, et teeme mingeid asju topelt, teeme mingisugused ebavajalikke liigutusi sellepärast, et kusagil on mingisugune ebakindlalt sõnastatud määrus või vana juurdunud praktika. Seda me saame alati eemaldada, aga seegi eeldab tegelikult, et keegi julgeb öelda, et ei ole vaja. Suuremas plaanis on kindlasti vaja ka patsiente aktiviseerida. Üks arst, keda intervjueerisin, ütles väga ilusti, et probleem ei ole selles, et meil on liiga vähe arste, meil on liiga palju patsiente. Midagi peab tegema, et ka patsiendid saaksid rohkem enda heaks teha.

SE: Kristo, kas sooviksid täiendada?

KE: Ma arvan, et see mida Priit just siin mainis, on tegelikult innovatsioon. See on innovatsioon, mida me peame oma töökeskkonnas ja ka patsientide seas tegema. Eriti hetkel, kus tõepoolest Eesti majandusel ei lähe kõige paremini ja me peame vaatama ka ressursside poole. Seda enam peame mõtlema, kuidas kergendada tööd, kuidas teha tingimusi paremaks.

Paremate tingimuste loomine algab meist endist, me peame arvestama residentide ja praktikantide vajadustega ja aru saama, et me ei tohi neid kohe nurka ajada haigla maailmas. Nagu siin juba varem välja tuli, siis tegelikult kogu maailmas on tendents selle poole, et hinnatakse oma aega rohkem ja samas kalkuleeritakse ka seda, et mis see töö mulle annab. Me näemegi järjest rohkem, et inimesed töötavad osaajaga. Nad ei taha täiskohaga enam töötada, võimalikult vähe tehakse valvetööd, mis iseenesest tööandja või haigla jaoks teeb situatsiooni raskemaks. Aga me peame sellest aru saama ja vastavalt sellele ka oma standardeid muutma ja mõtlema, kuidas seda osa tööst meeldivamaks teha.

SE: Ehk siis ikkagi on natukene selline generatsioonide teema. Mis te arvate?

KE: Mingil määral võib ju öelda seda, ma ei saa eitada, et minu generatsiooni arstid aeg-ajalt julgevad rääkida ka puhkeajast. Aga samas ma ei saa öelda, et see on ainult generatsioonide teema. Ühest küljest on see muidugi tõsi, kui me näeme, et väärtushinnangud on natukene teised peale tuleval generatsioonil. Aga mis mulle ei meeldi selle juures, on see, kui öeldakse, et see on generatsiooni küsimus ja selles ütlemises on natuke halvustav maik. Justkui oleks see peale tuleva generatsiooni süü, et neil on natukene teistsugused ootused.

PT :Ma olen ise ka kohati tundnud seda. Mul oli üks tore kogemus Regionaalhaigla õenduse juhtimiskonverentsil. Mulle väga meeldis ühe esineja, Magnetic MRO tegevjuhi ütlemine, et lennundus tänab omamaiseid kangelasi. Mulle väga meeldib mõte, et meie õed on kangelased ja meie arstid on kangelased. Ma rääkisin pärast ühe noore õega, et mis talle meeldis ja mis ei meeldinud, tema ütles, et talle üldse ei meeldinud see kangelasteks nimetamine. Tema seostab kangelaseks olemise enda ohverdamisega ja see ongi see küsimus, miks ma peaksin ennast ohverdama, et miks ma pean olema see mingisugune keebiga kangelane. Miks ma ei või olla lihtsalt normaalne inimene, kes teeb normaalset tööd?

Mõtlen, et see ei ole vale lähenemine, me võime ju kiita ja tänada neid inimesi, kes kangelaslikult töötavad 250-300 tundi kuus, kuni nad ühel hetkel ei jaksa enam. Samamoodi on mul jube kahju, et nad ühel hetkel enam ei jaksa. Et nende kurnatus võib mõjuda suhetele kolleegidega ja võib hakata mõjuma ka patsientidele. Seega ei ole see jätkusuutlik.

Ma arvan, et see nii-öelda generatsioonide vahe ja uue generatsiooni ootus, et töö peab olema natuke rohkem tasakaalus, ei ole ilmtingimata halb. See võib-olla ongi see, mis teeb lõpuks tervishoiu jätkusuutlikuks. Inimeste võimetel on piirid, peame sellega arvestama ja hoopis mõtlema, et mida  saame siis teha. Kas me saame luua juurde mingisuguseid digi-süsteeme? Kas me saame äkki võtta juurde tervishoidu töötajaid, kes ei ole arstid ja õed? Miks peab olema ainult kuus või kümme aastat õppinud töötajad? Tervishoius on nii palju töid, mida võiks teha palju väiksema väljaõppega inimene, mis on täpselt sama väärtuslik. Ma arvan, et see on oluline küsimus, mida me peame küsima ja peame tänama peale tulevaid põlvkondi, et nad sunnivad meid seda küsima.

SE: Mulle meenub maailma meediast üks pilt, mis mind ennast vapustas. See oli vist USA haiglas keegi kirurg, kes oli pärast mitut tööpäeva töötamist opisaali põrandal lihtsalt magama jäänud. See foto levis kulutulena ja oli tõesti ehmatav. Kristo, oled Soomes töötanud väga kaua ja õppinud seal. Mida me saaksime Soome kogemusest üle võtta?

KE: Priit tõi väga hästi välja tasakaalu leidmise, üks positiivne nüanss Soome süsteemis on just see, et põhiraskus kantakse nooremate kolleegide peale ja mitte halvas mõttes. Ka meil võiks olla residentuur pikem, et juba residentuuri raames  saame vajalikud oskused ja tasakaal tuleb ka sellest, kui sul on alati kuskilt järele vaadata, mida pead tegema. See tõstab noore kolleegi enesekindlust kui patsienditeekonnad on paika pandud, tegevused kirjas ja kui tead, et kui vastavalt tegutsed, siis tegelikult risk eksida on väike. See on alati olemas, aga see on väiksem. See muudab tegutsemise kindlamaks, pluss siis see, et sul on alati vanemad kolleegid, kelle käest nõu küsida. Selles mõttes oli Soome kogemus hea, et residentuuri ajal pidi tõesti väga palju tööd tegema, aga see tõi ka  meeletu kogemuse ja tegelikult ka kindluse. Peale residentuuri lõpetamist peab Soomes jätkama eriala ja oskuste omandamist, see on väga hästi üles ehitatud süsteem. Paraku ka Soomes iga neljas arst töötab nüüd osakoormusega ning jäetakse ka eriala, sest on leitud, et üldarstina töötamine pakub samasuguseid väljakutseid, aga mitte nii raske hinnaga, sest ei pea valvetööd tegema. Seal on palju nüansse, aga selle tooks ma kindlasti välja, et just residentuuri osa on ka meil Eestis kasutamata ressurss. Me suudaksime residentide abil väga palju oma tööd ära teha ja pakkuda ka võrdsemaid tingimusi, ei pea ennast päris ribadeks tõmbama töö käigus.

SE: Ajalooliselt on meditsiin olnud hierarhiline, kas hierarhiat on teie hinnangul vähemaks jäänud? Või on see endiselt probleem? Resident peaks ju olema meeskonnaliige, meditsiin on meeskondlik töö.

PT: Siin kindlasti huvitaks Kristo vaade, sina oled meditsiinisüsteemis kauem töötanud, kuidas sina tajud neid muutusi? Mina võin öelda, et need arstid, keda mina intervjueerisin aastatel 2022 ja 2023, tajuvad ikkagi omajagu seda hierarhiat. Üks intervjueeritav ütles, et kogu arstiõppe tsükli käigus koges sellist hierarhiat, et arst, õde, siis on võib olla taburet ja siis on meditsiinitudeng. Et on sellist suhtumist. Aga kindlasti on ka neid, kes ütlevad, et seda hierarhiat on vähemaks jäänud. Kuidas sina kommenteerid, Kristo?

KE: Mind õpetati selle põhimõttega, et kõik oma teadmised peab edasi andma residentidele pidades silmas, et just nemad ravivad meid kunagi. See oli suur edasiminek võrreldes 2003. aastaga, minu residentuuri aastaga Eestis. Tõepoolest, sellest võiks pikemalt rääkida, aga vähemalt senise kogemuse põhjal intensiivravikeskuses võin küll öelda, et mulle tundub, et suhtumine on tunduvalt muutunud paremuse poole, ka osakonnajuhatajad küsivad tagasisidet. Me võtame residente isiklikumalt vastu, proovime kaardistada nende ootused ja proovime pakkuda seda tuge, mida on vaja väljaõppe käigus ja loodame, et nad võimalikult kiiresti saavad oma tööga väga hästi hakkama.

Taustal peab muidugi alati vaikne kontroll olema. Ei saa minna seda teed, et jätame residendid kohe üksinda ja tekib selline vale mulje, et peab kõigega hakkama saama. Ka meil endal tuleb hetki kus peame kolleegi poole pöörduma. Ma ei räägi ainult oma erialast, vaid tuleb meeles pidada, et nii suures haiglas meil on alati kolleege, kelle käest küsida ka teist arvamust ja arutada asju läbi, seda peaks kindlasti rohkem kasutama. Ma pakuks, et meil on seis paremaks läinud kui see kümme aastat tagasi oli.

PT: Kindlasti ei tähenda võrdne olemine seda, et on võrdsed oskused. Ilmselgelt on residendil vähem teadmisi kui kümme aastat erialal  töötanud arstil, aga sellest hoolimata resident võib märgata vajalikku. Ta võib olla lugenud asju, mis võivad olla olulised igapäevatöö ja patsientide kogemuse paremaks tegemisel ja hea osakond on see, kes kuulab seda residenti sellel hetkel ja võtab reaalselt selle aja, et küsida oma töötajate käest, et kuidas teile tundub, kas meil on kõik hästi või me võiksime midagi teistmoodi teha. Ja kui keegi tõesti toob välja, et me võiksime midagi teistmoodi teha, siis reaktsioon peaks olema tänulikkus ja mitte see, et kes sina ka oled, et mina olen kümme aastat töötanud, siin me oleme alati niimoodi teinud.

SE: Resident võib hoopis uue vaate tuua. Kui tegin samal teemal prof Peep Talvinguga intervjuu, siis ta nentis, et tänapäeva residendid loevad äärmiselt palju ja neil on väga andmepõhised teadmised. Neid teadmisi saab ju tegelikult haiglatöö paremaks muutmisel ära kasutada. Räägime toksilisest töökultuurist, see oli üks märksõna, mis tuli noortega tehtud intervjuudest välja. Priit, sa oled kestliku arengu teenistuse juht. See on uus teenistus, mis arvad, kuidas saaksid oma meeskonnaga aidata vähendada toksilist töökultuuri?

PT: Kõige olulisem samm, mida saame astuda ja mida peaks absoluutselt iga osakond tegema, on kõigepealt vaadata iseendale otsa. Mina olen kolm aastat töötanud nende inimestega ja selle aja sees olen väga tõsiselt vaadanud, milline on kultuur meie üksuses. Sest kui meie üksuses on mingisugune ebakõla, ussitamine ja toksilisus, siis see kahtlemata kandub üle. Kahtlemata see kandub üle sellele, kuidas me suhtleme arsti ja õega ja ülejäänud tervishoiutöötajatega, kes tulevad meie abi paluma. Kõigepealt tuleb kindlasti vaadata, et enda üksuses oleks kõik korras. Seal on väga palju asju, mida saaks teha. Alustades lihtsatest asjadest, näiteks sõnastame oma ühised kokkulepped ja sõnastame kuidas meie tõlgendame Regionaalhaigla väärtuseid. Reageerime koheselt kui näeme, et keegi on ebakollegiaalne. Kui keegi käitub inetult teise vastu ja see võib ka tähendada muudatusi personalis. See on tähendanud muudatusi personalis ka minu üksuses ja ma arvan, et tulemus on selles mõttes super hea, et näen, kuivõrd hea on tegelikult meie üksuses töötada täna. Ja ma loodan, et see kandub üle sellele, kuidas me suhtleme kolleegiga ülejäänud majas. Peame küsima, mida meie saame teha ülejäänud maja jaoks?

SE: Mida kestlik areng tähendab?

PT: Kestlik areng ei ole minu jaoks mitte ainult rohepööre. See võib olla osa sellest, aga kestlik areng on areng, mis on jätkusuutlik. Tänapäeva tervishoid ei arene minu hinnangul jätkusuutlikult, see areneb õhinapõhiselt ja õhin saab ühel hetkel otsa. Kestlik on see, et me võtame arvesse päriselt neid inimlikke piire ja me kuulame kõikide oma töötajate arvamust ning kasutame seda, et teha tervishoidu paremaks.

Üks asi, millega me panustame kõige rohkem sellesse, on psühholoogilise turvalisuse arendamine ehk siis me oleme kahel aastal viinud läbi patsiendi ohutuse kultuuri küsimustiku Regionaalhaigla osakondades. Selle keskmes on just see, et me uurime, kuidas osakonnad tajuvad kultuuri oma üksustes. Kas sa julged endast kõrgemal positsioonil inimese tähelepanu juhtida, kui midagi on valesti? Kas sa julged tema poole pöörduda oma ettepanekutega? Seda infot me anname tagasi osakondadele. Juhime tähelepanu, et kui kuskil on parenduskohti ja pakume ka teadmust, kuidas psühholoogilist turvalisust kasvatada.

KE: Olen väga nõus sellega, meil on haiglas hea käitumise tava ja mõtleme selle all omavahelist käitumist personali sees ja patsiendiga. Peame veel palju selle kallal vaeva nägema. Üks probleem on see, et me mõnikord võtame ebaadekvaatset käitumist iseenesestmõistetavalt ja me väga kergelt lepime sellega. Arvatakse, et sellest teadaandmine oleks nagu kaebamine. Vahel anname õigused niimoodi käituda teatud inimestele, sest tegemist on hea spetsialistiga ning sellist käitumist on aktsepteeritud aastaid.

Oleme meditsiinisüsteemis patsiendi tõttu, me peame kogu aeg seda meelde tuletama. Ükskõik kas me oleme tugipersonal või kliiniline personal, meie põhieesmärk on see, et patsient saaks parimat ravi ja et suudaksime selle juures ka omavahel suhelda. See kipub mõnikord ära ununema eri rühmades.

Teine asi on see, et haigla siiski ei ole meie personaalne pesa, et toome sinna oma emotsioonid ja probleemid kaasa. Sellisel juhul peame abi otsima ja ma väga loodan, et meil inimesed õpivad  oma muredest juhile teada andma.

PT: Ma arvan, et see iseenesestmõistetavus on hästi hea sõna, mille ümber ehitada teekonda parema töökultuurini. Nagu Kristo ütleb, kohati ongi iseenesestmõistetav, et teatud mõttes ebakollegiaalsust, võib-olla ka nähvamist esineb igapäevatöös ja selles olukorras, kus on iseenesestmõistetav kui sina lähed sellest teavitama kusagile…kas oma juhatajale või kusagile kõrgemale või kasutad selleks mingit anonüümsed teed…siis justkui oled sina see paha.

Mõeldakse, et alati on nii tehtud ja nüüd oled see ebameeldiv inimene, kes üritab meie kultuuri muuta. Me peaksime jõudma olukorrani, kus on iseenesestmõistetav, et me oleme kollegiaalsed, et me ei nähva. Ja kui sina niimoodi käitud, siis peaksid sina olema see, kes paistab halvas mõttes silma ja see, kes sellele tähelepanu juhib, peaks olema just see, kes heas mõistes paistab silma sellepärast, et tema kaitseb kõigi õigust kollegiaalsele töökeskkonnale.

SE: Sinu artiklis oli juttu ka sellest, et noored arstid, kes saavad tagasilöögi, kui nad küsivad vanemalt kolleegilt nõu ja neile öeldakse, et ära tule minu käest küsima või ära mulle rohkem helista, et siis nad enam ei julgegi küsida ja pigem riskivad sellega, et vaikivad ja otsustavad ise ning võib tekkida ravivea situatsioon. Suvel on jõustumas uus seadus, patsiendi kindlustussüsteem koos patsiendi ohutussüsteemi uuendamisega. Kas see muudab ka midagi, mis te arvate?

PT: Ma arvan, et see juba on muutnud, patsiendiohutus on ju tegelikult olnud teemaks väga avalikult. See, et meditsiinisüsteemis juhtub vigu, et patsient võib saada tervishoius kahju, on tulnud selgemini pildile just tänu sellele, et meil on olnud elavad diskussioonid patsiendikindlustuse seaduse ümber. Arvan, et see on positiivne sellepärast, et kui teemast ei räägita ja tõesti näiteks tekib raviviga, siis on suur motivatsioon seda varjata, sest võib tekkida tunne, et oled ebakompetentne arst, kes ei saanud hakkama.

Enesesüüdistuse laine on väga tugev. Kui me räägime avatult sellest, et töötingimused ongi keerulised, patsiendid ongi keerulised, aega on vähe, vigu võib juhtuda, siis julged ehk ka rohkem tunnistada seda, et ka minul juhtus. Julgus tunnistada on ainukene tõenduspõhine viis, kuidas peatada allakäiguspiraal, mis toimub veajärgselt. Me muutume ebakindlaks ja ärevaks ning hakkame ennast süüdistama ja kui miski ei sekku sellesse, siis see viib järgmiste vigadeni. See mis aitab, on just kolleegiga rääkimine, nii et patsiendikindlustusseadus on kindlasti seda tabu vähendanud.

KE: Viimasel ajal räägitakse sellest rohkem. Kõik algab tegelikult patsiendi informeerimisest ja see on üks oluline puudus võib-olla olnud meil süsteemis, et patsienti ei peeta üldse informatsiooni vääriliseks ja see on viinud kummaliste arenguteni. Vahepeal mõeldi, et onkoloogiline diagnoos võiks tulla üldse digiloo kaudu ja nii edasi ja nii edasi. Siin on päris kummalisi mõtteid olnud.

Tegelikult on ju nii, et arstidena peame teadma riske, mis meie protseduurid ja ravitegevus toovad. Ja kui me räägime patsiendiga nagu võrdne võrdsega ja oleme selgitanud kõik need võimalikud viltuminekud, siis üldiselt neid probleeme ei tule. Ja korduv vestlus peale probleemi tekkimist nii patsiendi kui ka patsiendi sugulastega on samuti väga oluline. Nii et väga paljuski on see kinni meie kommunikatsioonis ja teine asi on dokumenteerimine. Ehk siis me peame leidma selle aja, et dokumenteerime vestlused ja muu olulise patsiendi haiguslukku. Teame ajalooliselt, et tõsiseid kohtusse jõudmise juhte on ikkagi suhteliselt vähe.

PT: Ma arvan, et see on tegelikult hästi oluline, et patsiendid oleksid teadlikud. Me tegime ju aasta eest ka Regionaalhaigla patsiendiohutuse voldiku haiglasse tulevatele patsientidele, kus kirjas, et võibki juhtuda midagi haiglas oleku käigus, näiteks võivad tekkida lamatised, võib ette tulla kukkumisi. Me julgustame patsiente osalema enda identifitseerimisel, sest patsient üldjuhul teab, kes ta on ja võib väga hästi aidata tervishoiutöötajat, kes võib-olla kogemata teda kellekski teiseks peab.

Informeerimine on minu meelest ülioluline, sest miks peaks tervishoiu koorem olema ainult tervishoiutöötaja õlul kui patsient on täpselt sama huvitatud sellest, et ta saaks ohutut ja  parimat võimalikku ravi ja ma arvan ka, et see mõnes mõttes patsiendi tõstmine informatsiooni mõistes võrdsele tasandile tervishoiutöötajaga, aitab ka selle teise probleemi vastu, mida ma oma artiklis välja tõin, kus arsti ja patsiendi suhted tegelikult ei ole nii head, nagu me oleme alati arvanud, et nad on. Kus on ka olnud ebameeldivat käitumist mitte ainult tervishoiutöötajatelt patsiendi suunas, vaid ka vastupidi, patsientide poolt tervishoiutöötajate poole. Ja ühel inimesel, keda ma intervjueerisin, oli päris huvitav teooria selle kohta. Ta ütles, et olukorras, kus näiteks arst on selgelt võimu kandja arsti-patsiendi suhtes, kus temal on kõik info, ongi väga raske sellel arstil loota mingisugust sümpaatiat ja empaatiat sellelt patsiendilt.

Täpselt samamoodi nagu peaminister ei saa väga palju empaatiat sellepärast, et tema ju on see, kes omab suhtes võimu ja võimu suhtes peabki olema kriitiline. Kui natukene seda võimu ära anname, kui me tõesti jagame infot sama palju patsiendiga, kui me jagame tervishoiutöötajate vahel, siis võib-olla patsient hakkab ka rohkem nägema seda arsti mitte võimukandjana vaid kaasteelise ja partnerina terviseteekonnal.

SE: Nii et patsiendil on tegelikult ka oluline roll arsti mitte läbipõlemise juures, kõik on omavahel seotud.

PT: Kahtlemata on oma roll patsientidel. Üks minu lemmiktagasiside, mille sain Lahkumisintervjuud tehes oli see, kui üks intervjueeritavatest ütles, et järgmine kord, kui arsti näeb, siis suhtub kohe mõistvamalt. Arvan, et patsient mõjutab väga palju seda, kuidas tervishoiutöötaja iga päev välja näeb. Patsiendil on tegelikult võimalik ka rohkem enda jaoks ära teha. Tahame aidata patsiente ja kui see patsient on selle juures veel ka meeldiv ja lugupidav, siis see rõõm on ju sellevõrra suurem. Päeva lõpuks, kust me kogu oma tähenduse ammutame on inimsuhted, olgu see suhe kolleegiga või olgu see suhe patsiendiga.

SE: Selline lihtne tõdemus ja lihtne igaühel midagi ette võtta. Lõpetaks vestluse tööõnne teemaga. Nädalavahetusel osalesin TEDx konverentsil ja seal oli üks esineja, kes tõi välja huvitava termini nagu värskemeelsus, et me peaksime värskemeelselt suhtuma kõikidesse teemadesse. Mis teie arvate, et mis see tööõnne valem noorele arstile võiks olla?

PT: Kõigepealt küsin, mis asi on värskemeelsus?

SE: Eks see ongi nii-öelda uus algus, et värske suhtumine, mitte vanamoodi, vaid kuidagi uutmoodi lähenemine teemadele.

PT: Mina olen hästi konservatiivne selle tööõnne suhtes. Selles mõttes, et kogu minu usk on ühes neljakümneaastases juhtimisteoorias, mis on enesemääramise teooria ja mis ütleb, et kui tahad tööl olla õnnelik, vajad sa kolme asja: autonoomiat, meisterlikkust ja tähenduslikkust. Autonoomia tähendab seda, et meil on kontroll selle üle, kuidas me oma tööd teeme. See võib olla paindlik töögraafik, aga see ei ole ainult seda. See võib olla ka see, et kas meil on võimalik kaasa rääkida, kuidas meie töö välja näeb tervishoiu kontekstis näiteks. Kuidas me ravime oma patsiente, kuidas patsienditeekonnad välja näevad, mida me teeme, mida me ei tee.

Meisterlikkus tähendab seda, et me areneme, me näeme, et meist on saamas meistrid oma teekonnal. On erialasid, kus see on hästi selge. Kui oled kirurg, on hästi selge, et saad järjest paremaks ja paremaks. On erialasid, kes tajuvad seda vähem, kes tunnevad rohkem, et nad on nagu orav rattas ja kogu aeg seesama patsiendivoog. Kas ma saan paremaks või ei saa paremaks, et keegi ei ütle mulle ka otseselt. Kindlasti peame panema rohkem rõhku mentori suhtele.

Ja viimane on tähenduslikkus ja tähenduslikkuse puhul me ju eeldaks, et see on olemas tervishoius, et me aitame inimesi, me päästame elusid, aga kui me tajume, et me ei aita, kui meie patsiendid ongi näiteks enamuses terminaalsed, nagu mõne eriala puhul, siis ei saagi tegelikult neid terveks ravida. Sellisel juhul tuleb teha palju tööd, et mõtestada ravijuhtu selle tervishoiutöötaja jaoks, panna paika, mis on see väärtus, mida me loome. Ilmselgelt see ei saa olla tervistamine ega stabiliseerimine. See peab olema midagi muud, näiteks väärikas surm. Kuidas me sellele rõhku paneme? Viimane osa sellest tähenduslikkusest on arstide ja patsientide vahelised suhted. Ehk siis see on see, kuidas me ikkagi igapäevaselt kokku puutume patsientidega, kuidas meid koheldakse, kuidas me neid kohtleme? Ma arvan, et see on hästi oluline osa tööõnnest.

KE: Ma nõustun sellega, et mõtestatus on väga tähtis ja tegelikult väga paljud arstlikud erialad peavadki võib-olla ainult kannatusi leevendama ja tegelema krooniliste probleemidega, aga see on täpselt samaväärne töö kui see raske operatsioon lõppkokkuvõttes.

Tagasiside on oluline, nii igapäevane suhtlus kolleegidega, aga peaksime rohkem suhtlema ka patsiendiga, sest nendest vestlustest tulevad need olulised hetked, kui näiteks saad aru, et võib-olla sugulased ei ole väga rahul ja nad ei saa kõigest aru. See tähendabki tegelikult võib-olla sama rasket tööd nagu selle patsiendiga seal osakonnas. See ei saagi olla niimoodi nagu eeldada võiks, et ühe kümneminutilise vestlusega on kogu informatsioon edasi antud. Eriti näeme seda kriisisituatsioonides, kus peadki võib-olla nädal aega järjest lähedastega rääkima ja ühel hetkel hakkab kohale jõudma, et kannatust on vaja. Sellisel juhul tuleb ka see tagasiside, millest sa saad aru, et see oli tähtis, mis ma tegin.

PT: Jah, see on hästi paradoksaalne, aga ma olen täiesti nõus, et kohati selleks, et saada rohkem tagasi oma tööst ja vähendada kurnatuse tunnet, peadki tegema rohkem. Ehk siis pead tegema seda, mis su tööle tähenduse annab. See, mille Kristo välja tõi, on hästi oluline, see on töö patsiendi ja lähedastega, mis mõnes mõttes on arstile lisatöö. See ei tähenda vaid telefoninumbri andmist, vaid  see tähendab seda, et võtad natukene lisaaega, et selgitada ja kaasata peret ja just  see võib anda niipalju tagasi just selle tagasiside näol, millest tegelikult väga paljud, eriti noored arstid, puudust tunnevad. Teine on see formaalne tagasiside, mida me saame, näiteks läbi juhendaja.

Mul on kaks vastandlikku näidet oma intervjuudest. Üks inimene, kes töötas EMO-s 250 tundi kuus mitmeid aastaid, ütles mulle, et ta ei tunne, et keegi teda väärtustab. Keegi nagu ei pane tähele, mida ta teeb ega juhi tähelepanu tema arengutele. Ta tundis, et tema ainuke väärtus ongi see, et tal on arstilitsents ja retsepti õigus ning ta lihtsalt tuleb kohale ja tegeleb patsientide vooga. Keegi mingit tagasisidet selle käigus ei anna. Ja siis üks arst, kes läks täiesti teise sektorisse – tehnoloogiaettevõttesse - ning ütles, et kui ta seal mingisuguseid asju, tõesti algaja asju tegi, ta sai nii palju tagasisidet, et tundis ennast väärtuslikumana kui haiglas elusid päästes.

SE: Ma väga loodan, et noortel arstidel jagub ikka tahet jätkata arsti ametis ja ravida patsiente. See on äärmiselt oluline töö ja iga arst on meile oluline väärtus. Me ei tohi kaotada tegelikult ühtki arsti, peame kõigi nimel tegutsema. Aitäh, et te tulite saatesse ja Priidu artikli leiate levila.ee leheküljelt, lugege kindlasti!