Aasta hooldustöötaja Kati Remmel: "Hooldajad võiksid oma elukutset rohkem hinnata."

Aasta hooldustöötajaks valitud Kati Remmel on elu jooksul pidanud mitmeid eri ameteid. Ta ütleb, et vaheldust peab olema, ning on kõikidest kogemustest midagi kaasa võtnud, et inimesi paremini mõista.

Tekst: Eli Lilles

Rääkige natuke oma tööteekonnast ja erialavalikust.

1990ndatel töötasin Valkla hooldekodus ning samal ajal käisin kaheaastasel hooldustöötaja baasõppel. Selle paberiga sain Merimetsa nakkuskeskusesse hooldusõeks ning töötasin seal pea kaheksa aastat. Elasin maal ja töö haiglas oli puhtalt praktiline valik – öisesse vahetusse otsiti hooldajat ja mõtlesin, et pean linna vahet vähem käima. Hiljem jõudsin Regionaalhaiglasse, aga nende aastate vahepeal oli alati mingeid teisi töid.

Olen elu jooksul väga palju seinast seina ameteid pidanud, õmblustööst kaupluse juhatamise ja rahvusvahelise tööni saatkonnas. Vaheldust peab olema, siis mõistan inimesi palju paremini. Töö inimestega on mulle alati klappinud. Võib-olla suudangi haiglatööd tänu sellele hästi teha, et olen kogemusi saanud eri eluvaldkondades.

Tervishoius räägitakse palju läbipõlemisest. Kas mitmekülgsus on aidanud seda ennetada ja vältida?

Päris kindlasti. Nooruses olin võimeline töötama mitme koormusega, aga ka siis oli teine töökoht täiesti teisest valdkonnast. Ma ei suutnud vist niipalju samasugust tööd teha.

Praegu on mul üks töö ja ainult päeval, öötööd enam ei soovi. Mulle meeldib rõõmsa meelega ja väljapuhanuna tööle tulla. Elus tuleb erinevatele asjadele ruumi teha – aeg töötada ja aeg puhata.

Mis teile hooldajatöös kõige rohkem meeldib?

Ma ei ole seda niimoodi endale kunagi teadvustanud. Eks inimene ongi see põhjus, seda ei saa millegi muu pärast teha. Eriti taastusravis saan aru, kui peenelt inimene on loodud, see nüansirohkus. Näen, kui väikesed kõrvalekalded annavad suure muutuse, kui imeline on taastumine. Inimesed jagavad oma lugusid, need on nii erilised.

Kolleegid on alati toredad. Aga töö peab meeldima, mina ei suudaks teha tööd, mis mulle ei meeldi. On raskeid hetki, aga need on meile endale õpetuseks.

Jagage mõnd erilist või meeldejäävat hetke oma tööst.

Saan rääkida loo, mida olen oma tuttavatele jaganud, mis päris algul mind taastusravis nii üllatas. Tuli meile insuldijärgne patsient, kellel väliselt oli kõik korras, ta kõndis ja rääkis hästi. Mul tekkis küsimus, miks ta tuli. Aga siis andsin talle kätte T-särgi ja ta ei osanud seda selga panna – hakkas kaelaaugust sisse pugema. Sel hetkel tabasin end arusaamalt, kui imeline looming inimene on: ajus on spetsiaalne koht selleks, et oskaksid särki õigetpidi selga panna – see tegi hetke väga sügavaks.

Millised hetked kõige raskemad on?

Kõige raskemad on võib-olla need momendid, kus pean tõdema, et lõpmatuseni ei saa kedagi aidata ja motiveerimisest ei piisa. Kui elul tuleb mingil hetkel piir ette ja inimene tahab rahu ...

Teistpidi, mis on raske hetk? Ja kummale meist? Patsiendil pole ju ka lihtne – võõras koht ja teadmatus tuleviku ees. Milline mina ise patsiendina oleksin?

Võib-olla on rasked need juhud, kui inimesed on inimlikult väga õelad, ülbed ja üleolevad ning teevad kõigi olukorra ümberringi raskeks. Aga ei taha uskuda, et sellisel inimesel endalgi kerge on.

Enamasti üllatab inimesi hooldajatöö tähtsus, selle eest ollakse tänulikud. Me pole ka hooldajatena ise seda alati osanud hinnata.

Millised patsiendid teil taastusravis on?

Põhiliselt on insuldijärgsed patsiendid, aga on ka traumajärgseid ja ortopeedilisi (Kati Remmel töötab II taastusravi osakonnas – toim.). Tähtis osa meie töös on iga patsiendi kaasamine kõigesse: riietumine, istuma tulemine, hambapesu, kammimine. On seda vähe või palju, aga midagi ta ikka saab ise teha. Sellest lõbust ei jäeta kedagi ilma. Ideaalis tahab see aga kahjuks rohkem aega, kui meil on.

Kus te ennast tulevikus töötamas näete?

Olen avatud, sest nagu öeldakse, inimene mõtleb, jumal juhib. Kõik need kohad on tulnud ootamatute pakkumistena ja olen sinna kuidagi sattunud. Miks mitte siis proovida?

Praegu olen siin rahul.

Võib-olla kunagi tahaksin saada välismaa kogemust silmaringi laiendamiseks. Mulle meeldis COVID-i aeg selles mõttes, et sain teises osakonnas töötada. Vahel on hea näha, kuidas teistes osakondades midagi tehakse, saad midagi uut teada.

Keskkonnavahetust juba mainisite, aga millised on teie nipid, kuidas ennast hoida ja paremini hakkama saada?

Kõigepealt meenub meeskonnatöö – ei pea kõigega üksi hakkama saama. Teiseks suhted kolleegidega: päev peab lõppema sellise suhtega, et järgmisel korral saate naeratades üksteisele tere öelda. Ikka tekib raskeid hetki, aga need tuleb kõik ära rääkida, mitte käärima jätta. Austa kolleegi, patsienti ning enda ja ka teiste tööd.

Olen õppinud ka seda, et ei tasu muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Kui kodus mõtlen, kuidas teised osakonnas hakkama saavad, kuidas töö käib – see ei aita ju kedagi. Järelikult pole mõtet muretseda.

On teil mõni eeskuju?

Kaudses mõttes ehk mu ema, kes oli väga meditsiiniteadlik, kuigi ta ei töötanud meditsiinivaldkonnas, aga tegelikult igatses arstiks saada. Selline huvi, inimesest hoolimine ja meditsiinitundlikkus – arvan, et natuke võin selles oma ema süüdistada.