Tuberkuloosi haigestumus on Eestis langustrendis

Ülemaailmse tuberkuloosipäeva keskmes on võitlus tuberkuloosi vastu. Tuberkuloos on kirjanduses ja filmides palju kajastust leidnud raske nakkushaigus, millel olid varasemalt enamjaolt fataalsed tagajärjed. Kui eelmisel sajandil läksid patsiendid mägedesse või männimetsa rajatud sanatooriumitesse leevendust otsima, siis täna on tegemist täiesti ravitava haigusega. Kuidas tuberkuloosi ravida? Mis iseloomustab resistentset tuberkuloosi? Milliseid vorme on olemas lisaks kopsutuberkuloosile? Kui levinud on tuberkuloos Eestis? Ülemaailmse tuberkuloosipäeva puhul on „Tervisepooltunnis“ vestluskaaslaseks Regionaalhaigla tuberkuloosiosakonna ülemarst dr Anu Kurve.

Kuulatav ka spotify keskkonnas: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ 

Tuberkuloos meenub ajaloost kui tõsine, just noori inimesi ohustav haigus, mida on palju kajastatud nii kirjanduses kui kunstis. Milline on tuberkuloos tänapäeval ja kui sagedasti seda esineb?

Tänase seisuga on Eestis tuberkuloosihaigeid päris väheks jäänud. Oleme hästi hakkama saanud ja siin on ka mitu põhjust. Möödunud aastal leidsime uusi tuberkuloosihaigeid 108, mis on küllaltki väike arv. Varasemalt oleme statistikas ka üle 800 leidnud 100 000 inimese kohta ja praegune näitaja, 8,5 100 000 kohta, ütleb, et oleme liikumas Põhjamaade suunas. Sealne nakkuskordaja on muidugi veel väiksem, 5 ja alla, kuid meil on olnud ilus lauge allatulek. On oluline, et need numbrid ei kahaneks järsult, sest sellele võib järgneda järsk tõus.

Te andsite mõista, et meie tuberkuloosi esinemissagedus läheneb Põhjamaade omale. Kas see tähendab, et tuberkuloos on vaesema ühiskonna haigus? Ehk mida rikkam riik, mida parem on inimeste üldine tervis ja meditsiinisüsteem, seda vähem on ka tuberkuloosihaigeid?

Tegelikult on see õige, kuid ei saa väita, et ainult vaesed või eluheidikud haigestuvad tuberkuloosi. Palju sõltub organismi immuunsusest. Umbes 30% inimesi saab nakkuse, kuid ainult 10% haigestub elu jooksul. Inimesel on oluline roll, kuid tõepoolest, tuberkuloosihaigeid on enim Aasias ja Aafrikas. Lääne-Euroopa riikide haigestumine on väike. Meil on väga hästi läinud võrreldes selle ajaga, kui kuulusime Nõukogude Liitu. 2000. aasta alguses hakkas meil töötama tuberkuloosiprogramm, tehti uued ravijuhised ja korraldused. Valdavalt on see siiski vaesemate ja halbade elukommetega inimeste haigus. Alkohol, narkootikumid, HIV-infektsioon - see grupp on haavatav.

Kus või milliste tegevuste käigus on tänapäeva inimesel suurim oht tuberkuloosi nakatuda?

Palju on perekontakte. Alati kui leiame ühe tuberkuloosihaige, siis uurime kontakte ja väga tihti on perekontaktid olemas. Tuberkuloos areneb väga aeglaselt ning ei anna selliseid kaebuseid nagu COVID-infektsioon. Inimene võib käia mõnikord aasta aega ringi väheste kaebustega ja ei pööra sellele tähelepanu. Ent kui esineb ikkagi sage läbikäimine, eriti ebasanitaarsetes oludes, kus käiakse koos alkoholi tarvitamas, siis on ka kontakte rohkem. Tuberkuloos on õhu kaudu leviv haigus ja alati ei ole ka teada, kust inimene nakkuse sai. Praegusel ajal kanname maske, katsume distantsi hoida ning haigeid on vähemaks jäänud.

Kas tavainimene võib saada tuberkuloosi ühistranspordist?

See ei ole 100% välistatud, kuid tuberkuloos vajab üldiselt pikemat ja tihedamat kontakti. Perekonnas on kõige rohkem ohustatud abikaasa, kellega on magamistoas pikk kontakt. Ühekordsest mõne minuti või poole tunni pikkusest kontaktist nakatumine on vähetõenäoline.

Nii et hirm, et kellegi köhimisega õhku tuberkuloosibaktereid satub, on pigem põhjendamata?

See on teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt nii ei juhtu.

Kuidas tuberkuloos avaldub ehk milliste sümptomite korral peaks tuberkuloosi kahtlustama?

Tuberkuloos on tegelikult organismi üldnakkus, kuid kopsus esineb seda kõige rohkem, üle 90% moodustab kopsutuberkuloos ja seetõttu tegelevadki patsiendiga eelkõige kopsuarstid. Sümptomid võivad olla väga erinevad. Ütleme, et meil on keskmine tuberkuloosihaige, 40-50 aasta vanune mees, kes on suitsetaja ja tal on köha. Ilmselt ei pööra ta sellele erilist tähelepanu, sest köha ei ole nii tugev ja häiriv nagu teiste kopsuhaiguste puhul ja pigem peetakse seda suitsumehe köhaks. Palavikku võib samuti esineda, kuid see on väike ja hästi talutav. Hiljem selgub, et patsient on kogenud väsimust ja öist higistamist.

Ka kaalulangus on sümptom. Kui haigus on diagnoositud, siis küsime ka kaalu kohta ja patsiendid ütlevad, et on palju kaalu kaotanud, näiteks poole aastaga 10 kg. Ägedaid sümptomeid esineb harva.

Kui inimene pöördub mainitud kaebustega arsti juurde, siis milliste uuringute põhjal pannakse diagnoos?

Me teeme kindlasti kopsuröntgeni ja vajadusel kopsukompuutri, kui asi puudutab kopsutuberkuloosi. Teiste tuberkuloosivormide korral on kaebused märksa tugevamad ja inimesed pöörduvad juba ise arsti juurde.

Kui patsiendil on köha ja rögaeritus, siis me kindlasti uurime röga. Meil on arenenud laboratoorne diagnostika ning saame tuberkuloosibakteri DNA kätte juba mõne tunni jooksul. Kui sealt midagi ei selgu, siis teeme veretesti, vaatame, kas leidub tuberkuloosi antikehasid. See näitab, kas inimesel on olnud kontakt tuberkuloosiga. Nii liigumegi samm-sammult edasi. Ent kopsuröntgen on oluline ja kuna meil on hea laboratoorne diagnostika, siis ootame ära, mis tüüpi tuberkuloosiga on tegemist. Kui näeme ka kopsumuutuseid, siis ei hakka me kohe esimesel päeval ravima. Ravimid ja ravi sõltuvad tuberkuloosivormist.

Meenutades kirjandusklassikat ja filme, mis räägivad saja ja rohkem aasta tagusest ajast, tundub tuberkuloos fataalse haigusena. Kui hästi allub tänapäeval tuberkuloos ravile?

Tänapäeval on tavaline tuberkuloos praktiliselt täiesti ravitav, kui ei ole rasket kaasuvat haigust ning ravikuur vältab umbes kuus kuud. Ravimid on küll ammu kasutusel olnud, kuid toimivad hästi ning tavatuberkuloosi põdev patsient saab pea alati terveks, kui ravi ei katkestata.

Resistentse ja multiresistentse tuberkuloosi korral pidime varasemalt patsiente ravima 1,5 aastat, ent õnneks on lisandunud uusi ravimeid ja ka praegu tuli kasutusele uus ravim, mida varasemalt Eestis polegi katsetatud. Nüüdseks on ravikuurid juba aasta peale läinud ja mõnedele haigetele proovime teha 6-9 kuu pikkust ravikuuri.

Tuberkuloos on täiesti ravitav, kui raskeid kaasuvaid haiguseid pole ja patsient tahab terveks saada. Probleem võib tekkida siis, kui inimene tunneb end juba hästi ja tüdineb pikast ravist, eriti kui ravi on kontrollitav ning pidevalt peab käima kusagil ravimeid võtmas. Tundub, et mujal on palju huvitavamaid asju teha kui käia tablette neelamas.

Saan aru, et erinevalt COVID-ist ei ole tuberkuloos mitte viirus, vaid bakteriaalne infektsioon ja seda ravitakse antibiootikumidega?

Tuberkuloosi ei tohi kunagi ravida ühe antibiootikumiga, ravimi koormus on väga suur. Me ravime tuberkuloosi nelja erineva antibiootikumiga, mõnikord isegi seitsmega. Kõrvaltoimeid esineb seega tihti, aga siis teeme ka ravivahesid. Igapäevane ravimite kogus on päris suur.

Mainisite ka ravimresistentset tuberkuloosibakterit. On olnud juttu bakterist kui elavast organismist, kes kohaneb ja võib saavutada teatud antibiootikumi suhtes resistentsuse. Kuidas sellises olukorras käitutakse?

Haigus tegelikult allub ravile, kuid vajame selleks teisi ja palju tugevamaid antibiootikume. Eesti probleemiks ongi kõrge ravimresistentsete tuberkuloosivormide osakaal. Iseenesest 108 haiget aastas on väga väike number, kuid esmaseid multiresistentseid haigeid oli meil 16, seega 15% tuberkuloosihaigetest. Nemad on saanud pisiku haige käest, kes põeb multiresistentset tuberkuloosi. Õnneks puuduvad kontrollitava ravi korral ravikuuris järsud pausid, sest nii muutubki bakter resistentseks. Selliseid juhtumeid on kõigest paar.

Kas see tähendab ka seda, et elu jooksul tarvitatud antibiootikumid, näiteks mõne muu haiguse ravis, muudavad ka tuberkuloosi ravimise keerulisemaks?

Tegelikult mitte. Tuberkuloosi puhul kasutatakse teistsuguseid antibiootikume, mida tavainfektsioonide ravis ei kaasata. Tegu on spetsiifiliste antibiootikumidega.

Tuberkuloosist on kultuuris nii palju juttu olnud, et paralleelid tekivad tahtmatult. Meenub, kuidas rikkamad inimesed läksid ravi eesmärgil sanatooriumitesse mägedesse ja männimetsa. Kas sellel ravil on ka tänapäeval alust?

Meil ei ole enam tuberkuloosisanatooriumit. Mäletan isegi, et näitaks Thomas Manni “Võlumäes” elasid tegelased mägedes sanatooriumis. Tollane mõte seisnes selles, et kuna ravimeid polnud, siis võisid hea toit ja kuiv õhk leevendust pakkuda. Mõned said siis ka terveks, kuid paljud siiski surid. Praegu on meil nii, et lubame tuberkuloosihaigeid ka ravi kestvuse ajal tööle, kohe kui bakterieritus on kadunud. Kontrollime seda iga kuu, mõnikord ka tihedamini ja kui patsient ei ole enam nakkusohtlik, siis võib ta töötada. Paljud ütlevad, et nad isegi tahavad tööl käia ja see ei ole vastunäidustatud. Ravikuur on küll pikk, ent ta võtab ravimid ära, käib tööl ja sanatooriumi polegi vaja.

Meil on isikuandmete kaitse väga tugev ja keegi ei ole otseselt kohustatud oma tervisliku seisundi kohta infot jagama. Kas kolleegid peaksid olema tuberkuloosihaigest tööl teadlikud?

Meil ei ole sellega eriti probleeme olnud. On kokkulepe patsiendiga, et ta ütleb. Me ei saa minna töökohta ja öelda, et sel isikul on tuberkuloos. Kui nüüd tõesti on lasteaiakasvataja või kooliõpetaja, kellel on noored lapsed kontaktsed, siis sellest oleme küll Terviseametisse teatanud ja nemad lähevad siis kohapeale. Ei öelda, kes konkreetselt on nakatunud, vaid palutakse viisakalt minna kontrolli. Eks inimesed selekteerivad ise välja, kes on töölt ära jäänud. Kuna kontrolli saab tulla ilma igasuguse saatekirjata ning visiiditasu ei ole, kõik uuringud saab teha sõltumata haigekassa olemasolust, siis inimesed tulevad hea meelega.

Me kindlasti ei kasuta isikuandmeid, kui inimene seda ei taha. Kasutame kaudseid meetodeid. Mõned aastad tagasi oli paar päris suurt probleemi. Need on küll lõpuks lahenenud, ent olid ebamugavad. Siin on kaks aspekti. Esmalt peame ravima inimest, kes on haigestunud ja teiseks kaitsema neid, kes on temaga kontaktis olnud ja pole haigusest teadlikud.

Mäletan, et 20 aastat tagasi avastati ühes ettevõttes, kus ma töötasin, töötajal tuberkuloos ning poolkohustuslikus korras käisin ka mina tollases Hiiu haiglas kopsuröntgenis. Kas ka praegusel ajal peaksid kolleegid kontrolli minema, kui kellelgi töötajatest tuberkuloos avastatakse?

On soovitatav, kuid me ei saa kedagi sundida. Hetkel on tavapulmonoloogias pikad järjekorrad, meile saab praktiliselt kohe. Teeme kõik kopsu-uuringud ära. Ka üldiselt on inimesele kasulik röntgenuuring ära teha, mitte ainult tuberkuloosi jaoks, vaid ka muid üllatusi võib alati ilmneda.

Me ei rääkinud muudest tuberkuloosivormidest. Kopsutuberkuloos on levinuim, kuid milliseid vorme leidub veel ja kuidas need avalduvad?

Veel on lülisamba ja liigese tuberkuloos. Oli just üks 2012. aastal tehtud pilt noorest Pakistani poisist, kes põdes lülisamba tuberkuloosi ja kõrval oli 9000 aasta vanune Egiptuse hauakambrist leitud kuju ning nende lülisambad olid väga sarnased. See näitab, et tuberkuloos on väga vana haigus. Lisaks mainitud vormidele on urogenitaalne tuberkuloos ja tuberkuloosne ajukelmepõletik, mida nüüd esineb harva. Teisi tuberkuloosivorme on vähem, näpuotsatäis, ja nendega kopsuarst ei tegele, vaid selleks on uroloogid ja ortopeedid. Tegime tuberkuloosi ravijuhised, kus olid ka teiste erialade arstid ja alati kui ei ole head paranemist teiste haiguste puhul, siis tehakse igaks juhuks ka tuberkuloositeste. Ravikorraldus ja ravi on ikkagi tuberkuloosiarsti või kopsuarsti käes, tuberkuloosiravimeid ei saa apteegist, vaid ainult meie süsteemis ja tasuta.

Kas Regionaalhaiglal on tuberkuloosiravis kuidagi eriline roll? Tegu on suhteliselt spetsiifilise ja keerulise haigusega.

Kunagi oli Hiiul, kus teiegi käisite, Kivimäe Haigla, kus oli suur tuberkuloosiosakond ja sinna tehti juurde ka kopsukirurgia osakond, kus oli tuberkuloosi dispanser. See oligi tuberkuloosimaja. Kui oli suur ühinemine ja moodustati Regionaalhaigla, siis sama Kivimäe Haigla tuli ka siia koosseisu.

Siis oli veel kunagi Kosel sanatoorium, mis tehti ümber haiglaks ja neid haiglaid oli rohkemgi. Regionaalhaiglasse jäi sellest eraldi tuberkuloosilaboratoorium, mükobakterioloogia ja meil on siin väga mugav töötada ka tänu torakaalkirurgiale. Kui on vaja, võetakse kopsutükid, tehakse väikesed kopsuoperatsioonid ja üldse kirurgilisi manipulatsioone. Statsionaare on Eestis väga vähe. On Tartu Ülikooli Kliinikum, Regionaalhaigla, Ida-Viru Haigla ja Jämejala, kus on vaimupuudega või tahtevastaselt ravil olevad haiged ehk Eestis on neli kohta, kus saab tuberkuloosi statsionaarselt ravida. Ambulatoorne ravi, mis ongi põhiline, on igas maakonnas kopsukabinetis.