Eesnäärmevähk on levinuim kasvaja eesti meeste seas
09.11.2020November on meeste tervise kuu. Vähiregistri andmetel registreeriti 2017. aastal Eestis 8779 uut vähi esmasjuhtu, neist 4425 meestel ja 4358 naistel. Meeste kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja oli eesnäärmevähk, mis moodustas 25% kõigist vähijuhtudest. Haiguse prognoos sõltub inimese vanusest, üldisest tervislikust seisundist ja kasvaja staadiumist haiguse diagnoosimisel. Algfaasis on eesnäärmevähk edukalt ravitav. Tänases saates räägime lähemalt eesnäärmevähi riskifaktoritest, diagnostikast ja tänapäeva ravivõimalustest. Meiega vestlevad Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhataja Leonhard Kukk ja uroloog Margus Krabi.
Leia meid ka Spotify keskkonnas: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ
Dr Kukk, kui halvas seisus on meeste tervis?
Võrreldes varasemate aastatega on meeste elulemus nii onkoloogiliste kui uroloogiliste haiguste vallas paranenud. Mehed on muutunud teadlikumaks ja pöörduvad ka ise perearsti poole, kust nad suunatakse edasi uroloogi juurde. Paranenud on ka ravivõimalused, nii kiiritusravi kui süsteemse ravi osas. Kui vaadata Eesti Vähiregistri 2017. aasta andmeid, siis oli esmaseid onkoloogilisi diagnoose veidi alla 9000 ja kõikidest paikmetest moodustasid meeste onkouroloogilised haigused ligi 18%. Rääkides nüüd ainult meestel esinevatest vähkkasvajatest, siis eesnäärmevähk moodustab kõigist diagnoositud esmastest vähkidest lausa 25%. Ehk üle tuhande vähijuhu tuleb eesnäärmevähist ning sellele asetame tänases saates ka põhirõhu. Kusepõie- ja neeruvähk on harvema sagedusega, kuid siiski esineb neid 2–3 korda rohkem kui naistel. Väikese protsendi moodustavad siin ka munandi- ja peenisevähk, kuid nende juhtude arv jääb aastas 15–30 vahele.
Naiste tervisest rääkides näeme üleskutseid minna tasuta rinna- ja emakakaelavähi skriiningutele. Meestele aga sarnaseid skriinguid ei korraldata, ehkki probleem näib olevat tõsine. Kas olukord on meeste suhtes ebaõiglane ning ka meid peaks regulaarselt skriinima?
Ebaõiglust tuleb ette mõlema soo osas. Rinnavähki on lihtsam skriinida. Eesnäärmevähk on aga suhteliselt heterogeense olemuse ja erineva loomuga ning skriining võib kaasa tuua ülediagnoosimist ja üleravimist. Meil on küll omad kriteeriumid, mida ravida ja mida mitte, kuid need pole väga täpsed. Seetõttu pole ka konsensust skriiningu vajalikkuse osas, kuigi kindlas vanusegrupis tuleks skriining siiski teostada.
Kui riiklikku skriiningprogrammi pole, siis võiksid mehed ja nende lähedased ise tervisel silma peal hoida. Millised uuringud tuleks läbi viia?
Nagu dr Krabi ütles, siis eesnäärmevähi osas pole veel konsensust. Järjest rohkem aga tuuakse välja aspekte, keda peaks skriinima ja kus oleks baasanalüüs PSA-väärtuse puhul. Keeruliseks teeb olukorra see, et eesnäärme antigeen ei ole eesnäärmevähispetsiifiline, vaid sõltub ka eesnäärme mahust, põletikest jm. Euroopa Uroloogide Assotsiatsioonis püütakse välja töötada Euroopa Liidus kehtivat ühtset skriiningu põhimõtet. Meestel vanuses 45–50, kelle PSA näitaja jääb alla 1,5, on väga väike tõenäosus üldse kunagi eesnäärmevähki haigestuda ja neil võiks uuringut korrata 5 aasta pärast. Umbes 90% meestest jääb selles vanuses PSA näitaja 1,5–3 vahele ning nemad võiksid uuele uuringule minna kahe aasta pärast, sest haigestumise tõenäosus on 8%. Mehed, kelle PSA näitaja on üle 3 ning põhjuseks pole põletik, vajavad juba vaagna multiparameetrilist magnetuuringut ja kui piltdiagnostika hindamiskriteeriumi järgi tuleb skoor kõrgem kui 3, tuleb teha varajane eesnäärme proovitüki võtmine. Siin püüamegi leida konsensust, kas Eestis oleks see skriining vajalik või mitte. Piloodina võiks neid näitajaid rakendada küll.
Tänasel päeval on ka märgata meeste suuremat terviseteadlikkust: nad käivad perearsti juures ja teevad PSA-d. Mõni on lausa nii närviline, et nõuab perearstilt mitu korda PSA testi tegemist. Kui muutused on olemas, siis suunatakse patsient uroloogi juurde, kes hakkab protsessi koordineerima.
Eesnäärmevähi kohta olen ka kuulnud, et osadel vähijuhtudel on riskiaste madal ja ravi ei peeta vajalikuks. Kuidas haige sellise olukorraga vaimselt toime tuleb, kui vähk on aga ravida ei saa?
Kõik sõltub geograafiast. Euroopa Kongressil öeldi otse välja, et inimese reaktsioon tuleneb tema rahvusest. Kui 60-aastasele itaallasele teatada, et tal on vähk, siis tõstab ta käed üles ja nõuab kohe ravi. Selgitamine, et see oleks üleravi, et me ei oska ennustada, kas vaja on operatiivset või kiiritusravi ja jätame su jälgimise alla, ei pruugi talle sobida. Kui sama juttu rääkida põhjamaalasele, ütleb ta, et selge, ja elab oma elu edasi.
Milline on eesti meeste suhtumine?
95% lepivad olukorraga. Palju sõltub ka arsti selgitustööst. Kui ta suudab rahulikult diagnoosi, prognoosi ja edasist plaani põhjendada, siis kõigest üksikud patsiendid pole nõus.
Eesnäärmevähi tõsidus sõltub PSA väärtusest, lokaalsest leiust (tavaliselt hindab uroloog seda näpuga pärasoole kaudu palpeerides), magnetuuringu tulemusest ja histoloogilisest koetüki hindamisest. Vastaval skaalal saadud tulemus näitab meile, kas tegu on madala, keskmise või kõrge progressiooniriskiga. Arvesse võetakse ka patsiendi vanust. Metaanalüüsid on näidanud, et üle 70-aastased madala progressiooniriskiga mehed sellesse haigusesse ei sure. Täna jäetakse nad aktiivsele jälgimisele, mis tähendab teatud intervalli tagant PSA taseme kontrolli. Vajadusel vaadatakse patsient üle, võetakse proovitükke, et hinnata kas pahaloomulisus on tõusnud või jäänud samaks. Oluline on koetükkide puhul, kui suures protsendis esineb pahaloomulisust. Kui on rohkemas kui kahes koetükis, siis neid patsiente jälgimisele ei jäeta, vaid alustatakse kokkulepitud raviga. Eakate ja kaugele arenenud kasvajaga patsientide puhul rakendatakse ainult hormoonravi. Umbkaudu 400 haigusjuhtu aastas opereeritakse kas lahtisel lõikusel või laparoskoopiliselt, kas koos lümfisõlmedega või ilma. 300 haigusjuhtu saavad välist või koesisest kiiritusravi. Hormoonravi võib olla medikamentoosne või kirurgiline, mille puhul tehakse munandid seest tühjaks, kuna testised toodavad meessuguhormooni ja eesnäärmevähk on hormoonaktiivne. Ülejäänud patsiendid jäävad aktiivsele jälgimisele ning nende arv on tõusuteel.
Vaadates viimase paarikümne aasta lõikes eesnäärmevähi ravi arengut, siis millised on olnud suuremad läbimurded ja kas elulemus on paranenud?
Absoluutselt. Eesti Vähiregistri andmed, mida vaadatakse 5-aastaste intervallidega, näitavad, et suurimad nihked elulemuse paranemises ongi toimunud just eesnäärmevähi ravis.
Mis selle edu tingib?
Kiiritusravi on muutunud täpsemaks, lõikustehnika on tänu kogemusele parem ja opereeritavad haiged on koondunud nelja haiglasse – piirkondlikud ja kaks keskhaiglat.
Kas olukord võiks veelgi paraneda, kui rohkem mehi end testimas käiksid ning probleemile saadakse varem jälile?
Kindlasti, see ongi edu võti. Kui haigus on kaugele arenenud ja tekkinud on siirded, siis me seda haigust enam välja ravida ei saa. Patsiendi eluiga võib küll pikeneda ja elukvaliteet paraneda, kuid täielikku tervenemist loota pole. Õigeaegne avastamine aitab just kõrge progressiooniriskiga haigete opereerimise ja kiiritusraviga haiguse välja ravida.
Lisaks hirmule surma ees, kardavad paljud mehed ka oma mehelikkuse kaotamist. Eelistatakse pigem pea liiva alla peita ja arsti juurde minekut vältida. Mil määral kirurgiline sekkumine patsiendi elukvaliteeti tegelikult mõjutab?
Elukvaliteedi muutus peale operatsiooni või kiiritusravi sõltub suuresti haiguse staadiumist, lokaalsest levikust, kui palju närvikimpe operatsiooni käigus kaasa võeti ja muidugi ka lõikustehnikast. Hirm on samuti individuaalne. On mehi, kes seksuaalelu ei ela ning neil pole selle kaotamisest lugu. Mõned üksikud jällegi keelduvad ravist, sest ei näe edasisel elul mingit mõtet.
Siin tuleb mängu ka eelnevalt mainitud sugudevaheline ebavõrdsus. Kui rinnavähi tõttu sooritatakse mastektoomia, siis kompenseerib haigekassa rinnataastuslõikuse ja implantaatide paigaldamise, sest ühe rinnaga elamine mõjub naise psüühikale halvasti. Kui aga mehel erektsiooni pole, siis peeniseproteesi orgaanilise impotentsuse raviks ei kompenseerita. Eks siin ole mitmeid põhjuseid, miks see nii on.
Milline on peamine põhjus?
Vahest see, et kaalul ei ole meespatsiendi elu, vaid selle kvaliteet. Lisaks on haigekassa ressursid piiratud ja kui me vaatame eesootavat tulevikku, siis 13% sotsiaalmaksust ei võimalda kõiki tänapäevaseid meditsiinivõimalusi pakkuda. Nii jääbki osa patsiendi enda rahakoti kanda.
Mehe potentsi säilimine ja uriinipidamine sõltub paljuski haiguse levikust ja kirurgilisest tehnikast. Operatsiooni käigus eemaldame eesnäärme, millel on uriinipidavuses oluline roll ja säilib ainult väline kusepõie sulgurlihas, mis võib samuti kahjustada saada. Meil on patsiente, kes on vahetult peale operatsiooni 100% kontinentsed, kellel taastub uriinipidamine aasta jooksul ja vähe on ka neid, kes vajavad operatiivset vahelesegamist. Haigekassa kompenseerib aastas 10 proteesi, kunstlikku kuseteede sulgurit. Täna on ka võimalus panna meestele lingu, kui meestel on operatsioonijärgselt osaline kusepidamatus. Kõiki neid operatsioonitehnikaid me valdame ja ka teostame. Potentsist rääkides, on neid, kellel see peale lõikust säilib ja pole mingit probleemi. Teised jällegi vajavad medikamentoosset toetust, süste või viimase variandina implantaadi paigaldamist, mida on võimalik spetsiaalsete pumbasüsteemidega kasutada.
Võrreldes maailma tippudega nagu Ühendriigid või Jaapan, siis millisel tasemel on Eesti uroloogia?
Meil puudub ainult Da Vinci robot, muus osas mahajäämust pole ja kõik modernsed ravivõimalused on olemas.
Rääkides kiiritusravist, siis ei pruugi kõrvalnähud esialgu selgelt väljenduda. Meestel esineb küll kusepõie ja pärasoole ärritust, kuid potents on siiski alles. Paari aasta jooksul aga tekib impotentsus, sest närvipõimikud sidekoestuvad. Tähtis on teha uuringuid ja samuti palume meestel täita küsimustikke, kas enne operatsiooni või kiiritusravi on potents olemas või ei ole. Siis saame ka tulevikus hinnata, kas potents on halvenenud või mitte. On tehtud ka uuringuid, kus küsitletakse nii meespatsienti kui tema elukaaslast ning saadud vastused on päris erinevad. Mees ütleb, et potentsi on ja naine ütleb, et ikka ei ole küll.
Kas on elustiili või toitumise valikuid, mis aitavad eesnäärme tervist korras hoida?
Enne sellele küsimusele vastamist tahan veel kommenteerida meie uroloogia taset võrreldes teiste arenenud riikidega. Olles mitmes erinevas Euroopa riigis ja ka Ühendriikides lühemat või pikemat aega stažeerinud, võin öelda, et meil on kõik väga hästi ja pole midagi häbeneda. Tunneme ikka väikest alaväärsuskompleksi ja arvame, et mujal on kindlasti kõik palju parem, aga see ei ole nii. Ja robot ei ole nüüd ka kvaliteedimärk, vaid lihtsalt tehniline küsimus.
Tervishoiust rääkides on aga raske konkreetset ettepanekut teha, sest see on nagu füüsikas mittelineaarne protsess, kus muutujaid on väga palju ja me ei tea kõiki parameetreid.
On aga üldised tervisliku elustiili soovitused, nagu õige toitumine, liikumine, kehakaalu kontrolli all hoidmine, head sotsiaalsed suhted. Tihti unustatakse ära ka regulaarne suguelu, mis mõjub eesnäärme tervisele hästi.
Lisaks mängivad rolli geneetilised faktorid, mida me mõjutada ei saa ja ei oska ette ennustada, millal geenid ja keskkond kohtuvad. Kui meesliini pidi esineb eesnäärmevähki ja naistel naisliini pidi rinnavähki, siis nendel inimestel on riskifaktor suurem ja tuleb aegsasti kontrollis käia.
Meediast jääb silma igasuguseid rahvajutte nagu jalgrattasõit ja külmas vees ujumine. Millised riskitegurid või riskantsed käitumised tõstavad eesnäärmevähki haigestumise ohtu?
Suitsetamist loetakse paljude vähipaikmete põhjustajaks. Jalgrattasõidu puhul võib välja tuua, et eesnääre paikneb lahkliha lähedal ja jalgratta otsas pikemalt istumine võib mõjuda traumeerivalt, kuid otseselt vähki soodustavaks teguriks teda ei peeta. Külmas vees ujumine võib põhjustada eesnäärme põletikku, aga siin peavad muud lisafaktorid ka juures olema, näiteks varasem kuseteede põletik. Ehk need tegevused eesnäärmevähki otseselt küll ei potentseeri.
Milline roll on suguhaigustel?
Suguhaigused võivad põhjustada jäävaid põletikupõhjustajaid alumistes kuseteedes, nii eesnäärmes kui ka munandite ja munandimanuste põletike tekkel. Põletikuprotsess ikkagi on a priori võimalik prekantseroos, ta võib tekitada rakumuutuseid ja viia vähi tekkeni. Androloogid räägivad seda juba pikka aega.
Lõpetuseks võite ehk üle korrata, millised head tavad võiksid olla meestel eesnäärmevähi ennetamisel ja milliste murede korral arsti poole pöörduda?
Eesnäärmega on kindlasti seotud urineerimissagedus ja takistused urineerimisel ning vere olemasolu seemnevedelikus. Samuti ebamugavustunne lahkliha ja häbeme piirkonnas.
Kui rääkida üldse urogenitaaltrakti kasvajatest, kuhu alla kuuluvad neer, kusepõis ja meessuguelundid, siis vere olemasolu uriinis on alati punane tuli. Siin taga võib olla kusepõie-, neeru-, neeruvaagna-, kusejuha- ja eesnäärmevähk. Need on põhilised märgid, mille põhjal mehed peaksid saama suunamise ja vastuvõtu uroloogi juurde.
Millises vanuses ja kui tihti tuleks teha PSA teste?
Esimese PSA testi peaks iga mees kindlasti ära tegema vanuses 45–50, et tulevikus hinnata edasise kontrolli intervallide sagedust. Oluline on PSA muutus ajas. Kui PSA kasvab väga kiiresti, võib seal midagi tõsist taga olla, kui püsib enam-vähem samal nivool, on väga ebatõenäoline, et selle põhjuseks on vähk. Nagu enne sai mainitud, siis healoomuline eesnäärme suurenemine põhjustab samuti PSA tõusu. On leitud, et see on korrelatsioonis eesnäärme mahuga, 0,1 mikrogrammi liitri kohta PSA väärtust vastab ühele milliliitrile eesnäärmemahule.
Täiendaksin veel, et mehed, kel on geneetiline eelsoodumus, tasub isegi varem kui 45. eluaastal arsti poole pöörduda. Kui veresugulusliini pidi on ühel sugulasel eesnäärmevähk esinenud, tõuseb risk kaks korda. Kui kahel sugulasel, siis kümme korda. Need mehed peaksid olema valvsad ja ennetavalt kontrolli minema.
Eesnäärmevähi kohta saab rohkem infot siit: https://onkoloogiakeskus.ee/pahaloomulised-kasvajad/eesnaare