Anesteesia on ravimite poolt esilekutsutud seisund, mille korral valuimpulsside levik kesknärvisüsteemi on blokeeritud ja valuaisting puudub. Üldanesteesia korral (sünonüümina kasutatakse ka sõna „narkoos”) puudub patsiendil valutunne, sellele lisanduvad teadvusetus (uni) ja lihasrelaksatsioon (lihasjõu nõrkus). Anesteesiat kasutatakse kirurgilistel operatsioonidel ja teistel valu tekitavatel protseduuridel.
Anestesioloogi ehk narkoosiarsti ülesanne on valida anesteesia meetod ja ravimite doosid. Koos narkoosiõega (anestesist) on nad haige vahetus läheduses kogu anesteesia aja, hoides samal ajal tasakaalus organismi elutähtsad funktsioonid, sh hingamine, vereringe, termoregulatsioon, vedeliku- ja elektrolüütide bilanss.
Anesteesiad Regionaalhaiglas
Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku anesteesiakeskuse koosseisu kuuluv anesteesiaosakond sooritab ligi 15 000 anesteesiat aastas. „Meie tööpõld on sõna otseses mõttes lai, ulatudes üle terve Regionaalhaigla,” ütleb osakonna juhataja dr Sergei Kagalo.
Enne operatsiooni palume patsiendil külastada anestesioloogia polikliinikut. Anestesioloogi vastuvõtud on patsientide hulgas populaarsed − umbes 70% meie haigla plaanilistest haigetest käib enne operatsiooni anestesioloogi vastuvõtul. Nii saame vähendada operatsiooniga seonduvaid riske, sest patsiendile tehakse vajalikud lisauuringud ja analüüsid, mis aitavad avastada ka võimalikke anesteesia lisafaktoreid. Samuti tutvustab anestesioloog patsiendile anesteesia protseduuri ja operatsioonijärgse valuravi võimalusi.
Anesteesiaid tehakse Mustamäe ja Hiiu korpuste operatsiooniplokkides, aga ka radioloogia-, endoskoopia-, radioteraapia- ja angiograafiaosakondades, samuti haigla psühhiaatriakliinikus.
Anesteesia meetodid
Üldanesteesia ehk narkoos: narkoosiks vajalikud ravimid ehk anesteetikumid manustatakse vereringesse kas veeni süstimise või kopsudesse inhaleerimise teel. Viimasel juhul hingab patsient sisse gaasisegu, milles on ette määratud kontsentratsioon lenduvat anesteetikumi. Patsient on teadvuseta, normaalset und meenutavas seisundis ning teadvus, valutundlikkus ja lihaste toonus on kogu kehas välja lülitatud. Avatud hermeetilisi hingamisteid kindlustava meetodi alusel jaotatakse üldanesteesiad mask- ja intubatsioonnarkoosideks.
Masknarkoos ja kõrimasknarkoos: patsient hingab läbi maski, mis pannakse talle näole või ülemistesse hingamisteedesse. Kasutatakse lühemate üldanesteesiate läbiviimisel.
Intubatsioonnarkoos: pärast narkoosi sissejuhatamist viiakse häälepaelte vahelt trahheasse intubatsioonitoru. Kasutatakse pikemate ja mahukamate operatsioonide puhul, kuid ka juhtudel, kui maksnarkoos on vastunäidustatud.
Mõlemal juhul ventileeritakse haiget kindlaksmääratud sageduse, hingamismahu ja gaasisegu kontsentratsiooniga.
Regionaalanesteesia: kehapiirkond tuimastatakse lokaalanesteetikumi süstimise teel tsentraalsete või perifeersete närvijuurte vahetusse lähedusse. Anesteesia ajal on patsient ärkvel, tal võib säilida puutetundlikkus, kuid valu ta ei tunne. Regionaalanesteesia jaguneb neljaks alaliigiks:
Spinaalanesteesia – tuimastusainet süstitakse lülisamba kanalisse ning ravimi toimel muutub alakeha umbes 15 minuti jooksul tundetuks. Ka jalgade liikuvus on ravimi toimeperioodil halvatud.
Epiduraalanesteesia – seljaajust väljuvate närvijuurte lähedusse viiakse spetsiaalse nõela abil peenike plastmasstoru, mille kaudu süstitakse ravimit. 15–40 minuti pärast muutub vastav kehapiirkond tundetuks, jalgade liikuvus võib olla häiritud.
Pleksusanesteesia – ravimit süstitakse kaenla all, rangluu- või kaelapiirkonnas olevate närvide lähedusse. 15 minutiga muutub käsi soojaks ja tuimaks, mõne tunni jooksul ei ole võimalik kätt liigutada. Kasutatakse peamiselt käepiirkonna operatsioonidel.
Intravenoosne regionaalanesteesia – opereeritavale jäsemele pannakse spetsiaalne žgutt ja tuimastusainet süstitakse jäseme veeni. Ravim mõjub kiiresti ning toimib seni, kuni žgutt vabastatakse. Kasutatakse käe või jala väiksematel operatsioonidel.
Lokaalanesteesia: tuimaks tehakse väike kehapiirkond, süstides kudedesse ravimit- lokaalanesteetikumi.
Üld- ja regionaalanesteesia meetodite samaaegne kasutamine (kombineerimine) on tänapäeval laialt levinud.
Kuidas reguleeritakse narkoosi sügavust?
Narkoosi tehakse süstitavate või sissehingatavate ravimite abil. Süstitavaid ravimeid manustatakse patsiendi kehakaalu, pikkust ja vanust arvestades. Sissehingatavate ravimite kontsentratsiooni on võimalik pidevalt ja täpselt jälgida ning seda doseeritakse vastavalt mõõtmistulemustele. Operatsiooni ajal arvestatakse lisaks patsiendi kaalule ja vanusele ka mitmete füsioloogiliste parameetrite – vererõhk, südame löögisagedus, hingamis- ja elektroentsefalograafia näitajad – muutumist vastusena kirurgilisele traumale ning vastavalt vajadusele süvendatakse narkoosi või doseeritakse seda vähemaks.
Mis toimub narkoosi all olles inimese organismiga?
Iga kirurgiline või ka mittekirurgiline, kuid traumaatiline protseduur käivitab organismis stressireaktsiooni, mis võib kahjustada elutähtsaid organeid. Sellise vastuse vallandavad kudede trauma ja ebapiisavalt kontrollitud valu, sealhulgas operatsioonijärgne valu. Ka narkoosi all opereeritava inimese organism on paratamatult allutatud stressile. Stress on väikseim optimaalse anesteesia korral, anesteesiat on aga omakorda taluda kergem, kui patsient on eelnevalt heas vormis ja positiivselt häälestatud. Narkoosi ülesanne on blokeerida autonoomse närvisüsteemi ülepiiriline vastus valule, tagada valutundetus ja teadvusetus koos hilisema mittemäletamisega ning kindlustada lihaste lõõgastunud seisund, eeskätt selleks, et sooritada planeeritud (kirurgiline) protseduur.
Narkoosiravimite kõrvalmõjud organismile on märkimisväärsed ja paratamatud, kuid prognoositavad ning sellest tulenevalt on võimalik neid ennetada ja juhtida. Adekvaatsetes tingimustes spetsialisti poolt jälgituna võib patsient narkoosis viibida tunde, vajaduse korral isegi päevi.